30 september 2014

Daniel Vaarik - Praktikaaruanne (2012)

Budistliku uuestisünni läbi teinud Eesti Vabariigi esimestest sammudest on nüüdseks juba kena hulk aastaid möödas. Sellest perioodist on ilmunud nüüdseks romaane, novellikogusi, mälestusi ning dokumentaalteoseid. Väga erinevate eluvaldkondade esindajad on kirjutanud sellest täiesti absurdsest ja kohati loogikavastasest ajast. Lugejal on lastud piiluda nii poliitikute (Mihel Mutt „Rahvusvaheline mees“), ärikate (Kaur Kender „Iseseisvuspäev“), kriminaalide/politseinike (Andres Anvelt „Punane elavhõbe“) kui ka ajakirjanike (Mihkel Mutt „Progressiivsed hiired“) tagatubadesse. Tagatubadesse, kus seina ääres seisid kilekotid dollarite ja markadega, püksivöö vahele oli pistetud TT ning maja ees seisis just Saksamaalt toodud „uusim“ kurbade silmadega mersu.

Ka Daniel Vaariku teos „Praktikaaruanne“, mida hakkasin Silveri soovitusel lugema, avab meile värava sellesse kauboikapitalistlikku maailma, kus julge pealehakkamine ei olnud pool, vaid ikka 4/5 võitu. Alles jäänud 1/5 oli õnnefaktot, mida Vaarikul oli ohtrasti. Tegemist on ausa ja humoorika tagasivaatega 1990ndate aastate alguse ajakirjanduspõllule, mida järsku jooksid harima terve plejaad noori ajakirjanikke, kelle hariduslik pagas oli kõigest paar kursust Tartu Ülikooli. Tollal oligi Eestis ainult kahte tüüpi inimesi. Esiteks need kellele oli meri põlvini ja teiseks need kellel merelained üle pea kokku lõid. Vaarik ja tema eakaaslastel ehk viimastele „võitjate põlvkonna“ võsudele oli meri veel nabani, järgmistele oli see kahjuks juba ninani. 

Žanriliselt kuulub „Praktikaaruanne“ kindasti mälestuste kategooriasse, romaaniga ei ole kohe kindlasti tegemist. Ehk oleks kõige parem määratlus teosele „tootsilikke pildikesi ajakirjanduspõlvest“. Sest just sellise absurdse-anekdootliku pildiseeriaga ongi tegemist. Kõige eredamalt tõusevad esile peatükid Vaariku praktikaajast Hiiumaal, ühikaelust Tartus ning „tööst“ Q-Raadios. Neid peatükke lugedes sain ikka kordi ja kordi kõva häälega naerma hakatud ning ei suutnud ära imestada inimlooma nutikust. Kuid eks häda ajab ikka härja kaevu, tudengi maasikaraksu ja ajakirjaniku töökaaslase vastlakukleid kugistama. 

PS: Kuid lõik, mis mind raamatus lugedes kõige enam naerma ajas ning ka sügavalt mõtlema pani oli järgmine: „Mina olin üliõpilane avatud ülikoolis, ning nagu te teate, härra juhendaja, siis on avatud ülikool see koht, kus kohtuvad seksinäljas pereemad, diplomit vajavad karjeristid ning kari kohtlasi, kes on peast nii põrunud, et pole suutnud tavaülikooli sisseastumiseksamit ära teha.“. Huvitav, millisesse neist kolmest austusväärsest kategooriast küll mina kuulun?


Andmed:
Daniel Vaarik, Praktikaaruanne, Varrak, 2012, lk 156


Linke netiilmast:
"Praktikaaruanne" ELLU-s

Peeter Sauteri intervjuu Daniel Vaarikuga Eesti Ekspressis
Olaf Suuderi "kaaskiri" Postimehes
Kaarel Kressa intervjuu Daniel Vaarikuga Eesti Päevalehes
Ülo Mattheusi arvustus Sirbis
Vahur Afanasjevi arvustus Loomingus

Eduard Bornhöhe - Villu võitlused (1890)

Kümme aastat peale „Tasuja“ fenomenaalset edu ilmunud „Villu võitlused“ oleks võinud kanda ka alapealkirja „Kadunud peatükke Tasuja seiklustest“. Kindlasti oleks selline alapealkiri olnud suurepärane reklaam raamatule ja müüginumbreid veelgi kõrgemaks kasvatanud.

