31 detsember 2014

Reeli Reinaus - Deemoni märk (2014)


Viimastel aastatel on algupärane noorsookirjandus kõvasti hoogu juurde saanud (tõlkekirjandusest pole mõtet rääkidagi). Eriti silmatorkav on "üleloomulikke" elemente sisaldavate teoste ilmumine raamatupoe lettidele. Muidugi ilmuvad endiselt koolielu, esimesi armumisi, suhteid sõprade ja vanematega käsitlevad raamatud, kuid miks mitte neid klassikalisi "roogasid" vürtsitada näiteks mõne viirastuse, deemoni või muu saatanasigitisega. Kui maailmakirjanduses mängivad labürintides armunäljas vampiirid oma videvikumänge, siis miks ei võiks meie kirjanduses Tallinna tänavatel mõni teismeline libahundipoiss ringi lipata.



Meie paranähtusi sisaldava noorsookirjanduse vedurijuhiks on vastuvaidlematult Reeli Reinaus (vedurijuhi abiks Airika Harrik ning konduktoriteks Kersti Kivirüüt ja Heidi Raba). Reinausi uusim teos "Deemoni märk" tutvustab meile üht "tavalist" Tallinna gümnaasiumineiut Mariat, kes üllatus-üllatus on tegelikult nefilim ehk poolingel. Muidugi ilmuvad kohe ta ellu kaks ingellikult ilusat noormeest, Andreas ja Guido, kes juhtuvad olema Maria kaitseinglid. Nad teavitavad Mariat sellest, et neiu eluspüsimine tema kaheksateistkümnenda sünnipäevani ongi võtmeks kogu maailma säilimise või hukkumise vahel. Edasi kandub teose tegevus Lääne-Euroopasse, kus käpardlikud noormehed üritavad Mariat varjata mustade deemonite bande eest, kelle ülimaks eesmärgiks sajandite vältel on olnud "väljavalitu" leidmine ja valitseva maailmakorra kukutamine.

Ulmekirjanduse puhul ei ole oluline küsimus "Kas see on võimalik?", vaid hoopis "Kas see on usutav?". Reinausi romaani puhul kaob usutavus jäädavalt umbes kaheksandas peatükis, kui Maria otsustab oma senise elu maha jätta ja teda võib-olla jälitava musta ingli eest Saksamaale põgeneda. Teismeliste tüdrukute mõttemaailma ning nende otsuste tagamaade mõistmine käis mulle juba kümme aastat tagasi üle jõu ja selles vallas pole praegusekski midagi muutunud. Edasine romaani tegevustik on täis vasturääkivusi ning peategelaste poolt täiesti mõistusevastaseid otsuseid. Kui sul on vaja kedagi aasta jooksul maailmalõpu vältimiseks iidsete mustade jõudude eest varjata ei lase sa "sihtmärgil" päevade viisi üksinda mööda Pariisi vaatamisväärsusi ja bulvareid sihitult ringi kõmpida.

Teoses jäi samuti korralikult lahti kirjutamata inglite/deemonite maailm ja taustalugu. Näiteks nii kristlus kui ka islam on rikkad erinevatest uskumustest (langenud) inglite kohta, mida oleks võinud romaanis kindlasti kasutada. Või oleks võinud neid müüte ja uskumusi ümber lükata ning inimeste poolt valesti mõistetud olendite kohta tõe avaldada. Romaani keskpaigas tekkis tunne, et tegelikult polegi inglite maailma olemas. Andrease ja Guido puhul on hoopis tegemist kahe nolgiga, kes ajasid noorel neiul hüpnooside, müütide, meelemürkide ja ohtra veini abil pea segi ning röövisid ta armastava ema rüpest. Eelviimase peatükini on kogu lugu võimalik ära seletada tavalise inimröövi ja kerge Stockholmi sündroomi või näiteks skisofreenia abil. Ei mingeid tiivulisi olendeid ega maailmalõppu soovivaid deemoneid, vaid lihtsalt üks koolitüdruk, kellel on seljal natuke imeliku kujuga sünnimärk.

Lõpetuseks tuleb vist kurvastusega nentida, et mina pole enam noorsugu või young-adult ning sellesse raamatupoe nurka mul enam asja ei ole. Tuleb leppida vanade inimeste kirjandusega. Loodan samas tõsiselt, et noorsookirjanduse kirjutamise/tõlkimise/lugemise buum meil veel niipea üle ei lähe. Kui alustada praegu Videviku-saagaga võid ühel päeval end ka Vargamäe-saagat lugemast leida.
Baby steps, baby steps!!!

