30 oktoober 2014

Maniakkide Tänav - Õnne ja õnnetuse valitseja (2013)

Maniakkide Tänava romaani "Õnne ja õnnetuse valitseja" lugede tekkis tunne, et kirjanik jooksis Iidmaale tagasi pöördudes ikka kõvasti lati alt läbi. Samas oli "Mehitamata inimesed" minus just tekitanud lootuse, et Maniakkide Tänav suudab lõpuks oma loodud maailmad ka paberil tervikuks vormida. Kuid kahjuks pidin seekord pettuma.

Ennekõike jätab "Õnne ja õnnetuse valitseja" visandliku mulje. Tegemist oleks nagu loodava romaani esimese mustandi või telgjoontega. Probleemiks on ka raamatu maht. 196 lehekülge pole lihtsalt piisav, et edasi anda eepilist rüütlisaagat. Samas on 196 lehekülge ja loo hüplik struktuur/faabula ebasobilik ka novelli või jutustuse jaoks. Maniakkide Tänav oleks võinud juurde kirjutada veel 196 lehekülge, et sellega anda teosele vajalikku sügavuse ja mõõtmed või kärpima sada lehekülge ning muuta lugu hoogsaks lühijutuks.

Maniakkide Tänava loodud Iidmaa on eesti ulmekirjanduse üks võimsama potentsiaaliga ning omanäolisemaid maailmu. Kuid taaskordne pettumus jätab mu ikka täitsa nõutuks. Ma tean ju, et kirjanik suudab enamat. Kas kunagi ilmuvale kolmandale teosele anda enam üldse võimalus? Investeerida sellesse oma aeg/raha/pühendumus? Hetkel olen seisukohal, et see investeering võib olla seotud küll väga suure riskifaktoriga, kuid olen nõus selle riski võtma. Võita on rohkem kui kaotada!

PS: Maniakkide Tänavale tuleks kindlasti anda Stalkeri või Emakeele Seltsi eripreemia! See töö, mis kirjanik on ära teinud toimiva eestikeelse sõnavara loomiseks zombikirjanduse tarvis on uskumatult tänuväärne.


Andmed:
Maniakkide Tänav, Õnne ja õnnetuse valitseja, Fantaasia, 2013, lk 196

Linke netiilmast:
"Õnne ja õnnatuse valitseja" ELLU-s

J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

29 oktoober 2014

Tiit Tarlap - Aegade julm laul (2013)

"Aegade julm laul" pole mitte ulme võtmes kirjutatud ühiskonnakriitiline romaan, vaid ulme võtmes kirjutatud tsivilisatsioonikriitiline romaan. Tiit Tarlap on mõnes oma varasemaski romaanis tugevalt võtnud hurjutada kogu inimkonda ja selle pidevat (taand)arengut. Tarlapi jaoks on tsivilisatsioon orjanduse sünonüüm. Kogu inimkonna ajalugu on tegelikult orjanduse ajalugu ehk ühe väikse kildkonna ülemvõim enamuse üle (meeste võim naiste üle, ühe suurrahva võim oma naaberrahvaste üle). Sellesse "äravalitute" kildkonda on juba võimule saamise hetkest sisse kodeeritud enesehävituslik alge. Ajalugu on meile õpetanud, et alati tõuseb rõhutud enamus valitseva vähemuse vastu üles ja kukutab selle ning muutudes ise järgmiseks "vereimejateks kambaks". Ajalugu pole muud, kui lõppematu võitlus võimu pärast. 

Romaanis "Aegade julm laul" on inimkond jõudnud oma viimase revolutsiooni eelõhtusse, millele ei järgne enam uute jõudude võimule tulekut, vaid meile tuntud tsivilisatsiooni hukk. Selle takistamiseks on loodud telepaatiline ajarännu meetod. Ajaränd ei toimu mitte ruumis, vaid liigimälus. Inimese aju kindlaid ajusagaraid stimuleerides suudab välja valitud isik minna tagasi oma esivanemate mälestustesse, mis on säilinud nende ja tema DNA-s ning kandunud pärilikkuse kaudu tänapäeva välja (sinu vanaisa mälupilte on võimalik näha selle momendini tema elus, kuni ta sigitas sinu isa).

Peategelane Ivor Rennik, näeb lugematuid kordi oma esivanemate mälestuste kaudu ühe grupi langemist orjandusse ja teiste tõusmist orjapidajateks. Ivor kahtleb ja juurdleb terve romaani vältel, kas meie ühiskond ongi väärt päästmist, kui see lihtsalt annab ühele kildkonnale taas võimaluse raha või relvade abil teisi orjastada/valitseda. Kapitalism ja demokraatia pole muud, kui orjanduse jätkamine teiste, varjatumate vahenditega.

"Aegade julm laul" pakub ohtralt juurdlemist ja mõtteainet inimkonna arengu ning ajalooliste murdepunktide üle. Tarlap on kindlasti parimaid eesti filosoofilise/sotsiaalse kallakuga ulmekirjanikke, kes samas suudab seikluslikku pinget üleval hoida. Eriti tahaks kiita ürgajas toimunud tegevusliini. Tarlap võiks tõsiselt mõelda ühe Eduard Štorchi "Mammutiküttide" taolise romaani kirjutamise peale. Minu mäletamist mööda oli ka romaani "Meie, kromanjoonlased" üks tegevusliin viidud ürgaega.

Teose põhiliseks probleemiks on enesekordamine. Seda antud teose siseselt kui ka eelmiste Tarlapi romaanidega kõrvutades. Risk, et viimastel aastatel väga viljakas autor hakkab end kordama on üpriski kõrge. Samuti on ebaõnnestunud raamatu kaanekujundus. Ei kutsu teost raamatupoes riiulist haarama ning ei anna edasi teose meeleolu ega autori loodud maailma. Kuid õnneks ei hinda me raamatuid välimuse, vaid ikka sisu põhjal.

Andmed:
Tiit Tarlap, Aegade julm laul, Varrak, 2013, lk 362


Linke netiilmast:
"Aegade julm laul" ELLU-s

Mari Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

28 oktoober 2014

Armin Kõomägi - Pagejad (2009)

Armin Kõomäe loominguga puutusin esimest korda kokku paar kuud tagasi, kui lugesin tema novellikogu „Minu Mustmäe“. Novellikogu oli tõsiselt meeldiv üllatus ning tekkis soov ka Kõomäe ülejäänud loominguga põhjalikumalt tutvuda. Liisk langes kirjaniku esikromaani „Pagejad“ kasuks.

„Pagejate“ näol on tegemist niidistikromaaniga. Sarnane võttestik on olnud üpriski populaarne viimasel kümnendil ka filmitööstuses. Eriti romantiliste komöödiate žanris -„Love actually“ (2005), „Valentine's Day“ (2010) või „New Year's Eve“ (2011). Terve plejaad tegelasi, kes ise seda tajumata on tegelikult üksteise saatustega tihedalt seotud. Keegi on sinu õe parima sõbranna venna vanaisa või sinu juuksuri lahutatud abikaasa poja lasteaiakasvataja. Ka „Pagejate“ viit keskset tegelast seovad üksteisega sellised niidistikud. Näiteks Daisy on Gabrieli elukaaslase eksabikaasa iganädalane lõbutüdruk. We are all connected! Me lihtsalt ei tea seda veel.

Kõomäe romaan kulgeb samuti filmilikult. Sorav dialoog, lühikesed stseenid ning kiirelt vahelduvad asukohad. Kuid sellise stiili põhjuseks võib olla ka autori novellikirjaniku taust, mis romaani vältel tugevalt esile tungib. Ega hüpe romaanižanri pole lihtsate killast. 

Romaan sisaldab ridamisi päris geniaalseid lühipalu/fragmente, mis on oskuslikult põimitud keskse loo sisse (näiteks „Lifti hingeelu“ ja „Muinasjutt kolmikhüppajast ja kaugushüppajast“). Just argiste pisidetailide ääretult tabav ning vaimukas esile toomine ning nendele uue vaatenurga andmine ongi Kõomäe leivanumber.

Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha.“ 
("Pagejad" 2. peatükk)

Mul endalgi on tulnud nende „gladiaatoritega“ võistelda ja enamustel kordadel suurema jõu ees taganejaks jääda. Lihtsalt paljakäsi ei saa neile vastu! Kõige ohtlikumad on 70ndates eluaastates Lasnamäe betoondžunglist pärit „naisamatsoonid“, kes on varustatud teravaotsalise jalutuskeppidega ning kartuleid täis võrkkottidega.

Sisu/temaatika koha pealt on „Pagejad“ vägagi lähedane Kaur Kenderi teostele. Keskealised või kollanokkadest ärihaid, narkootikumid, prostitutsioon, väline sära ning edukultus. Kuid Kõomäe tegelased ei tekita sinus vastumeelsust ning füüsilist tülgastustunnet, mis Kenderi loodud machode puhul enamasti juhtub. Kõomägi on oma tegelastele alles jätnud „väikese inimese“ hinge, mis lubab neil oma eksimusi mõista ja kuldvasika kummardamise lõpetada. 