Just salapärase munga ehk Tasuja tegemised Viljandimaa talupoegade mässule ässitamisel on jutustuse põnevamaid kohti, mitte poolsaksiku Villu õnnetult lõppenud kosjaplaanid. Bornhöhe oleks võinud seda võtet veel korra kasutada ning Tasuja kolmandakski raamatuks ellu äratada ja ta näiteks Saaremaale Vesse manu saata, et sealgi mässutule süütaja olla. Nõnda oleks triloogia täiuslik olnud („Vürst Gabriel“ ju ei haaku tegelikult kahe esimese Bornhöhe jutustusega, kuigi neid teoseid tavaliselt ühtede kaante vahele surutakse).

„Villu võitluste“ kandvaks teemaks pole mitte niivõrd eestlaste vabadusihalus ja Jüriöö sündmused, vaid hoopis 19. sajandi lõpu ühe kesksema probleemi, kadakasaksluse, lahti mõtestamine 14. sajandi taustal. Osa eestlasi on alati olnud nõus oma rahvust maha salgama ning koheselt „herraks“ või „mamsliks“ hakkama, kui selleks ainult võimalus avaneks. Saks olla tähendab inimene olla. Eestlane olla tähendab (kodu)loom olla. 

Kas saame ikka oma esivanemaid nii kergekäeliselt hukka mõista, kui nende südamesoov oli ainult oma kehva elujärge parandada? Mõned proovisid seda teha saksa keelt ära õppides, teised sakslasi maha nottides. Eesmärk oli ju neil mõlemal sama - saada lõpude lõpuks eurooplaseks. Kuid eks kupjapiits ja teoorjus tegid ka eestlasest lõpuks eurooplase. See võttis lihtsalt väheke rohkem aega. 


Andmed:
Eduard Bornhöhe, Villu võitlused, A. Mickwitz trükikoda, 1890, lk 112

Eduard Bornhöhe - Tasuja (1880)


Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on üks viiest enam eestlaste mentaliteeti mõjutanud raamatust (ülejäänud neli on Läti Hendriku kroonika, Piibel, Lutsu „Kevade“ ning Tammsaare „Tõde ja õigus“). Erinevates memuaarides ning mälestustes, mida mina olen aastate jooksul lugenud on just „Tasuja“ üks neist raamatuist, mille lugemist ja sealt saadud elamust inimesed alati esile toovad. Kas me alati endale tunnistada tahame, et meie rahva mõttemaailma alustalaks on üks ülemöödunud sajandil teismelise poisi poolt kirjutatud ning nüüd teismelistele kohustuslikuks kirjanduseks muudetud romantiline/sentimentaalne/padupatriootlik jutuke, on juba iseasi. 

Minu isiklik esiviisik on küll „harju keskmisest“ erinev, kuid „Tasuja“ on selleski nimekirjas auväärsel viiendal kohal. Mäletan siiani esimest lugemiskorda ühel hilissuvisel päeval oma suvekodus. Pidime õhtuse bussiga pealinna tagasi vurama, kuid ma ei saanud suvele kriipsu alla tõmmata enne, kui ma hommikul alustatud raamatuga enne bussi peale astumist lõpetanud ei olnud. Vähesed raamatud on mind sellise õhinaga enda küljes kinni hoidnud. Küll ma pidin vahepeal kotte ja marjakorve pakkima, kuid igal vabal hetkel olin taas ninaga raamatus. Ma lootsin lõpuni, et Jaanuse ning teiste eestlaste ülestõusukatse ei jää ainult katseks ning ajalugu laseb end kordki kaotajate poolt ümber kirjutada. 

Sama tunne tekkis mul nüüdki, Bornhöhe jutustust juba neljas või viies kord lugedes. Ehk jõuavad soomlased laevadega meie omadele appi? Ehk avab taevas oma vood ning lakkamatu vihm ei lase Ordu väesalgal Tallinna alla jõuda? Ehk võtavad eestlased Tallinna seekord kohe tormijooksuga ning ei jää linna päevadeks piirama? Kuid kahjuks ei olnud Bornhöhe vahepealsete aastate jooksul teosele uut lõppu kirjutanud ning ka seekord pidi Tasuja sulega kübar vihases lahingukeerises langema.