PS: Palun lõpetada see gootitüdrukute stereotüüpne kujutamine end lõikavate, tanksaapaid kandvate ja poest näppavate õnnetusehunnikutena!


Andmed:
Reeli Reinaus, Deemoni märk, Varrak, 2014, lk 324

Linke netiilmast:
"Deemoni märk" ELLU-s

Sama arvustus Reaktoris

Jaan Kaplinski - Isale (2003)


Jaan Kaplinski teos "Isale" on suurepärane näide ühest hääbuvast kunstivormist - kirja kirjutamisest.  Milleks haarata sulepead, kui palju lihtsam ja kiirem on telefoniekraanil säravaid tähekesi toksida ning oma mõte teise inimese poole sekundi murdosaga teele saata. Mõte, mis üldjuhul koosneb kolmest kuni viiest grammatiliselt ja süntaktiliselt valesti seatud sõnast. Samas eks sisu olegi ju olulisem vormist, seda eriti tänapäeva kiires maailmas. Aega oma mõtteid rahus ja vaikuses lõpuni selgeks mõelda polegi enam nii lihtne. See vajab otsustavust öelda lahti igapäevaselt meid kütkeis hoidvatest kohustustest. Võtta aeg maha, istuda rattasadulasse ning sõita ära maale või metsa. Mida kauemaks, seda parem nii sulle, kuid kokkuvõtvalt ka teistele.


Kaplinski otsustaski ühe endale ammu antud lubaduse teoks teha ja kirjutada valmis kirja oma isale. Kiri, millele ei ole enam mõtet peale kirjutada aadressi ega kleepida marki. Kiri, mille aadressiks oleks nagunii olnud "Jerzy Kaplinski, nõudmiseni, Siber, NSVL". Tegemist on kindlasti Kaplinski jaoks teraapilise raamatuga, kus ta saab aastakümneid enda sees olnud mõtted ja küsimused paberile panna. Küsimused, mida ta oleks tahtnud küsida oma isalt, emalt või näiteks Poola soost vanavanaisalt. Kas või seda, kui hea perekonnatuttav oli Vladimir Iljitš Uljanov?

Heinz Valgu šarž Jaan Kaplinskist
Tegemist on ausa ja nukra raamatuga, mille hingesugulasteks on kindlasti mõned Tõnu Õnnepalu teosed ("Harjutused", "Flandria päevik", "Mandala"). Mõlemad kirjanikud suudavad iseenda ja oma suguvõsa loo asetada laiemasse aja- ja kultuuriloolisse konteksti. Kui Õnnepalu on natuke tolmuse lääneeuroopaliku elutunnetusega loojanatuur, siis Kaplinski esindab omakorda idamaade mõttelaadi. Mõlema mehe passis peaks "Eesti Vabariigi kodaniku" asemel seisma "Maailmakodanik".

Raamatus lahti rulluva perekonnaloo taustale on asetatud USA invasioon 2003 aastal Şaddām Ḩusayni juhitud Iraaki. Iraagi sõja puhkemisest tõukuvalt on raamatu lõpuosas mitmeid mõtisklusi kogu planeedi tuleviku suhtes. Kahjuks on kõik need mõtted vägagi tumedates toonides ning Kaplinski ei näe tarbimisühiskonnal muud tulevikku, kui sõna otseses mõttes lämbumist hapnikupuuduse kätte. Kõigi Kaplinski mõtteavaldustega antud teoses ma küll ei nõustuks, kuid raiskamisühiskonnale ei näe ka mina hea tahtmise juures helgemat tulevikku paistvat. 

Kindlasti soovitan lugeda "Isale" koheselt pärast Kaplinski romaani "Seesama jõgi" lugemist. Paljud romaanis kajastamist leidnud motiivid on põhjalikumalt ja laiemal ajaloolisel taustal lahti seletatud. Huvitav on jälgida, milliste autobiograafiliste seikadega on autor otsustanud mängida ning milliseid muutusi see või teine motiiv kirjaniku käe all läbi teinud. Kirjanikutöö telgitagustesse kiikamine on mõnikord äärmiselt põnev ettevõtmine.