Kui teksti temaatikas oli Kõomägi ligidane Kenderile, siis stiili koha pealt on üheks tema eeskujuks kindlasti olnud Mati Unt. Juba „Minu Mustamäed“ lugedes tekkis ajusopis tugev seos Kõomäe ja Undi „Sügisballi“ vahel“ ning „Pagejates“ see tunne aiva süvenes. Eks siin mängib tugevat rolli ka mõlema kirjaniku ühine „mängumaa“ – Mustamägi. Undilik Kender või kenderlik Unt? Oleneb millise nurga alt vaadata. Muidugi on Unt oma ala Meister ning Kõomägi alles selli rollis. Samas kaugel see meistritöö ka enam olla saab.


Andmed:
Armin Kõomägi, Pagejad, Jumalikud Ilmutused, 2009, lk 192


Linke netiilmast:

"Pagejad" ELLU-s

Johanna Rossi arvustus Sirbis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Mihkel Muti arvustus Loomingus

26 oktoober 2014

Tuumahiid: ulmeajakirja "Reaktor" parimad lood aastail 2011-2012 (2013)

Võrguajakiri "Reaktor" on üks uskumatult tänuväärne nähtus meie ulmemaastikul. Ajakirjas ilmunud paljude erinäoliste autorite kakskümmend ulmepalad on nüüd jõudnud ka ühise raamatukaante vahele. Proovin järgnevalt anda hinnangut just kogumikule tervikuna ja mitte nii põhjalikult keskenduda üksikutele proosapaladele.

Peamised kiidusõnad on adresseeritud antoloogia koostajatele (Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja Ove Hillep) nende laiahaardelise lähenemisnurga tõttu. Seda nii autorite kui ka žanrite puhul. Kahekümnest jutust koosnevas kogumikus on esindatud kuusteist autorit, kellest osad on eesti ulmelugejatele vanad tuttavad ja osad täiesti uued (pseudo)nimed. Žanriliselt on tegemist ühe kõige kirjuma ulmeantoloogiaga, mis eesti keeles on ilmunud. Ainult meie ulme Vana Testament ehk Raul Sulbi koostatud "Eesti ulme antoloogia" (2002) võib siin konkurentsi pakkuda. Vahemärkusena tahan öelda, et ammu oleks aeg ustavate ulmejüngrite palge ette tuua Uus Testament.

Muidugi on kogumikus "Tuumahiid" esindatud kolm ulmekirjanduse põhižanrit - teadusulme/science fiction, muinasulme/fantasy ja õudusulme/horror. Kuid just omanäoliste alažanrite rohkus on see, mis rõõmustab. Antoloogiast leiame nii apokalüptilist düstoopiat, kosmoseoopereid/operette, tuumapunki, fanfictionit, mõõga & maagia lugusid, bloody horror'it ja horror comedy't. Kahjuks ei leidu kogumikus ühtegi lugu minu kahest lemmikalažanrist - aurupunk ja etnoõudukas. Loodetavasti saab järgmises "Tuumahiius" see viga parandatud.

Nüüd suundume vormilt sisule. Enne kiidetud mitmekülgsus ja vaheldusrikkus on samas ka kogumiku suurim miinus. Kogumiku kahekümnest palast oleks võinud kindlasti 5-7 raamatu kaante vahel ilmumata jääda. Eriti puudutab see just lühemaid jutte ehk ulmesutsakaid. Kahjuks puudusid neil nii saba, kui sarved. Ulmesutsakad kiskusid lihtsalt kogumiku keskmist hinnet ja taset madalamaks. Kuid eks see ole hind, mis tuleb maksta, kui koostajatel on soov edastada perepilt eesti ulmest. Meil leidub nii tõelisi tipptegijaid, kui ka lihtsalt ulmega katsetajaid.

Lõpetuseks loodan, et "Tuumahiid 2: Zombimammuti tagasitulek " ilmub lähiaastatel kindlasti ning sama kireva sisuga, kui esimene osa.


PS: Mainin ikkagi päris lõpetuseks ka mõned suurema lugemiselamuse pakkunud jutud ära - Tea Lall "21. detsember", Canis Vedru "Läbimurre", Jaagup Mahkra "Verepulm vaksalis", Toomas Krips "Teene võlgu", J.J Metsavana "Vasekarva sõjajärgne".


Andmed:
Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja Ove Hillep, Tuumahiid : ulmeajakirja "Reaktor" parimad lood aastail 2011-2012, Fantaasia, 2013, lk 222

Linke netiilmast:
"Tuumahiid" ELLU-s

25 oktoober 2014

Ott Kilusk - Veidrikud ja võpatused (2012)

Mäletan, kui mõned head aastad tagasi oli raadiotes enim mängitud lugu HU? „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Laulu sõnad tekitasid väikelinnade elanike seas väiksemõõdulise pahameeletormi. Küll uuriti ja puuriti hittlaulu sõnade autorilt Leslie Laasnerilt, millist väikelinna ta ikka nüüd täpselt silmas pidas. Saaks ainult selle konkreetse linna nime kätte, siis võiks kõik ülejäänud valgalased, võrokad ja tapalased südamerahus öelda, et see meie kohta need sõnad ju ei kehti. Eks peeglisse vaatamine ongi vahel kõige hirmutavaim tegevus elus! 

Ott Kilusk võttis kätte ja kirjutas hoopis terve raamatu depressiivsetest Eesti väikekohtadest ning pani sellele pealkirjaks „Veidrikud ja võpatused“. 

Endise konarliku korvpalliplatsi asemel, sääl, kus pikakasvulised loikamid, nood neetud sportlased mind omal ajal pikali joosta tavatsesid, oli nüüd rulasõitjate skatepark. Selle laugjatel vineernõlvadel kogunevad õhtuti külanoored. Hõiguvad möödujatele roppusi, künnavad oma autorontidega hõredat, uriinihappest kängunud muru üles ja arutavad isekeskis, kellele peksa anda. Selline on ääremaade õhtu.“ 

Kus nüüd on väikelinnade elanike hädakisa? „Meid mõnitatakse! Meid kujutatakse ebaadekvaatselt!“ Kas põhjuseks on tõesti erinevus meediumite leviku kiiruses? Kas polegi eesti nüüdiskirjandus kõige popim valik meie külaraamatukogud lugejate seas? 

Kiluski proosadebüüdi näol on tegemist „Väikse Illimariga“ nõukogude võtmes. Mõis on asendunud sohvoosiga, mõisateenijad kunstseemendajate ja traktoristidega ning elu edasi viivad külakoolmeistrid seniilsete või pervertidest õpetajatega. Ikka kohe tõeliste pervertidega! Lugedes naerad südamest ja tunned tülgastust ühel ajal. See on ju absurd! Sürrealism! Sellised inimesed olid suunatud keskvõimu poolt lapsi õpatama?

Raamatus jälgime noore poisi kasvamist 1980ndatel aastatel ühes kolkakülas Petseri- ja Võrumaa piiril. Taustaks on hirm tuumasõja ees, unistus Soome televisioonis näidatavast „Rambost“ ning vaikselt kahanev lootus, et kunagi lahkun siit jäädavalt. Minust ei tohi saada järjekordset külaullikest! Aga kui saabki, siis valin ise milline kiiks mul küljes on. Niipalju vaba tahet peab igal inimesel ikka olema.

Kiluski teosel on eesti kirjanduses kaks lähisugulast: Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ ja Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Sarnaselt Hvostoviga elab ka Kilusk kahe kultuuri piiril ning tegeleb nõukogude nostalgia müüdi kummutamisega. Ei olnud muru rohelisem ja lapsed punapõsksemad! 

Teiseks usun, et Kilusk põeb Mikitaga sama „haigust“ - sünesteesiat ehk mitmiktaju. Tundub, et selle tõve epitsenter ongi seal kuskil Lõuna-Eesti metsade vahel. Kui saite lugemiselamuse Mikita või Hvostovi raamatuid lugedes, siis soovitan kindlasti ka „Veidrikud ja võpatused“ ette võtta. Või kuulake lihtsalt HU? albumit „Film“.

PS: Kui keegi tuleb veel kunagi jutuga, et Mart Laar on ainuisikuliselt süüdi meie põllumajanduse ning külaelu allakäigus, siis pistke neile süüdistajatele pihku Kiluski raamat. Alla ei ole võimalik kukkuda, kui sa oled juba põhjas.


Andmed:
Ott Kilusk, Veidrikud ja võpatused, Menu, 2012, lk 159


Linke netiilmast:
"Veidrikud ja võpatused" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Loomingus

24 oktoober 2014

Jaan Aps - Tähtis kevad (2006)

Jaan Apsi romaani „Tähtis kevad“ hakkasin lugema toetudes pelgalt lühikesele raamatututvustusele, mille leidsin kirjastuse Varrak kodulehelt. Mida see tutvustus mulle siis lubas? „Romaanis kujutatakse põnevalt ja kaasakiskuvalt noorte välismaal töötavate eestlaste elu ja ellusuhtumist.“ No mis sa kostad, ma olen ju 100% selle raamatu sihtgruppi kuuluv lugeja. Olen noor, olen eestlane ja töötan välismaal! Isegi ellusuhtumine on mul täitsa olemas! Ega muud varianti polnudki, kui esimese peatükiga pihta hakata. 