Tolle viimase suvepäeva lugemiskogemuse mõju minule oli uskumatult tugev ja kestab mingil tasandil siiani. „Tasujale“ järgnesid järgnevate kuude ja aastate jooksul küll Villud, Meelised, Urmased, Merikesed, Gabrielid, Aitad, Leilid, Vambolad, Maimud, Lembitud, Kaupod ehk lühidalt Läänemere isandad. See on kunagiste „kaotajate“ järeltulijate poolt kirjutatud/parandatud ajalugu, kus iga väiksemgi võit on kangelasmüüdi tasemele tõstetud ning iga kaotus on kangelaslikuks eneseohverduseks muudetud. 


Ehk alles viimase paari aasta õpingud ülikoolis ja lugemiskogemused (Lukas, Hvostov ja Mäesalu) on hakanud seda põlvest põlve päritud padupatriootilist maailmapilti lõpuks normaalsele/neutraalsele tasandile tooma. Maailmapilt, kus ei eksisteeri ainult must ja valge, võitjad ja kaotajad, meie ja nemad. Ajalugu, kus on oma paik nii saksal kui matsil.

Andmed:
Eduard Bornhöhe, Tasuja, A. E. Brandti trükikoda, 1880, lk 147

Eduard Bornhöhe - Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad (1893)

Agnese ja Gabrieli seikluslikku armulugu tunneb iga eestlane muidugi tänu filmile „Viimne reliikvia“. Samas inimesi, kes tegelikult Bornhöhe raamatut on lugenud ning teavad „tõde“ on ilmselt sadu kordi vähem. „Tõde“ on see, et mingit reliikviat polnudki, Gabriel (liignimega Sagorski) oligi vene salakuulaja ning tema „parim sõber“ Siim kõigest arg röövlipealik. Mis kõige hullem, Eve Kivi poolt mängitud vallatut nunna pole teoses üldse!!! Täiesti lubamatu jultumus!!!

Põhjus, miks „Vürst Gabriel“ on alati kuidagi "Tasuja" varju jäänud on tugev Vene maik. Jutustus ilmus venestamise kõrgharjal ning teos on suure ning igavesest ajast igavesti kestva tsaaririigi kiitust kaanest kaaneni täis. Imelikul kombel oli Nõukogude Liidus vändatud film palju eestimeelsem ja tsensuurist vähem läbi hekseldatud, kui Vene tsaaririigi väikeses saksameelses provintsis ilmunud juturaamat.  

Tegelikult on „Vürst Gabriel“ kolmest Bornhöhe ajaloolisest jutustusest kõige põnevam ning tugevama süžeega. Tegelaskond on muidugi romantismile omaselt must-valge, kuid see ei häiri lugemist. Tegemist on ju ikkagi seiklusjutuga, kus vapper kangelane päästab loo alguses veel süütu oleva rüütlipreili ja kõik seisuslikud tõkked langevad nende teelt. Kui te otsite "ajaloolist tõde" Liivi sõja kohta, siis sellest raamatust te seda kindlasti ei leia. Parem pistke nina Laari ja Vahtre koostatud ajaloo õpikusse (samas ei pruugi te otsitut ka sealt leida).

Andmed:
 Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, H. Mathiesen kirjastus, 1893, lk 240

29 september 2014

Eduard Bornhöhe - Jutud ja reisikirjad (1963)

Enne Schengenit, enne viisavabadusi, enne ühisraha ja enne piirideta Euroopat oli ka võimalik reisida! Tegelt ka!! Ma ei aja patujuttu!!! Ma tean, et paljud tänapäeva noored seda ei usu. Arvavad, et see on mingi vananaistejutt või mingi nõukaaegne linnalegend. Kuidas on võimalik, et kelleltki küsiti Helsingi minnes passi? Kui tahan istun oma maja ees autosse ja põrutan Santiago de Compostelasse, isegi valuutavahetuspunkti ei pea minema. 

Kuid kunagi olid asjad natuke teisiti. Sellest ajast kirjutabki meile Eduard Bornhöhe oma reisikirjades. Ajast, kus Ryanairiga veel ei saanud Berliini või Strasbourgi, vaid selleks tuli hoopis Balti jaama minna ja rongi peale istuda. Ja uskuge või mitte rong viiski su Tallinnast otse Berliini. Võttis küll väheke kauem aega, aga kohale sa jõudsid kenasti. Kupees tutvusid ehk mõne toreda reisiseltsilisega ning alati ei tulnud isegi „Ukraadina, ukraadina!!!“ karjuda. Ja teate, mis imeasjad veel üle-eelmise sajandi viimasel kümnendil Euroopas ringi liikusid? Tossutäkud, mis läbisid 180 versta kolme tunniga!!! Huvitav, et sama vahemaa ja ajaga „kihutasid“ meie diiseltäkud veel viis aastat tagasi Tallinna ning Tartu vahelist maad. Tore, et mõneski valdkonnas pole me oma vanavanemate traditsioone unustanud. 