PS: Seekord tundsin tõsiselt puudust paberile trükitud raamatust. "Isale" e-raamatu versioon ei sisaldanud ühtegi fotot, mis on mälestusteraamatu puhul on suureks miinuseks. Elagu paberraamat!

PPS: Lõpetuseks meelespea kõigile aja maha võtjatele - kui võtad aja maha, istud rattasadulasse ja sõidad ära maale, siis EI HAKKA esimese asjana maasikapeenart rohima või sirelihekki pügama.



Andmed:
Jaan Kaplinski, Isale, Varrak, 2003, lk 328

Linke netiilmast:
"Isale" ELLU-s

Ly Lestbergi arvustus Eesti Päevalehes
Andreas W arvustus Sirbis
Tiit Allase arvustus Sakalas
Aare Pilve arvustus Postimehes

29 detsember 2014

August Kitzberg - Tuulte pöörises (1906), Libahunt (1911/1912) & Kauka jumal (1912/1915)

Olles just lugenud „Alg-Libahunti“ ehk „Tammaru Marguse noorpõlvemälestusi“ tundub draamaversioon kuidagi verevaesem. Ainus tegelane, kes draamaversioonis on värske ning huvipakkuv on Tammaru vanaema, keda laval võiks ideaalselt kehastada Ita Everi. Minu meelest ongi Tammaru vanaema kogu tragöödia keskseim ja kandvaim tegelane, mitte alati kirjandusloolaste poolt esile toodud Tiina/Mari/Marguse armukolmnurk. Hoolimata sellest, et vanaema silmad on kaega kaetud suudab ta ainsa tegelasena tajuda traagilisi sündmusi kaine mõistusega ning neid laiemasse konteksti asetada.

Kitzbergi "Libahundi" keskne probleem on eesti soo ja vaimu kängumine. Kunagise priirahava muutumine sajandite vältel orjarahvaks. Vaimu orjastumine on kordades tõsisem muutus, kui keha ikke alla langemine. Eesti sugu on nii alandlikuks muutunud, et isegi oma rahva helgeimaid ja esilekerkivamaid päid ei tunta enam ära. Erinevuse kartuses tõugatakse osad omade seast välja või põletatakse „patustena“ tuleriidal. Hallist orjamassist erinemine tähendas sattumist väljatõugatu staatusesse.

Kahjuks pole see nähtus isegi tänapäeval meie ühiskonnast lõplikult kadunud. Kui su süda, füüsis või vaim on väheke „normaalsest normist“ mööda, pole sa praeguse Eesti ühiskonna täieõiguslik liige. Sa oled pigem koorem või probleem, mille „lahendamist“ on lihtsam edasi lükata järgmise Riigikogu koosseisu õlgadele. Nõnda on juba terve „vaba põlvkond“ märkamatult täisikka jõudnud, ilma et osad ühiskonnagrupid end ikka veel vabade ning võrdsetena tunneksid.

*****

Kitzbergi kaht teist näidendit, „Tuulte pöörises“ ja „Kauka jumal“, ühendavaks jooneks on tolleaegses külaühiskonnas aina kasvav majanduslik ning seisuslik lõhe pere- ja teenijarahva vahel. Kui varasemalt orjasid kõik vaikselt nohisedes mõisa ning sõid aganaleiba, siis 19. sajandi lõpuks oli mõis tahaplaanile vajumas ja talupoegade eneste keskel hakkasid hierarhilised erinevused aina enam esile tulema. Olemas olid suurtalunikud, väiketalunikud, saunikud, moonakad ja  sulased/teenijatüdrukud. Juba nagu kastisüsteem Indias. Sotsiaalne mobiilsus küll eksisteeris mingil määral, kuid sulasel ei olnud õigust suurtaluniku tütrele kosja sõita. See oli sama muinasjutuline, kui printsi kosjasõit vaeslapse tarre.

Eestlane on ikka olnud kalkuleeriv ning praktiline rahvas. Meie jumal pole mitte pilve peal peesitaja, vaid ikka sügavale kaukasse pugenud. Eestlase unelm oli tollal valiseda oma kuningriiki ehk olla mõisa suuruse talu peremees. See kinnisideeks kujunenud unistus viis mõlema Kitzbergi näidendi kesksemad tegelased, Soosaare Jaani ja  Mogri-Märdi, hulluse ning hukatuseni. Kahjuks on mammona tõsiusklik kummardamine jätkuvalt eestlaste usutunnistuseks. Saaks ainult omada nutikamat telefoni, laiema ekraaniga telerit ning suurema hobusekarjaga autot. Eks sellepärast klassikat klassikaks kutsutaksegi, kuna Kitzbergi näidendites tõstatatud teemad on päevakajalised ka sajand hiljem.                                       See inimeseloom on ikka kole aeglane oma loomust muutma.