Esimesele peatükile järgnes teine ning teisele kolmas. Raamatu viimase peatükiga lõpule jõudes valdas mind tunne, et seekord olen küll lihtsameelselt reklaami ohvriks langenud. Mulle on maha müüdud odav „3-in-1“ kohvisegu. Kõik kolm komponenti peaksid eraldi võttes töötama, aga kui neid kokku segada saad ainult ühe halva maitseelamuse võrra rikkamaks.

Apsi romaan koosneb nimelt kolmest tegevusliinist: 
1) Oma eluga ja suhetega ummikusse jooksnud ministeeriumiametnik Imre, kes on iseend „otsides“ pooljuhuslikult välja jõudnud Prahasse, kus hakkab muunduma väikestviisi narkomuulaks.
2) Üks tavaline Tallinna gümnaasium, kus „vanad“ ja „noored“ õpetajad oma maid ja puid jagavad (Taimi vs. Terje) ning direktor kukena kanakarja keskel ringi käib.
3) Klassitäis abituriente, keda õpetajad üritavad ette valmistada nende elu „tähtsamaks kevadeks“. Muidugi abituriendid nende „kogu järgnevat elule aluse panevatest“ küpsuseksamitest suurt ei hooli. Palju tähtsamad on tärkavad armusuhted, alkohol ning viimane kooliekskursioon kevadisse Tšehhi.

Neid kolme tegevusliini peaks liimina koos hoidma ametnikuhakatise Imre ja noore õpetaja Terje kokku-lahku-kokku suhe. Selles romaanis on tegelikult olemas kolme igati korraliku narratiivi algelemendid ning ka Apsi jutuvestmise oskustele puuduvad minu poolt etteheited (just kirjaniku ladus stiil hoidis mind raamatule enne lõppu käega löömast). 

Aps oleks võinud kirjutada eraldiseisva romaani suhetest/konfliktidest meie koolides ning teha seda sealjuures „põnevalt ja kaasakiskuvalt“. Lahti harutada erinevate generatsioonide ja õpetamisstiilide valukohad. Kirjutada vanemasse põlvkonda kuuluva õpetaja hirmudest oma töö kaotada mõnele noorele uuendusmeelsele „fuuriale“ või noore õpetaja raskustest oma uute ideede ja nägemuste ellu viimisest üldiselt ju vägagi konservatiivses koolisüsteemis. Selle juurde oleks saanud pookida ka õpilaste tegevusliini ning natuke liialdades olekski meil 21. sajandi „Wikmani poisid“ või „Kevade“ öökapilaual. Tänapäeva koolielu kokkuvõtva romaani järele on meil küll juba karjuv vajadus tekkinud.

Samuti oleks võinud autor kirjutada teise romaani noore eesti soost mehe vabadusest jätta kõik siinne maha ja minna laiast maailmast otsima vastust teda vaevavatele küsimustele. Analüüsida noorte muutuvat suhtumist abielu institutsiooni, karjääri tegemise kohustusse ning „vajadusse“ oma elu rööpad auto- ja kodulaenu abiga järgnevaks kolmekümneks aastaks  paika panna. Kuid mõte kõiki ülal toodud temaatikaid käsitleda ühtede kaante vahel käis autorile sulaselgelt üle jõu.

Lõpetuseks tahaksin ära märkida veel ühe teoses esinenud probleemi. Kui kirjutada romaani tegevuskohaga välismaal (täpsemalt Prahas), siis lugejana sooviksin, et mul üks ainus kordki lugemise käigus tekiks tunne, et kõnnin koos raamatu tegelastega mööda Vlatava kaldaid. Romaani lugedes jäi küll mulje, et autor on kuulnud ainult ühest vaatamisväärsusest Prahas – Karli sillast. Sama hästi oleks võinud paari lausekatke asendamisel tegevuspaiga määrata Pariisi, Podgoricasse või Pärnusse.

Andmed:
Jaan Aps, Tähtis kevad, Varrak, 2006, lk 328



Linke netiilmast:

"Tähtis kevad" ELLU-s

Peeter Künstleri arvustus Eesti Ekspressis
Gregor Elmi arvustus Sirbis
Tõnis Erilaiu arvustus SL Õhtulehes

22 oktoober 2014

Mehis Heinsaar - Ülikond (2013)

Selles kogumikus leiame Heinsaare taas oma tuntud headuses. Oma eelmise kogumikuga "Ebatavaline ja ähvardav loodus" ei tabanud Heinsaar vähemalt minu puhul märki. Kuid "Ülikond" asetub tippkogumikega "Vanameeste näppaja" ja "Rändaja õnn" samale pulgale. Vahemärkusena tahan ära mainida, et minu Heinsaare lemmikteoseks on ja (ilmselt) jääb eesti kirjanduse üks omapärasemaid tekste "Härra Pauli kroonikad". 

Uuest kogumikust tahan kõige enam esile tõsta kolme pala: "Ülikond", "Jõu tagasitulek" ja "Vennad uneluses". Olen alati jumaldanud tekste, kuhu sisse on pandud kohtumine Kuradi, Vanapagana või Saatanaga. Isand Rätsep ja tema abiline Itski olid selles teoses minu jaoks tõelised pärlid, kelle tegemistele ja askeldamistele kunstnik Roosimöldri uue "ülikonna" kallal ma huviga kaasa elasin. Kujutasin elavalt ette, kui suurepärase animatsiooni/nukufilmi sellest loost saaks (näiteks Hardi Volmeri käe all). Kaadrid kohe hakkasid lugedes silme ees jooksma.

Mehis Heinsaar
Novellis "Vennad uneluses" kohtusid minu jaoks unisevõitu ja samblaga kaetud Vana-Tartu ning progressiivne ja edukas Uus-Tartu. Kas meist mitte enamus ei tahaks vahel võtta nädala vabaks kõigist askeldustest ning "mesosoikumis" viibida? Mina küll tahaks ja kuidas veel! Heinsaare puhul teebki kohati tumedate alatoonidega ja isegi kurjapoolsed lood elavaks ning lugejale lähedaseks kohamaagia, mida ta meile Supilinnast või Balti jaama ümbrusest jutustades edasi annab. Agulid omavad koos oma vaiksete nurgakestega, tagahoovidega ja isemoodi elanikega ikkagi mingisugust teistmoodi kvintessentsi, mida Tartu või Tallinna kesklinnadest ei leia. Seda teadis juba Oskar Luts 1930ndatel aastatel, kui kirjutas oma parimad teosed. 


"Jõu tagasitulek" puhul tuleb Heinsaare loomingus jällegi esile ka tema eelmistes kogumikes läbi lipsanud nipernaaditsemise motiiv ning Gailiti lembus. Selle loo sündmustikku sooviks isegi läbi teha ja mööda Eestimaad lihtsalt vanderdama minna (kindlasti "kohustuslikud" vahepeatused suvelavastuste mängupaikades!!!). Seni külastamata kauneid paiku on ju sellel 45227 km² suurusel alal mitmekümne teatrisuve jagu.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Ülikond, Menu, 2013, lk 160

Linke netiilmast:
"Ülikond" ELLU-s

Maarja Vaino arvustus Loomingus
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes

18 oktoober 2014

Tiina Laanem - Sidrunid ja siilid (2009)

Tiina Laanem jätkab oma teises romaanis „Sidrunid ja siilid“ Eesti keskklassi portreteerimist. Romaani tegelastegalerii on paljuski „Väikeste vanameeste“ koopia/teisend – kultuurivaldkonnas töötav keskne naistegelane (tõlkija Eva  vs. näitleja Nora), edukultust kummardav alfaisane (kinnisvaraärimees Aleks vs. poliitiku hakatis Ott) ja „võibolla see härra Õige“ (politoloog David vs. suhtekorraldaja Ralf). Kui Laanemi debüütromaan tegelaskonna moodustasid flegmaatikud ja melanhoolikud (sünnipärased või nendeks transformeerunud), siis „Sidrunite ja siilide“ tegelasteks on sangviinikud ja koleerikud. Tegemist on inimestega, kes põevad kõik sarnast haigust – rutiinipalavikku. Nende jaoks pole olemas midagi hullemat, kui täiesti vaba ja plaanideta nädalavahetus täis molutamist ning kõhutamist. 

Ajalis-ruumiliselt viib Laanemi teos meid tagasi masu eelsesse „Kuldaega“. Näib, et tollal olid ainsad inimesi vaevavad küsimused, mida küll teenitud rahahunnikuga ning kogu selle vabadusega peale hakata. Tahan müün firma maha, tahan loon uue asemele. Tahan ostan suvila ja reisin New Yorki või Indiasse. No problems! Põhiline, et „...seisma ei tohi jääda, muidu saab elu veel enne otsa.“. 