Bornhöhe reisikirjad on küll kohati liiga reportaažlikud ja keskenduvad rohkem ajaloolistele mälestistele, kui reisimeest ümbritsevatele inimestele. Samas ei puudu Bornhöhe tekstides mõnus eestlaslik huumor ja torisemine. 120-130 aasta taguseid reisikirju on huvitav lugeda just seetõttu, et näha kas ja kui palju on meid ümbritsev maailm ning inimesed muutunud. Enamasti tuleb siiski tõdeda, et maailm ja tehnoloogia muutuvad, aga inimesed mitte. Kas see on positiivne või negatiivne on juba iseasi. 


Andmed:
Eduard Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 419

Enn Vetemaa - Üleõlapilguheit (2014)

Enn Vetemaa mälestusteraamatut „Üleõlapilguheit“ lugema hakates tekib koheselt väga kodune tunne. Tunne nagu istuksid oma „vanaonuga“ sumedal suveõhtul suvila verandal, rammestus kontides ning kuulaksid tema pajatusi lapse-, kooli- ja ülikoolipõlvest. Jah, „vanaonu“ Vetemaal on tõesti millest pajatada!

Vetemaa on üks neist õnnelikest/õnnetutest inimestest, kes on oma pika elu jooksul näinud väga erinevaid lippe lehvimas Pika Hermanni tornis. „Üleõlapilguheit“ toob meieni kolm esimest aastakümmet Vetemaa elust. Alustades lapsepõlvepiltidega vanavanemate talust 1930ndate aastate lõpus ning jõudes välja 1965 aasta Tallinna, kui ilmus Vetemaa esikromaan „Monument“. Sinna vahele jäävad õpingud Westholmis, TPI keemiateaduskonnas ning Konservatooriumis. 

Raamatu kõige suuremaks väärtuseks on muidugi portreed Vetemaa teekaaslastest. Loed ja aina imestad! Kes kõik Vetemaa tutvusringi kuulusid: heliloojad, kirjanikud, näitlejad, kunstnikud, teadlased, teoloogid ja isegi nõiad (Uku Masing, Arvo Pärt, Endel Lippmaa jne, jne, jne). Ning „Üleõlapilguheit“ käsitab alles esimest kolmekümmet aastat Vetemaa elust! Kõige südamlikum üleõlapilgu saab raamatus Uku Masing, kelle mõju noore Vetemaa maailmapildi kujunemisele oli väga suur. Kõigile Masingu friikidele soovitan seda raamatut kindlasti.

Lõpetuseks tahaksin kiita just Vetemaa valitud jutustamisstiili. Tegemist ei ole sirgjooneliselt, elusündmusest elusündmuseni liikuva looga, vaid hüpetega mäluteljel. Mõni edasi-tagasi hüpe on lühike, mõni aastakümneid pikk. Kuid need hüpped annavadki tekstile selle loomuliku ja koduse tooni, mis muudavad lugemise nauditavaks. Vetemaa tõdeb ka ise: „Aga vaevalt täpne kronoloogilisus siin oluline ongi, sest tulemuseks peab olema mu elamuste ja tundmuste kokteil, mitte ajalookroonika“. Loodan siiralt, et Vetemaa segab varsti valmis ka järgmise „elamuste ja tundmuste kokteili“ ning pajatuste kuulamine suvila verandal saab jätku.

PS: Tuleb välja, et mõni asi pole TPI/TTÜ-s nende aastakümnete jooksul muutunud ega ka vist muutu tulevikus. Nimelt aines „Matemaatiline analüüs“ spikerdasid tudengid 1950ndatel aastatel ja spikerdavad ka 2010ndatel aastatel. Ma olen päris kindel, et ka vahepealsetel kümnenditel TPI/TTÜ-s õppinud tudengid sellest patust puhtad pole. Ainult spikerdamise metoodika on muutnud.