Andmed:
August Kitzberg, Tuulte pöörises, K. Söödi kirjastus, 1906, lk 128
August Kitzberg, Libahunt, Noor-Eesti, 1912, lk 107
August Kitzberg, Kauka jumal,  G. Rohti ja K. Söödi kirjastus, 1915, lk 97

Linke netiilmast:
"Tuulte pöörises" leheküljel Kreutzwaldi sajand
"Libahunt" ELLU-s
"Kauka jumal" ELLU-s

Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis
Toomas Liivi arvustus Sirbis

27 detsember 2014

Jaan Kaplinski - Seesama jõgi (2007)

Vahel satub pooljuhuslikult minu öökapile raamat, mis vastab enamustele minu poolt "heale raamatule" seatud kriteeriumitele. Selline õnnelik leid oli viimati minu jaoks Jaan Kaplinski tugevate autobiograafiliste sugemetega romaan "Seesama jõgi". Tegemist on ilmselt ühe enam (üldiselt positiivset) vastukaja leidnud proosateosega käesoleval sajandil. Ainult Kiviräha romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" ilmumine tekitas ehk veel suuremat poleemikat. Näiteks Rein Veidemann paigutas Kaplinski romaani koheselt ka oma kanoonilisse teosesse "101 Eesti kirjandusteost". Kuna käsitletavat romaani on arvustanud, mõtestanud ning tükkideks lahti võtnud minust kordades erudeeritumad ja suurema lugemusega härrad (miks ainult härrad!?), siis proovin järgnevalt välja tuua kõigest mõned enda tagasihoidlikud mõtted ja tähelepanekud. 

Esimese asjana kohtuvad romaanis "Seesama jõgi" kaks minu lemmiktemaatikat - suvitusromaan ja üliõpilaselu Tartus. Kaplinski viib meid 1960ndate aastate alguse kevadisse Tartusse ja hiljem südasuvisesse Lõuna-Eestisse. Nimetu filoloogiatudengi ellu on korraga tekkinud ridamisi uusi tutvusi, mis omakorda on toonud kaasa erinevaid eksistentsiaalseid küsimusi, mis vajavad iga noore inimese jaoks lahti mõtestamist (Kas õpin ülikoolis õiget eriala? Kas ma olen andekas mingil alal? Seksuaalse iha ja armastuse vahekord? Kas jumal on mingil kujul olemas? jne). Leidsin peategelase hingelistes otsingutes ja vaimses arengutees mitmeid seiku mille olen isegi läbi teinud - üles kasvamine ema ja vanaema käe all, kirjanduse avastamine põhikoolis (peategelasele avas ukse kirjanduse võlumaailma Lermontov, minule Gailit) ja ühe "kadunud maailma" taga igatsemine. Mul oli ehk vähe kindlam siht silme ees ning kardinaalseid eesmärgi muutusi nõnda tihti ette ei tulnud, kui romaani peategelasel:

"Naljakas see kõik oli: eile oli ta korraks usklik kristlane, kes hardalt palvetas oma Jumala poole, täna oli ta pagan, kes tõi ohvrianni esivanemate jõele” (27. peatükk).

Kolm prototüüpi - Jaan Kaplinski, Eha Masing & Uku Masing (EKM arhiiv)
Kõige olulisemaks ja tudengi maailmapilti kardinaalselt muutvaks sündmuseks on tutvumine Õpetajaga. Õpetaja ehk Alo prototüübiks on Uku Masing. Tudengi külaskäigud Õpetaja koju ja nende vestlused maailma keelte, ajaloo, ühiskonna ning religiooni üle on romaani kaasahaaravam lugemine. Sügavuti mineva dialoogi puudumine tudengite ja õppejõudude vahel tänapäeva massiülikoolis on kindlasti üks suuremaid puudujääke meil kogu aeg reforme "vajavas" haridussüsteemis. Enam pole tudengitel ja ka õppejõududel lihtsalt aega maha istuda ning arutada maailma asjade üle. Dialoog ongi ju õppeprotsessi alus, kuid selle tekkimine õppejõu ja 300-500 pealise auditooriumi vahel on pea võimatu. Kaugõppes pole õnneks olukord veel nõnda hull ja tihti saab õppejõududega loengutes/seminarides pikemalt mõtteid vahetatud. Kuid suure algustähega Õpetajast olen tõesti oma õpingute jooksul puudust tundnud. Mõnikord oleks noorel inimesel lihtsalt tarvis tunda oma rumalust kellegi palge ees ning mõista kui palju on veel tarvis õppida ja pingutada.