Kokkuvõtvalt on tegemist täiesti korraliku ajaviitekirjandusega. Isiklikult jäin „Sidrunite ja siilidega“ rohkem rahule, kui Laanemile romaanivõistlusel võidupärja toonud „Väikeste vanameestega“. Samas ehk polnud ka ootused enam nii kõrgele seatud.  Teose tugevusteks on kindlasti ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoovuste tabamine ning Laanemi üpriski terav huumorisoon. Lemmikkohtadeks olid sisse pikitud lood seaarmastajast Pitkast, Lurichi pojast ning Kihnu juurtega pimedast Püreneede laulikust. Kirss tordil oli Nora arvamusavaldus, et laste sünnitamisest saadava kogemuse asemel käib ta parem tihedamini hambaarsti juures juurekanalite ravil. Teeb enam vähem sama hinna välja. Vot see on õige 21. sajandi Eesti naine!!!

PS: Kord eksis selline sangviinikust/koleerikust tegelane isegi talvisesse Muumiorgu ära. Oli selline natuke peast soe Koduvana, kes hakkas kohe korraldama, nii et lund tuiskas. Ajas teisi küll suusatama või talisuplust „nautima“. Ja moosipurgid sõi ka kõik tühjaks! Ääretult väsitav tegelinski oli, kohe nii väsitav, et ajas Muumitrollile taas talveune peale.


PPS: Tore, et kellelgi on veel olnud geniaalne mõte oma koerale Sniff nimeks panna! :)


Andmed:
Tiina Laanem, Sidrunid ja siilid, Eesti Päevaleht, 2009, lk 215

Linke netiilmast:
"Sidrunid ja siilid" ELLU-s

Priit Kruusa arvustus Sirbis
Kati Murutari arvustus Pärnu Postimehes
Signe Kalbergi arvustus Eesti Päevalehes
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Lühike ülevaade erinevatest temperamenditüüpidest

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Romaani "Apteeker Melchior ja timuka tütar" teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele erines ka lugemise viis eelmisest korrasr. Seekord ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab lugejale võimaluse kuritöö ise ära lahendada. Kahjuks pole ma suutnud seni ühtegi Melchiori-romaani esmakordselt lugedes neid piisavas koguses märgata. Vahetaksin ma Melchioriga kohad, jookseksid kõik mõrtsukad senimaani mööda Tallinna munakivi tänavaid vabalt ringi, kartmata maist karistust.

"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates juba täiuslikkuse. 

Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku kõik kõrvalliinid ning jätab lugejale maha rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (viited paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimese Melchiori romaani ilmumisest alates mõelnud, kui pikalt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kas süžeeliinid on kindlalt paika pannud? Juhustele pole siin ruumi jäetud. Iga väiksemgi detail ja kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ning pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.


Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar, Varrak, 2011, lk 432

Linke netiilmast:
"Apteeker Melchior ja timuka tütar" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Aet Variku arvustus Loomingus
Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes

16 oktoober 2014

Johannes Üksi - Nõiakeerus (1918)

Johannes Üksi
Johannes Üksi (minule täiesti tundmatu kirjaniku) teose „Nõiakeerus“ näol on tegemist 20. sajandi alguse noorsookirjanduse näitega. See on 1918. aasta „Mina olin siin“ või „Null-punkt“. Alates 1960-70 aastatest alates on kolm noori kurjale teele ahvatlevat asja olnud sex, drugs & rock’n’roll. Kuid 1910-20 aastatel olid nendeks kolmeks kurjajuureks hoopis gümnaasiumineiud, kesvamärjuke & operett

Nendesse kolme Saatana poolt seatud lõksu satub ka jutustuse „Nõiakeerus“ peategelane, noor ja andekas maapoiss Jaan, kes tuleb pealinna keskharidust omandama. Kuid osavad gümnaasiumineiud ehk libud (nagu Jaani tädi neid nimetab) keeravad poisi nii osavalt ümber sõrme, et Jaan viib nad iga nädal korra Estoniasse operetti vaatama. 


Kuidas selline asi on üldse lubatud?! Kas on sellel häbil otsa ja äärt, mis Jaani tõttu tema perekonnale osaks langes?!?! Ohhh, olid küll sajand tagasi lastevanematel suured mured. Lapsed käisid iseseisvalt teatris ja panid selle tarbeks veel puhta krae kaela ning ka lipsu ette. Ennekuulmatu lugu!!! 

Noorsugu on ikka hukas, mis hukas!!!


Andmed:
Johannes Üksi, Nõiakeerus, Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1918, lk 95

Linke netiilmast:
Maarja Vaino artikkel Johannes Üksist
Maarja Vaino, Paavo Matsini ja Marianne Ravi artikkel Johannes Üksist Sirbis

13 oktoober 2014

Juhan Liiv - Proosa (1890-1910/2012)

Juhan Liiv on pigem ikka tuntud, kui meie rahva hullu/geniaalne luuletaja, kes oli looduslapselikult süütuke ning südantlõhestavalt isamaaline. Samas tema proosalooming on alati jäänud poeetika ning hullumeelsuse varju (küll ta pidas end Poola kuningaks või kinkis oma ainsa pintsaku Estonia teatri ehitamise tarvis). Täiesti ülekohtuselt!!! Võrreldes teiste kaasaegsete kirjanikega tundub Liivi lühiproosa pärit olevat hoopis teisest sajandist. Midagi on neis nii teistmoodi, mingi sõnulseletamatu sisemine sära.


1890ndatel aastatel realismi võtmes kirja pandud lood on klassikalised külajutud, mille teevad omapäraseks esiteks Kodavere keele kasutamine (nüüdiskirjandusele vägagi omane nähtus) ning teiseks Peipsi äärne laantetagune isoleeritud maailm („Peipsi peal“, „Vari“, „Käkimäe kägu“ jne). Selles külaühiskonnas on Liivi lemmikuteks talendikad vaeslapsed, kes sakste poolt hetkeks lastakse Marjamaale, et sealt peksu ja nõrgameelsena tagasi Karjamaale kupatada. 

Teise perioodi Liivi proosaloomingus moondustavad 1909/1910 aastast pärinevad lühipalad, laastud ja marginaalia. Neil teostel on tunda tugevat Tukla toimetaja kätt. Tegemist oleks nagu täiesti teise kirjaniku loominguga. Võib olla tolleks hetkeks elaski Juhan Liivi peas juba täiesti uus inimene, kes lõi ka täiesti uues stiilis kirjandust. Realistlik 19. sajandi kirjanik on muundunud sümbolistlikuks 20. sajandi kirjanikuks. Kas Liiv üldse teadis midagi sümbolismusest? Või leiutas ta selle stiili täiesti iseseisvalt seal metsade ning nõmmede vahel rännates? Kui see juhtus nõnda olema, siis on Liiv kahtlemata geniaalseim eestlane, kes kunagi elanud. Mis sellest, et sümbolism oli paarkümmend aastat tagasi juba euroopa kirjandusse jõudnud. Jalgratas leiutati samuti maailma kahes eri paigas!

Andmed:
Juhan Liiv, Proosa, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:
"Proosa" ELLU-s

11 oktoober 2014

Tiina Laanem - Väikesed vanamehed (2007)

Romaanis „Väikesed vanamehed“ võtab Tiina Laanem ette keskklassi kuuluvad, keskikka jõudnud ning väliselt Harju keskmist elu elavad eesti mehed ja naised. Neli ülikooli aegset „musketäri“ (Aleks/Porthos, Olaf/Athos, David/Aramis, Mark/d'Artagnan) saavad „kakskümmend aastat hiljem“ ühel saarel suvitades taas üle pika aja kokku. Kuid kahjuks pole vanad „relvavennad“ enam oma parimate päevade tasemel. Kellel ei tööta korralikult soolestik, kellel käivad neelud liiga tihti veinipudeli järele. Kes on oma abieluga karile sõitnud, kes õhkab ikka veel oma esimest armastust taga. Nad on väsinud, läbi põlenud ning edukast elust tüdinenud eesti mehed, keda passist vastu vaatav aastaarv aina rohkem ja rohkem kohutab. Kas tõesti on nii palju aastaid raisku lastud ja nii vähe veel ees? Sest keskmise eesti mehe keskmist eluiga teab ju iga keskmine eestlane.

Ehk ongi teost kõige paremini iseloomustav sõnade paar „pool(ik) elu“. Kõik romaani kesksed tegelased tajuvad, et nad pole suutnud oma elu täisväärtuslikult elada. Käsipidur oleks nagu kogu aeg peal olnud. Eriti irooniliselt kõlab üleskutse Olafi poolt jäätud kirjas: „Terviklikkuse terviseks! Ära lepi poolikute lahendustega!“. Kas senistes poolikutes lahendustes on nad ise süüdi olnud või hoopis mõni kaasteeline? Kuid kõige olulisem, kuidas tekkinud olukorrast end lahti murda? Kas teha midagi täiesti ebaeestlaslikku – rääkida??? Pihtida oma lähedastele enda unistustest, lootustest, pettumustest ning väsimusest? Või kannatada vaikselt edasi, (hinge)arsti juurde minemata jätta ning endale sugereerida „Küll läheb mööda! Asi pole üldse nii hull!“? Autor viskab õhu ohtralt küsimusi, millele romaani tegelased vastust ei leiagi ning kahjuks jäävad ka elu muutvad otsused tegemata.