Andmed
Enn Vetemaa, Üleõlapilguheit, Tänapäev, 2014, lk 416

28 september 2014

Siim Veskimees - Operatsioon „Ogaline päike“ (2001), Keskpäevapimedus (2007) & Taevatagune suurem ilm (2008)

Möödunud nädal metsalaagris olles võtsin ette Siim Veskimehe „Inimkonna Föderatsiooni“ seeria ehk romaanid „Operatsioon „Ogaline päike““ (2001), „Keskpäevapimedus“ (2007) ja „Taevatagune suurem ilm“ (2008). Paar kuud tagasi saadud kogemus autori telliskivi mõõtu „Kuu ordut“ (2003) lugedes polnud just positiivsemate killast. Samas lootsin, et ehk on autor oma hilisemates teostes algusaegade kirjanduslikud konarused suutnud maha lihvida. Tegemist on ikkagi ühe olulisema ning produktiivsema eesti teadusulme autoriga ning alati peab ju kõige paremat lootma.

Olles lõpetanud kolmanda romaani pidin siiski tõdeda, et Veskimees on ikka Veskimeheks jäänud. Kõigis kolmes romaanis kerkisid esile samad probleemid, mis juba „Kuu ordut“ lugedes teravalt silma jäid. Autori tugevaim külg on kirjandusliku maailma, Veskimehe puhul kirjandusliku universumi loomine. Kirjanik on pannud tugevat rõhku oma „mängumaa“ ajaloo, majandussuhete, riikliku korralduse kui ka tehnika detailsesse läbitöötamisse. Samas tundub, et kogu rõhk oligi suunatud sinna ning tegelaskonna loomisele ei jäänud ühtegi paskalit alles.

Möödunud on ainult paar päeva viimase romaani lugemist, kuid juba praegu ei suuda ma enam meenutada ning eristada kolme romaani tegelaskondi. Veel vähem nende nimesid. Ehk hakkab seniilsus vaikselt nurga tagant piiluma, sest eks ole juba omajagu siin maamuna peal ringi tatsatud? Kuid ausalt öeldes arvan, et asi pole tegelikult minus. Veskimehe romaanide tegelased jagunevad laias laastus kaheks - mehed ja naised. Mehed on enamus vaprad uljaspead, ääretult täpsed relvaga, meisterpiloodid süstikuga ning peaaegu rahuldamatu seksinäljaga (tõelised kosmoseavaruste James Bondid). Ainsad tegelased Veskimehe romaanides, kes on veelgi suurema seksinäljaga on naised, olenemata kas nad on 12 või 82 aastased. Küll need kaugete galaktikate neiud olid ikka hakkamist täis! Ei tea mida küll nemad sisse söövad? Kuid ainus viis kuidagi erinevatel tegelastel vahet teha on siiski nende nimed. Kahjuks ka nimede puhul ei suuda alati kindel olla kas tegemist on mehe või naisega.

Lõpetuseks võib öelda, et kolmest romaanist tõusis kõige enam esile „Taevatagune suurem ilm“, mis oli tänu oma suuremale lehekülgede arvule kõige läbi komponeeritum ning ei omanud liigse kiirustamise jälgi. Samas pärineb kolme romaani peale kõige kaasahaaravaim ja meeldejäävaim peatükk „Keskpäevapimedusest“, kus kirjeldatakse 1980ndatel aastatel Eestis tegutsenud „ulmelist“ noortekampa (hipikommuuni ja röövlibande hübriid). Kuid Veskimehe debüütromaan „Operatsioon „Ogaline päike““, mis oli 2001 aastal eesti ulme seisukohalt oluline teos (ikkagi üks esimesi teadusulme romaane), pole kahjuks ajahambale vastu pidanud. Kardan, et sama saatus tabab ka teisi „Inimkonna Föderatsiooni“ seeriasse kuuluvaid teoseid ning need jäävad ainult minusuguste eesti ulmefriikide maiuspaladeks.

PS: Siiski ei loobu ma ka edaspidi Veskimehe lugemisest ning ilmselt järgmine „kosmoseprojekt“ ongi „Pilvelinnuste ajastu langus“, sest natuke kriitikat lugedes tundub too romaan olevat enam kiitust saanud Veskimehe teoseid. Pöidlad pihku ja nina tähtede poole!!!


Andmed:
Siim Veksimees, Operatsioon "Ogaline päike", Fantaasia, 2001, lk 176
Siim Veskimees, Keskpäevapimedus, Fantaasia, 2007, lk 100
Siim Veskimees, Taevatagune suurem ilm, Fantaasia, 2008, lk 200