Uku Masingule on viimaste aastakümnete jooksul püütud külge pookida müstiku/märtri või lausa pühaku kuulsust. Kaplinski on oma romaanis proovinud sellele nähtusele vastu astuda ning püüdnud näidata Masingut tavalise inimesena. Õpetaja on küll inspireeriv, erudeeritud ja erinevaid teeotsi kätte juhatav, kuid samas ka tujukas, kangekaelne ja kohati lapselikult armukade. Peategelasest ei saa Õpetaja jüngrit ega pimesi kummardajat. Tema püüab leida teed Tõeni ja Temani omal viisil, nagu me kõik seda peaksime tegema.

Teine minu seatud kriteerium, millele "Seesama jõgi" vastab on "intellektuaalne väljakutse". Tegemist on raamatuga, mis tekitab lugedes huvi uute elualade ja teaduste vastu. Samuti pidin alatihti ÕS-ist või Wikipediast uurima mõne sõna või mõiste tähendust (näiteks sõnad laube, sonn või mõisted antropsoof, promiskuiteet). Tunne, et lisaks meeldivale lugemiselamusele said ka natuke targemaks, on tõesti hea. Näiteks hakkasin romaanist tõukudes ülekuulama Ringo Ringvee loengusarja "Üldise usundilugu", mida sai esimesel kursusel ülikoolis läbitud.

"Seesama jõgi" annab samuti huvitava pildi Stalini-järgsetest meeleoludest maal ja linnas. Lõuna-Eesti maastik on tihedalt täis metsavendade ja küüditamise märke (ahervaremed, tühjad talud, legendid), kuid surmahirm on hakanud inimeste südamest kaduma. Tarvis on eluga edasi minna, põld ei oota sinu leina järel. Hirm võimude ees on kolinud pigem linna ja sealsete inimeste südametesse. Nüüd tunduvad KGB uurijate ja ülikooli partorgide poolt läbi viidud "arenguvestlused" lihtsalt koomilistena. Võim, kes näeb tõsise probleemina provintsi linnakeses õppiva tudengi käes olevat paari luuletust, ei saa kaua püsida. Ajalugu on selle elavaks tõestuseks aina uuesti ja uuesti.

Romaani ainsaks häirivaks teguriks oli Kaplinski valik jutustada lugu kolmandas isikus. Esimesed viiskümmend lehekülge tekitas see kohati segadust ning aju hakkaski iseseisvalt TA-sid MA-deks muutma. Viimasteks peatükkideks oligi kolmandas isikus tudeng muutunud esimeses isikus tudengiks. Samuti tekitas mõistmatus, miks Kaplinski ei ristinud kõiki oma tegelasi ära ja jättis näiteks Õpetaja nimeks Alo ... . Distantseerumise katse niigi kõigile selgetest prototüüpidest tundus ebavajalik.

"Seesama jõgi" on kaua tehtud kaunikene. Romaani lõppu on märgitud "Heinävesi 1994 - Tõravere 2007". Mõni lugu vajabki aega süveneda ja võimalust autoril oma mõtetega pikemalt dialoogis olla. Loodan südamest, et Kaplinskil on kusagil lauasahtlis olemas tekst, mille kirjutamise alguseks on märgitud "Tõravere 2007" ning lõpudaatum ka lähitulevikus sinna juurde lisatakse.


Andmed:

Jaan Kaplinski, Seesama jõgi, Vagabund, 2007, lk 322

Linke netiilmast:
"Seesama jõgi" ELLU-s

Märt Väljataga arvustus Eesti Ekspressis
Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Jan Kausi arvustus Sirbis
Kaarel Tarandi arvustus Sirbis

25 detsember 2014

Evelin Kivimaa - Arvo Kukumägi. Alasti elu (2009)

Kas selle raamatu peategelane ongi üldse Kukumägi? Äkki hoopis Alkoholism? Arvo Kukumägi on kindlasti ürgne talent või täpsemalt mees Setomaa metsast. Tema anne leiab väljenduse eelkõige kinoekraanil. Rutiinne repertuaariteateri töö jäigi tema hingelaadi jaoks sobimatuks paigaks. Seda mitte viinavõtmise tõttu (viina võtvaid näitlejaid on meil teatrites alati töötanud ja isegi aastakümneid ametis vastu pidanud), vaid ikka tema püsimatu ja raamidesse mitte mahtuva sisemaailma tõttu. 