Laanemi debüütromaan jääb ka žanriliselt poolele teele pidama. Klassikalise „naisteka“ jaoks pole teos küllalt tempokas ning intriigide rohke. Samas psühholoogilise suvitusromaani kategooriasse kuulumiseks puudub teosel siiski vajaminev psühholoogiline sügavus. Laanem asub küll vapralt oma tegelaskonna hingehädasid kaardistama, kuid sügavatesse hingesoppidesse ta veel sukelduda ei julge. Kuid julge pealehakkamine ongi juba pool võitu! Ehk peaks autor seda vanasõna ka väikestele vanameestele meelde tuletama.


Andmed:
Tiina Laanem, Väiksed vanamehed, Eesti Päevaleht, lk 255


Linke netiilmast:
"Väikesed vanamehed" ELLU-s

Priit Kruusi arvustus Sirbis
Merit Kase arvustus Postimehes
Jan Kausi ülevaade 2006 aasta romaanivõistlusest Sirbis
Peeter Helme 2007 aasta algupärase proosa ülevaade Sirbis
Johanna Rossi arvustus Vikerkaares


09 oktoober 2014

Andrus Kivirähk - Sirli, Siim ja saladused (1999)

Raamatuga "Sirli, Siim ja saladused" kindlustab Kivirähk oma koha eesti lastekirjanduse klassikute püünel ja loodetavasti ka kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Kas "Sirli, Siim ja saladused" nende "äravalitute" hulka juba kuulub või mitte pole jõudnud uurida. Kui otsus oleks minu teha, siis kuuluks see raamat kindlasti algkooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Raamat on niivõrd südamlik ja siiras, et ei lase end üldse käest panna. Kindlasti on see teos "kohustuslik" ka kõigile lapsemeelsetele ning lastevanematele. 

Kivirähk puudutab raamatus ühte olulist valukohta meie kõigi elus, nimelt oma lapsepõlve unistustest loobumist. Millal ja miks juhtub inimestega nii, et mingist vanusest alates nad enam ei usu kõige vägevamasse asja siin maailmas - kujutlusvõimesse?!?! Miks ust unistuste maailma suudavad avada ainult lapsed ja vahel mõned "äravalitud" meie seast, kes kiiremas korras kolivad "vabatahtlikult" ühte Paldiski maantee majja elama? Täiskasvanud inimesed, kes suudavad seda ust kas või hetkeks paotada ja sinna vähekeseks ajaks pakku pugeda on kindlasti palju paremas kooskõlas nii enda, kui ka ümbritseva maailmaga. Loodan, et selliseid inimesi leidub meie seas veel rohkesti ning tegemist ei ole väljasureva liigiga.

PS: Minu salauks unistuste valda avaneb tavaliselt peale viiendat kilomeetrit. ;)

Andmed:
Andrus Kivirähk, Sirli, Siim ja saladused, Varrak, lk 192


Linke netiilmast:
"Sirli, Siim ja saladused" ELLU-s

Mait Taltsi arvustus Sakalas

08 oktoober 2014

Eduard Vilde - Lunastus (1909)

„Lunastuse“ näol on tegemist Eduard Vilde töölisromaaniga, mis on jäänud ajaloolise triloogia ja näidendite varju. Võiks isegi öelda, et tegemist on mingis mõttes Vilde loomingut ja mõttemaailma kokku võtva teosega. Romaanis esinevad motiividena nii vallaslapse häbi, tööliste olukord, võitleva sotsialismi ideed kui ka kiriku/usu roll aina muutuvas ühiskonnas. Kuid kõik need motiivid on seekord Vilde poolt serveeritud Taani kastmes. Romaan jälgib Jens Nielseni eluteed kümne aasta jooksul (5-16 eluaastad), taustaks 20. sajandi alguse põhjamaine Kopenhaagen. Vilde on omale võtnud ka ülesande kodumaise lugejani tuua Taani pealinna ilu ja inetus, inimesed ja paigad, millega ta ise eksiilis olles põhjalikult tutvus. 

Me näeme romaanis peategelase Jensi arusaamist, kohanemist, vastuhakku, põlgust ja lõpuks leppimist faktiga, et ta ema teenib vabrikutöö kõrvalt lisaraha enda ihu müües. Vilde annab hea stiili ja taktitundega edasi viie aastase poisikese maailmapildi avardumist. Jens hakkab mõistma maailma varjukülgi, hea/paha vahekorda ning inimeste ahtaid võimalusi. Teravalt tõuseb romaanis esile küsimus: Kas lapsel on õigus oma vanemaid hukka mõista ja neist lahti öelda nende „pattude“ pärast, mille "vili" ta tegelikult ise ongi? 

Väike Jens leiab alguses lohutust usust ning kirikust. Kuid kasvades tutvub ta juba uue kolmainsuse ja religiooniga – Marx, Engels, Darwin ning sotsialism. See uus õpetus lubab tal lõpuks ka emale andestada ja mõlema osapoole südamesse rahu tuua. Selles romaanis vastab põline sotsialist Vilde ka lõpuks küsimusele, mis tõusis esile juba tema romaanis „Külmale maale“ – Kas on süüdi inimene või ühiskond? Vilde vastuseks on ühiskond. Ühiskond oma korralageduse, kõlvatuse ja valelikkusega sunnib vägisi oma liikmeid patustama ja süükandja rolli astuma. Siinkohal jään Vilde seisukohaga ikkagi opositsiooni ning ühiskonnal ainusüüd ei näe. 

Andmed:
Eduard Vilde, Lunastus, J. Reevitsa kirjastus, 1909, lk 160


Linke netiilmast:
"Lunastus" Kreutzwaldi sajandi leheküljel

Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Raudami arvustus Sirbis

07 oktoober 2014

Eduard Vilde - Külmale maale (1896)

Peale ligi kahte kuud ainult ulmekirjanduse radadel käimist pöördusin nüüd tagasi reaalse maailma manu. Ja seekord kohe eesti kirjanduse juurte juurde. Nimelt võtsin õiendada ühe vana veksli ning lugesin lõpuks läbi Eduard Vilde romaani „Külmale maale“. Kohe äärmiselt meeldiv oli taas mööda poriseid külatanumaid kõndida ja suitsust mustaks tahmanud laega kambris istuda.

Vilde romaani sisuga olin üldiselt tuttav. Noor ja vaene talupoeg satub halvale teele ning romaani lõpuks mõistetakse ta kohtu otsusega asumisele külmale maale ehk Siberisse. Romaan polnud meil keskkoolis kohustuslik, lugesime hoopis „Pisuhända“. Kuid mäletan siiani kirjandustunnis tekkinud arutelu, kui klassijuhataja küsis lähtudes „Külmale maale“ sisust: „Kas inimene sünnib siia maailma halvana või sunnib keskkond ja olud ta pöörduma patuteele?“. 

Kahjuks ei mäleta ma enam oma vastust tollest päevast, kuid nüüd romaani lugedes mõlkus see küsimus mul kogu aeg meeles. Vilde on selle probleemi vägagi meisterlikult romaani sisse kirjutanud ja annab tõesti lugejale võimaluse asja üle kaasa mõelda. Romaanis on mitu kohta kus lugeja saab endalt küsida „Mis mina sellises näruses olukorras teeksin?“ ning "Kas peategelast saab nii üheselt hukka mõista?".  Kas varga tiitel ja soe kõhutäis või nälg ja aus nimi? Sellele küsimusele ei oska enamus meist, kes elavad mõnusas „heaoluühiskonnas“, enam objektiivselt vastata. Kartulikoorte ja silgupeade söömise aeg on õnneks juba ammu möödas ning loodetavasti ei naase kunagi Maarjamaale.

Kokkuvõtvalt arvan siiski, et ühiskonda ei saa milleski süüdistada. Otsuse teeb ikkagi inimene ise ning sul ei ole kunagi ainult kaks valikut – must või valge. Eskimotel pidi olema valge kohta kümneid erinevaid nimesid ja samapalju on ka hätta sattunud inimesel valikuvõimalusi enne kui tõsta käsi oma ligimese vara vastu. Kui Jaanil poleks neelud nii kangesti selle va kesvamärjukese järele käinud ehk oleks nii mõnigi otsus teisiti tehtud ning ka "turismireis" Siberisse ära jäänud.

Andmed:
Eduard Vilde, Külmale maale, Postimehe trükikoda, 1896, lk 400


Linke netiilmast:
"Külmale maale" Kreutzwaldi sajandi leheküljel.

06 oktoober 2014

Andrus Kivirähk - Voldemar (2008)


Kivirähki näidendite kogumikku "Voldemar" lugedes tabasin end iga ikka ja jälle mõttelt, et kui palju head teatrit ma olen maha maganud ning kui palju head teatri meil tegelikult Eestis lavale jõuab. Enamus kogumiku näidenditest jõudis lavale vahemikus 2007-2010, just sel perioodil mu elus, kui ma peaaegu üldse teatreid ei külastanud. Preagu ma ei suuda end takka järgi ära kiruda! Kuid selleks, et vähegi korvata oma möödalaskmist leidsin rahvusringhäälingu arhiivist kolme kogumikus oleva näidendi põhjal tehtud lavastuste videosalvestused ("Voldemar", "Ingel, ingel, vii mind taeva" ja "Üks udune päev"). 

Kuuest kogumikus olevast näidendist tahan enim esile tõsta "Sürrealiste", kuid ka "Ingel, inglit". "Sürrealistid" sobiks suurepäraselt Lavaka kursusetööks. See lubaks noortele möllamist, ümberkehastumisi ning ka väikestviisi skandaalitsemist sobiva lavastajakäe all. Just improviseerimist ning mängulusti pakub see näidend küll kuhjaga. Samas on "Ingel, ingeli" puhul tunda, et Kivirähk on selle teksti kirjutanud sisemise tungi ajel, mitte tellimustööna. Pingestatud dialoog ning sisemised/välised konfliktid kahe peategelase (naisvang ja vangivalvur) vahel on viidud meisterlikult kulminatsiooni kui ka lõpplahenduseni. See on üks neid Kivirähki näidendeid, mis väärivad tulevikus taas kord lavale toomist.

"Voldemar" ja "Keiserlik kokk" on mõlemad kultuuriloolised näidendid, mille alusteks on asjaosaliste päevikud (üks Pansost, teine Tuklatest). Päevikutest on värvikamad palad üles otsitud ja näidendi tarvis tervikuks kokku pandud. Need tekstid töötavad kindlasti paremini laval, kui teksti kujul. Nende näidendite tegelased annavad näitlejatele võimaluse oma ümberkehastumise- ja näitlejavõimeid laval täies hiilguses publikuni tuua. Kindlasti on tegu karakteri kesksete lugudega, kus väikeste nüansside tabamine ning tegelase ellu äratamine pole mitte näitekirjaniku, vaid eelkõige näitleja ülesanne.

"Uljas neitsi" ning "Üks udune päev" on Kivirähkilt tellitud näidendid. See kumab tugevalt ka tekstidest läbi. Eks ka neis lööb mõni stseen tugevamalt särama ning leidub ka kivirähilikku nukrust. Kuid teistest kogumiku tekstidest jäävad nad siiski omajagu alla.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Voldemar, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 327


Linke netiilmast:
"Voldemar" ELLU-s

Eva Kübara intervjuu Andrus Kivirähkiga Postimehes
Aarne Toikka lavastus "Ingel, ingel"
Kuuldemäng "Üks udune päev"

05 oktoober 2014

Andrus Kivirähk - Jutud (2007)

Kivirähki puhul pean alustuseks ära märkima, et tema romaanid on minu suured lemmikud. "Rehepapp" ning "Mees, kes teadis ussisõnu" on ikka peajagu üle tema ülejäänud loomingust. Kui ainult see laiskuseuss teda nii väga ei piinaks ning Kivirähil oleks rohkem viitsimist end pikematele tekstidele pühendada. Tema viimane romaan "Maailma otsas" on mul ka juba raamatupoest ostetud ning loodan varsti ka selle lugemiseni jõuda.

Allegooriatest kubisev kogumik "Jutud" sisaldab 13 teksti nullindate algusest, millest enamus on varem ilmunud ka perioodikas. "Jutud" võib laias laastus kolmeks jagada: 
1) Allegoorilised loomajutud ("Kotkas", "Viimnepäev", "Retk läbi Euroopa", mööndustega ka "Romeo ja Julia)
2) Kummardused Suurtele Kunstnikele ("Vaene üliõpilane" - Wilde, "Mees, kes sündis liiga vara" - Tammsaare, "Romeo ja Julia" - Shakespeare, "Tormine rand" - Ernesaks, "Põrgu väravas" - Kreutzwald, "Kuus monoloogi raha asjus" - Smuul)
3) Religioossed ilmutused ("Püha Graal", "Pastori poeg", "Viimnepäev", "Paljad", "Olen jumal")


Minu lemmikjutuks on kogumiku avapala "Püha Graal". Olen seda kuulnud ka kuuldemängu versioonina Tiit Sukaga peaosas ning omal ajal sai ülikoolis "Pühast Graalist" kirjutatud isegi võrdlev essee. "Püha Graali" peategelase Otiga olen alati tundnud tugevat hingelist sidet. Seda just Eestimaa sügis- ja talvekuudel, kui muud teha ei tahaks, kui soojas toas head raamatut lugeda ning samal ajal midagi magusat kõrvale nosida. Lugesin sellest palast paar lemmikut lõiku ka Evelinile ette, ise samal ajal naeru kihistades. Evelin leidis, et olen oma kaua otsitud hingesugulase üles leidnud. Muidugi lõpuks tuli käsk enda hinge eest hoolt kanda ja korralikuks inimeseloomaks hakata! 

Üldiselt mulle meeldisidki just teise jaotusesse kuulunud lood. Seda eelkõige "mängu ilu" tõttu. Tunnen sügavat kahetsust, et ei näinud Mati Undi lavastatud "Romeot ja Juliat" Tartu Sadamateatris. Seda lugu lugedes tekkis endal mitu korda silme ette laval läbimängitavate stseenide võimalikud lahendused. Paistab, et Kivirähki suuremad kirjanduslikud mõjutajad ja inspiratsiooni allikad (lisaks ajaloole ning tänapäeva Eesti ühiskonna totrustele) on Tammsaare, Kreutzwald ja muidugi ka Luts. Nende klassikute poolt loodud tegelaste juurde tuleb ta ikka ja jälle oma loomingus tagasi. Tegemist on ju omamoodi austusavalduse ning fanfiction'i seguga.

Päris külmaks ei jätnud mind ükski jutt. Kõigis oli mõtteid ja tähelepanekuid, mille üle arutada ning tõdeda, et "rahvakirjanik" on jälle tabanud midagi väga ürgset eestlaste loomusest. Just see oskus tõstabki Kivirähki esile meie teiste prosaistide seast.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Jutud, Eesti Keele Sihtasustus, 2007, lk 280

Lingid netiilmast:
"Jutud" ELLU-s

Ellen-Kadi Kase arvustus Postimehes
Janika Kronbergi arvustus Eesti Päevalehes

04 oktoober 2014

Andrei Hvostov - Sillamäe passioon (2011)

Lugeja, kes loodab raamatust leida helgeid mälestusi pioneeridest, oktoobripühadest ja VTK-st peab kahjuks pettuma. Hvostov ei vaata nõukajale ja elule Sillamäel tagasi südant soojendava nostalgiaga. Pigem just heidetakse igasugune nostalgitsemine nõukogude elu kallal tõsiselt ja ka ohtrate näidetega hukka. Eks inimese mälu on ikka kole lühike ja ääretult valiv. Esimesena meenuvad helged pildid - Põltsamaa tuubimarmelaad "Kosmos", Salvo kelk või vahva Aatomik. Kuid see kõik, mis seal kõrval oli kriminaalselt mõistusevastane unustatakse kiiresti. Kuid Hvostov pole seda unustanud. NSVL meditsiini süsteemi silmis ei olnud Hvostov haige, kuna sellist haigust nagu astma NSV Liidus ei eksisteerinud. Mis siis, kui laps peale 200 meetri jooksu hingamisraskuste tõttu peaaegu kokku kukub. Pole astma, lihtsalt nõrk! Selliseid näiteid on raamat täis.

Minu lemmik peatükk raamatust kannab pealkirja "Vaivara". See räägib kohalikust raamatukogust ja kuidas väike Andrei lugemismaailma ära uppus. Järgnevalt mõned Hvostovi mainitud mõtted lugemise ja raamatute kohta, millega olen 100% nõus:
1) "Meie esimesed sada raamatut on palju olulisemad, kui järgnevad kümme tuhat."
2) "Sa oled see, mida sa loed."   
3) "Lapsepõlve lemmikraamatutega ei vaielda ja neist ei pöörata kunagi ära."

Hvostovil on suurepärane oskus panna/siduda oma elu väiksemadki sündmused ajaloo või kirjandusega. Näiteks kuidas natside koonduslaager või Assurbanipal on seotud ühe raamatukogu külastusega lapsepõlves. Või Sillamägi on seotud NSVL võimu alguse ja lõpuga?

Seda raamatut soovitan kindlasti lugeda inimestel, kelle peres on samuti kahest rahvusest inimesi. Olgu siis eestlased, venelased, soomlased või ukrainlased. Inimene, kes on üles kasanud kahe kultuuri ja keele kokkusaamiskohas leiab kindlasti oma elu ja muredega samastumise võimalusi. Hvostov ei ole eestlane ega venelane, sinimustvalge või punase siseilmaga. Ta on piiritsooni inimene, samuti kui Sillamäe on piiritsooni linn.