Filmilinaga on teised lood. Film nõuab teistsugust elustiili ning -tempot. See sobib paremini Kukumäega ning toob temas esile parema/andekama poole. Ega meil neid "filminäitlejaid" ju palju polegi. Alati öeldakse eesti näitlejate kohta kinoekraanil, et mängivad "kui laval" või "teevad teatrit". Kuid Kukumägi on ekraani alati aus ja usutav olnud. Pole tekkinud tahtmist tagareast vahele hüüda: "Ei usu! Ei usu!!!". Isegi Sandra (üks kõige karmimaid eesti filmikriitikuid) kiitis kord taevani filmi "Metskannikesed" (loodan, et filmiga ei eksi), kus Tõnu Kark ja Kukumägi mängisid peaosades. Sandra kiitus eesti filmile on sama, mis Pääsukese märk mõnele eesti toiduainele.

"Karikakramängu" reklaamplakat

Kui võtta raamatust "Arvo Kukumägi. Alasti elu" filmist ja näitlemisest rääkivad peatükid välja, mis siis alles jääb? Üks oma eluga sassis vananev seto, kes end vaikselt surnuks joob. Inimene, kelle viinahimu on niivõrd suur, et hüppab lukus korteriukse tõttu Lasnamäe korterelamu kolmanda korruse aknast alla, selleks et minna Priisle poodi uut konjakipudelit tooma. Kõige selle kurva ja kohati halenaljaka juures on südantsoojendav, et Kukumäel on alles jäänud palju temast tõesti hoolivaid sõpru. Tema sõbrad on teda alati proovinud pinnale tagasi tõmmata, kui elumerelained Kukumäel jälle üle pea kokku löövad. Kahjuks seto vere vastu ei saa, proovi kuidas tahad (seda tean omadest kogemustest).


Andmed:
Evelin Kivimaa, Arvo Kukumägi. Alasti elu, Menu, 2009, lk 212

Linke netiilmast:
"Arvo Kukumägi. Alastu elu" ELLU-s

Tiiu Laksi arvustus Eesti Päevalehes
Hendrik Alla arvustus Postimehes

22 detsember 2014

Evelin Kivimaa - Peeter Simm. Eesti filmi partisan (2011)

Olen nüüd elulooraamatute lugemise tsüklisse sattunud (muuseas tsükkel on väga populaarne sõna nendes teostes). Pikkuus/Abel/Simm loetud ning järge on ootamas Kukumägi/Šmigun/Uba. Öiste vahetuste ajaks sobivad need raamatud suurepäraselt. Romaani või novelle ma seal masinamürina sees lugeda eriti ei saa, kuigi vahel ikka proovin. Loen neid parem kodus verandal õhtuhämaruses või varahommikul, kui äärelinna kohal vaikus lasub.

Peale esimese kolme mehe elulooraamatut hakkavad juba silma jääma vägagi kindlad mustrid, kuidas neid raamatuid üles ehitatakse (lapsepõlv, kutse omandamine, karjäär/saavutused, naine/lapsed/lahutus, viinaviga). Muidugi on tegemist ühel ajastul ja samas ühiskonnas üles kasvanud meestega, kelle eneseteostuse võimalused olid vägagi sarnased (elualast hoolimata). Näiteks Ilmar Raamoti poolt tehtud valikud ja elutee oli hoopis teistsugune.

Evelin Kivimaa kirjutatud raamatut lugedes jääb Peeter Simmist väga tugeva ning põhimõttekindla inimese mulje. Tegemist on filmimehega, kes teab mida ta tahab filmimaastikul teha ja saavutada. Raamatut lõpetades panin kohe mitu tema filmi tõmbama ja kavas on teha väike Simmi filmide retrospektiiv. Just tema 1980ndate aastate filmid kutsuvad end taas kord üle vaatama (eesotsas "Arabellaga"). 