Andmed:
Andrei Hvostov, Sillamäe passioon, Petrone Print, 2011, lk 304


Linke netiilmast:
"Sillamäe passioon" ELLU-s

Holger Kaintsi arvustus Loomingus
Aarne Rubeni arvustus Postimehes
Kristi Helme intervjuu Andrei Hvostoviga Õpetajate Lehes
Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

Andres Saal - Vambola (1889)

Enne, kui eestlaste teleekraanidele jõudsid „Metsik roos“ ja „Tahmanägu“ olid meil endil olemas juba oma kodumaised „ajaleheseebid“ nimedega „Vambola“, „Leili“ ja „Aita“. Need ei jäänud karvavõrdki Kolumbia ja Mehhiko kaasahaaravatest ning südantlõhestavatest saatusedraamadest maha. Pigem olid nad veelgi seiklusrohkemad, veelgi salakavalamate keerdkäikude ja jahmatavate paljastustega. 

Ohhh, kui palju minestushoogusid!!! 
Ohhh, kui palju viimase hetke pääsemisi surmasuust!!!
Ohhh, kui palju kadunud, röövitud ja päästetud kaksikõdesid!!!   

Iga õige Eestimaa sõjamees oli blond, laiaõlgne, isamaale ustav ning armsamale truu. Iga õige Eestimaa neiu oli blond, sinisilmne, neitsilikult puhas, vanematele kuulekas ning oma väljavalitule surmani truu. Iga Eestimaa vastane oli salakaval, jälgi silmnäoga, rahamaias ning südamepõhjani kurjust täis. Must oli must, valge oli valge ja rohi oli roheline. Eestlaste iga kõneldud lause sisaldas vähemalt ühte järgnevatest sõnadest: aus, õilis, ustav, isamaa, või Taara. Võis neid kõiki ka korraga sisadada! Selline oli see eluke vabal Eestimaal 13. sajandi alguses Andres Saali poolt kirja pandud romaanis. 

PS: Kui kunagi on kellelgi vaja tuua näidet romantismist kirjanduses, siis kõik Saali romaanid sobivad selleks suurepäraselt. Löö raamat lahti ükskõik kust ja romantismi tuleb mühinal. 

Andmed:
Andres Saal, Vambola, J. Solba trükikoda, 1889, lk 258

Linke netiilmast:
"Vambola" Kreutzwaldi sajandi leheküljel.

Peeter Helme - September (2009)

Peeter Helme romaani „September“ peategelane on kahekümnendates aastates nimetu noormees. Tal on hea välimus, juura haridus ning paljulubav ministeeriumikarjäär silme ees. „He’s a good catch“ ütleksid inglased selle peale. Kahjuks on see vaid kena fassaad, mis varjab peategelase tegelikku hingelist tühjust. Kuid ega tema hing nüüd tegelikul nii tühi ka ei ole. Nimelt pesitseb seal üks sarkastiliselt küüniline hääl (äkki nimega Tony???*), kellega peategelane on päevast päeva vaikses dialoogis. Peategelane ja hääl ta peas põlgavad ning kardavad kaaskodanikke. Neile pole midagi vastikumat ja hirmutavamat, kui asuda „tühistesse“ vestlustesse mõne „nimetu“ ametikaaslasega koridoris või liftis. Peaasi on teha endast kõik olenev, et sellist sündmust vältida.

Alamastmeametnik on suutnud end teistest niivõrd ära isoleerida, et peale aastast tööd ministeeriumis teab ta vaid 3-4 kolleegi nime ning ülejäänute kohta kasutab terminit „meie korruse poisid ja tüdrukud“. Ühe vanema kontorikaaslase surm töölaua taga paneb teda ainult kulme kergitama. Olles „sunniviisiliselt“ kolleegi matustele saadetud ning jälgides matuselisi enda ümber sosistab hääl ta peas „Küll kunagi tuleb ka teie kord“. Ma tõsimeeli ootasin, millal peategelase peas käib ära see fataalne väike klõps ning ta oma ministeeriumi kolleegide vastu käe/relva tõstab (meie kodukootud „Ameerika psühhopaat“). Kuid sellise teo jaoks on ta psüühika hetkel veel piisavalt tasakaalus või lihtsalt liiga arg.

Päris keeruline on lugeda teost, mille (anti)kangelane sulle iga järgneva peatükiga aina ebasümpaatsemaks muutub. Samas on Helme stiil kaasakiskuv ning meenutab oma groteskse elutunnetusega kohati Mihkel Mutti. Kindlasti on „September“ üks neist raamatutest, mis jäävad sind kummitama pikemaks ajaks. Helme romaan ei ole mõeldud laia lugejamassi maitsele. Arvan, et juba soost tulenevalt võetakse seda teost väga erinevalt vastu. Ilmselt jääb „September“ üheks neist romaanidest, mis kriitikutelt kõvasti kiita saab, kuid samas tavalugeja ainult õlgu kehitama paneb. 

Lõpetuseks härra Helmele kaks sõbralikku soovitust! 
Esiteks: „Rahvas tahab rohkem seksi ja verd!“ 
Teie teoste lugeja- ja müüginumbrid tõuseksid sellise väikese „eneseohverduse/müümise“ abil koheselt seninägematutesse kõrgustesse ehk Rahva Raamatu TOP 10-sse.  
Teiseks: „Härra Helme, ärge palun kuulake rahvast!“
Võidate kümme uut lugejat, kaotate ühe vana.

Andmed:
Peeter Helme, September, Pegasus, 2009, lk 288


Linke netiilmast:
"September" ELLU-s

Johanna Rossi arvustus Loomingus 
Valner Valme intervjuu Peeter Helmega Postimehes 
Teet Kallase arvustus Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kaarel Kressa intervjuu Peeter Helmega Eesti Päevalehes
Kaupo Meieli arvustus Sirbis

* - Tony'iga lähemalt tutvumiseks vaadake 1980 aastast pärinevat filmi "The Shining".

03 oktoober 2014

Armin Kõomägi - Minu Mustamäe (2013)

Armin Kõomäe novellikogu "Minu Mustamäe" sattus mu öökapile, kuna teos oli nomineeritud selle aasta Stalkeritel "Parima kogumiku/antoloogia" kategoorias. Kuid enne lugema asumist uurisin, kes on üldse selline kirjanik nagu Armin Kõomägi? Nimi seostus mul ainult Loomingu kirjanduseaasta ülevaadete ja häguselt Tukla novelliauhinnaga. Kuid Wikipeedia abikätt kasutades tuli välja, et tegemist on ennekõike hoopis ärimehega. Mõtlesin, et eks meil neid ärimehi ole ennegi nähtud, kes järsku edevusest ka kirjatööd proovivad ning oma kulu ja kirjadega isegi luulekogusid välja annavad. Väike eelarvamus hinges asusin huviga nende "ulmeliste" Mustamäe lugude kallale.

Kogumik jaguneb kaheks kaheksast novellist koosnevaks osaks. Esimest kaheksat novelli koondab pealkiri "Mustamäe lood" ning nende lugude peategelaseks, kõrvaltegelaseks, keskkonnaks, kangelaseks, armukeseks ja vaenlaseks ongi see "mäe" otsas asuv linnaosa. Mustamägi tundub nende lugude põhjal olevat üks ääretult müstiline, kuid samas sõbralik ja omanäoline paik. Tavaline kõrvutamine meie teiste "magalatega" ei taha kuidagi pädeda. Mis teeb siis Mustamäe nii eriliseks? Eks põhjuseks ole ikkagi see, et Mustamägi on väikese Armini mängumaa. Koht, kus sai üles kasvatud, koolis käidud, süütus kaotatud ja esimene viinapudel tühjaks joodud. Noorusmaa nostalgia on üks ääretult tugev emotsioon, tahame seda endale tunnistada või mitte. "Mustamäe lugude" kaheksa novelli moodustavad tugeva ja kokkusulanduva terviku. Isegi osad tegelased ja motiivid kanduvad ühest novellist teise edasi. Jääb mulje, et tegemist oleks ühes viiekordses "paneelikas" elavate ja tegutseva naabritega. Korralikke pärleid on selles raamatu osas kohe mitu: "Minu Mustamäe", "Kaunitar ja koletis" või "Ekskursioon".

Kõomäe novellikogu teine pool kannab nime "Muud lood" ja sisaldab samuti kaheksat novelli. Esiteks tundub pealkiri "Muud lood" kuidagi mõttelaisa või kergemat teed minemisena. Palju paremini oleks sobinud neid novelle raamistama pealkiri "Ületöötanud ärimehe lood" või "ISO standarditele mittevastava Ärihai lood". Hingeline ja stiililine sugulus novellikogu esimese poolega on säilinud, kuid aja ja ruumi mõõtmed on tunduvalt avardunud. Nende lugude peategelasteks on oma elu ja reaalsusega kimpus olevad ärimehed. Üks kõige korduvamaks motiiviks on minestamine või oksendamine. Ärimeeste kehad ei suuda enam stressi ja pingega toime tulla ning hakkavad otsima väljapääsu sellest materiaalsest maailmast. Siin leiame tugeva puutepunkti ühe teise kirjanikuga, nimelt Mehis Heinsaarega. Sarnaselt Heinsaarega on ka Kõomäe novellides tugevalt esindatud maagilise realismi või kogunisti sürrealismi elemente. Reaalsuse muundumised ja põgenemised sellest maailmast on sarnased, aga ainult ruumid on erinevad. Heinsaarel Tartu ja Supilinn, Kõomäel Tallinn ja Mustamäe. Üks natuke samblikum lõunaeestlane, teine paekivisem põhjaeestlane. Teise osa parimateks novellideks on "Teist põlve kaevur" ja "Viis minutit normaalne".

Novellikogu lõpuks tuleb enesele tunnistada, et ärimehest kirjanikul on stiili, fantaasialendu ning ohtralt omapärast ja teravat huumorisoont. Kõomäe tugevuseks tuleb pidada ka oskust oma novelle lõpetada. Puänt pole enam ammu meie novellikirjanikele nii enesestmõistetav nähtus ning kalduvus "avatud lõpuga" novellide suunas on üleüldine. Kõomägi on leidnud oma kogus tasakaalu avatud ja suletud lõpuga novellide vahel ning tõelise lugemiselamuse annavad mõlemad. Soovitan seda kogumikku kõigile, olenemata kas teil on omal isiklik suhe Mustamäe ja sealsete inimestega või mitte.

PS: Väike märkus Stalkeri nominatsiooni aadressil! See kogumik ei peaks kandideerima parima ulmekogumiku kategoorias. Kogumikus leidub täpselt üks ulme alla kvalifitseeruv lugu - "Ekskursioon" (muuseas tegemist on minu lemmikuga kogumikus). Ülejäänud lood saab žanriliselt määratleda, kas realismina või maagilise realismina. Üks ulmejutt ei tee veel kogumikust ulmekogumikku! Kas 49% või 51% teeks on juba laiem küsimus.

Andmed:
Armin Kõomägi, Minu Mustamäe, TUUM, 2013, lk 272


Linke netiilmast:
"Minu Mustamäe" ELLU-s

Indrek Hargla arvustus Loomingus
Kaarel Kressa intervjuu Armin Kõomäega Eesti Päevalehes
Jan Kausi arvustus Postimehes

01 oktoober 2014

Peeter Helme - Tuleviku mäletajad. Sofia (2013)

Seni on minu kokkupuuted Peeter Helmega olnud ainult raadio vahendusel. Tema juhitud kirjandussaated ERR-is on mul tihti kõrvaklappides mängimas, kui olen jooksu- või rattatrenni tegemas. Samuti pole mulle ka võõrad Helme raamatuarvustused kirjutavas ajakirjanduses (Looming, EE, Vikerkaar). Kuid "Tuleviku mäletajad. Sofia" on mu esimene tutvus Helme, kui proosakirjanikuga.

Esmane tunne, mis lugedes Helme romaani tekkis oli nostalgia. Paradoksaalne tunne, arvestades et tegevustik toimub 26. sajandil kosmose avarustes. Nostalgia põhjuseks oli tugev sarnasus eesti ulme "Kuldajastu" algusesse jäävate tekstidega. Helme romaanil on tugev sugulusaste meie seast lahkunud Lew R. Bergi või varajaste Hargla ja Belialsiga teostega. Äärmiselt rõõmustav on näha, et on uus tulija meie kiratseval teadusulme maastikul. 

Kerge, seiklusliku ja kaasakiskuva kosmoseopereti žanrinõuded täidab Helme romaan küll, kuid sisutihedama ja sügavama tunnetusega kosmoseooperini veel ei küündi. Peamised puudused Helme romaani puhul on maailma ja karakterite loomine. Romaanis loodud maailm on liiga lihtsakoeline ja selle välja töötamisse pole pandud piisavalt energiat. Lugedes selgub, et ainsad erinevused meie ja 26. sajandi ühiskonna vahel on kosmoselendude võimalikkus ning uus mood riietuses (värvid on üldse üks romaani märksõna!). Miks, kuidas ja millal inimkond kosmose koloniseeris? Mis staadiumini on inimkonna (taand)areng jõudnud? Terve rida selliseid väikseid detaile, mille lisamine siia ja sinna oleks romaani faabula teinud palju nauditavamaks ning ka usutavamaks. Teine probleem oli karakterite üheplaanilisus ja suutmatus romaani vältel neile mingit arengusuunda pakkuda. Samuti jäid minu poolt kangesti oodatud planeet Sofia kirjeldused liiga vesisteks ja ei suutnud manada silme ette seda universumi piiril asuvat maailma.

Kiituse koha pealt on Helme näol tegemist siiski hea jutuvestjaga, kes suudab lugeja kaasa haarata ja ei lase teost käest panna. Samuti tahaks kiita palgasõdurite loodud kujusid ja nende värvikat keelepruuki. Loodan, et kirjanikul on kindel plaan romaanile tulevikus ka järg/järjed kirjutada. Arenguruumi on küll kõvasti, kuid potentsiaali veelgi rohkem. 

PS: Lõpetuseks omapoolne väike uitmõte. Helme oleks võinud oma romaani tegevuse vabalt võinud asetada Hargla ja Belialsi 2000. aastate alguses loodud "Terranoova Konservatoorium/Fabuluse" maailma. Oleks olnud vägagi huvitav meie ulmekirjanduse peaaegu ainsas ühismaailmas (shared world) edasi seigelda ning otsida seda teist rassi universumis sügavusest.

Andmed:
Peeter Helme, Tuleviku mäletajad. Sofia, Pegasus, 2013, lk 224


Lingid netiilmast:
"Tuleviku mäletajad. Sofia" ELLU-s

Juhan Raua arvustus Sirbis
Jüri Kallase arvustus Loomingus
Ulmesõprade arvustusi kogumikule Ulmekirjanduse Baasis

Siim Veskimees - Kuu Ordu (2003)

Otsustasin peale paari aastast vaheaega taas Veskimehele ja tema telliskivi mõõtu „Kuu Ordule“ võimaluse anda. Eelmine kord jätsin lugemise peale 150 lehekülge pooleli, kuna lihtsalt ei suutnud end autori kirjutamisestiilist läbi pureda. See kord olid mu hambad teravamad ja jõudsin edukalt kogumikuga lõpuni, kuid eks ta oli paras pähkel ka seekord. Põhjuseks ikka Veskimehe omapärane „detailitäpsus“ ja soov iga väiksemgi põhjus-tagajärg seos kindlasti lahti seletada ning sellele kindel autoripoolne ümberlükkamatu hinnang anda. Kahjuks jätab Veskimees lugeja kujutlusvõimele väga vähe ruumi. Seetõttu ei suuda ükski kogumiku kosmoseseiklus või kosmoserüütel lugejat lõpuni endaga kaasa haarata.

Kogumik koosneb kuuest proosapalast, millest kaks on lühiromaani mõõtu. Tegevustik kulgeb 22. sajandil ning paikadeks on nii Maa, Kuu kui ka Marss. Tegelased on juttudes samad, Kuu Ordu Akadeemia ühe lennu lõpetajad ja nende õpetajad, kes töötavad ja sõdivad Kuu Ordu Vastuluure sektsioonis. Kuigi tegelased kanduvad ühest jutust teise edasi, siis ei suuda ükski neist eredamalt esile tõusta. Vahel hakkad kahtlema isegi kas mõni tegelane oli nüüd mees või naine? See ongi kogumiku üks suuremaid miinuseid, tugeva ja keskse kangelase või sõpruskonna puudumine. Ühtlaselt hall sõjaväelaste mass ei suuda lugejat kaua raamatu küljes hoida. Probleemiks on ka tegelaste üleküllus. Peale igat kümmet lehekülge ilmub mõni uus kosmilise nimega tegelane välja. 

Kogumiku kuuest teosest on kõige elavamalt ja suurema seiklusliku elemendiga kirjutatud „Vesivõsu“. Selles on vähemalt kohati omajagu action’it ning kuna tegemist on kronoloogiliselt ka kogumiku viimase looga puudub seal liigne tausta lahti seletamine. Teiste kogumikus olevate lugude puhul tooksin suurima probleemina välja korraliku konflikti puudumist. Tegemist peaks ju iseenesest olema luure- ja sõjajuttudega, kuid pigem jääb lugedes mulje igavatest tagatubade mängudest, kus võitja ehk „Kuu Ordu“ on juba ette teada. See on samuti kogumiku üks murekohti. Nimelt ühe "meeskonna" ilmselge ja vastuvältimatult suur ülekaal vastasmängijate üle. Teistele ehk kõikvõimalikele Maa riikidele ja ühendustele jääb ainult „mängu rõõm“. Kes ikka viitsib/tahab mängule kaasa elada, kui (ülekaalukas) võitja on juba ette teada? Konfliktita raamat on igav raamat! Ilmselt annan meie ainsale hard-core teadusulme kirjanikule mõne aja pärast taas võimaluse tema teise suure sarjaga (Inimkonna Föderatsioon), kuid preaguseks vajavad lõualuud ja hambad küll Veskimehest puhkust.

Andmed:
Siim Veskimees, Kuu Ordu, Fantaasia, 2003, lk 488


Linke netiilmast:
Siim Veskimehe kodulehekülg, kust saab tasuta allalaadida kogumiku "Kuu Ordu" 
Ulmesõprade arvustusi kogumikule Ulmekirjanduse Baasis