"Arabella, mereröövli tütar" reklaamplakat
Punase joonena läbib kõiki neid elulooraamatuid ikka too vana Viinakurat, kes ei jäta vaeseid  ja patuseid oma õiglaselt teelt kõrvale meelitamast. Siin toon välja ühe ajastut iseloomustava lõigu Simmi raamatust, kus tema sõber Valentin Kuik meenutab: "Nõukogude ajal tähistati kõike. Stsenaariumi vastuvõtmist Tallinnas ja Moskvas. Filmi alustamist ja lõpetamist. Joodi murest, kui Kinokomitee otsustajad filmi vastu ei võtnud, ja rõõmust, kui nad seda lõpuks tegid - pärast alandavaid ettekirjutusi, mis kõik täita tuli. Pudel viina oli kindlam maksevahend kui rubla. Pudeliga tasuti töö eest. Pudeliga tänati. Pudeliga otsiti lepitust ja paluti vabandust. Ka see et noored režissöörid vähemalt paar korda päevas Tallinfilmi naabruses asuvas baarist läbi astusid, oli loomulik. Vahepeal tundus, et kogu riik joob."

Vot see see on asi, mida minu mõistus lihtsalt ei võta, aga eks ma ole ka teise ajastu ja riigikorra inimene. Lugedes järgmiseks Simmi ühe parima sõbra Arvo Kukumäe elust kirjutatud raamatut jõuab tollal valitsenud olukorra mõistmine ehk ka minuni. 

PS: Muuseas Simm on Kiviõli poiss, nii et ilmselt Teele kodupaiga suurim täht, kes eesti kultuurimaastikul on tegutsenud ning oma jälje maha jätnud (muidugi enne Teele saabumist). 


Andmed:
Evelin Kivimaa, Peeter Simm. Eesti filmi partisan, Menu, 2011, lk 223

Linke netiilmast:
"Peeter Simm. Eesti filmi partisan" ELLU-s

Annika Koppeli arvustus Sirbis
Tiina Loki arvustus Postimehes

21 detsember 2014

Kristi Vainküla - Ervin Abel. Siin ma olen (2010)

Elulugusid lugedes tuleb hoiduda hinnangu andmisest inimese elule ning proovida piirduda ainult teose analüüsiga. Vahel on seda siiski väga raske teha. Lugedes mõne kunstniku/kirjaniku/näitleja elulugu ja isiku uskumatutest seiklustest, vaimustud vahel eluloost/isikust nõnda, et teose kirjanduslikku kvaliteeti (või selle puudumist) ei pane suurt tähelegi. Kas hea elulooraamat saab olla ainult heast inimesest? Muidugi mitte! Muidu poleks meil ühtegi Hitleri või Stalini elu käsitlevat teost, mis muuseas lugejate seas on ülimalt populaarsed. Lugeja iseloomule/tõekspidamistele vastuoksa isikust on kindlasti palju raskem lugeda. Puudub ju nii oluline enesega samastumise moment. Just see mainitud probleem tuli minu puhul esile lugedes Kristi Vainküla teost "Ervin Abel. Siin ma olen". 

Minu isiklik kokkupuude Abeliga on väga väike. Filmid "Mehed ei nuta", "Siin me oleme!" ja "Kevad/Suvi". Eks kõige paremini tunnebki laiem üldsus teda Kohviveski lahutamatu abikaasa ning tallaalusena. Abeli loodud ja kümme aastat Draamateatris mängitud Kiirest saame ehk väheke aimu tänu Papa-Kiire kujule Kruusemendi filmides. Ma usun, et see on nii enamuse minu põlvkonnakaaslaste puhul. Abeli ja Nõmmiku omal ajal ülipopulaarsed estraadisõud ning sketšisaated televisioonis on meie põlvkonnale juba oma konteksti ja tausta tõttu mõistmatud. Kummalisel kombel olin ma pigem Krjukovi ja Kibuspuu talendi suur austaja ning nende sketše etendasime vennaga väiksed olles vahel jõuluõhtutel.

Vainküla raamat annab meile ülevaate just Abeli filmi- ja estraadikarjäärist, kuid näitlejatee jääb peaaegu puutumata (ainult rollide loetelu teose lõpus). Teos vaatleb Abelit samuti inimese ja perekonnapeana. Neid peatükke lugedes tekkis minus kohene tõrge Abeli vastu. Klišeelik keskeakriis ja lahutus esimesest abikaasast, hilisemad armukesed, lõppematud rahalaristamised ning võlad. Lõpetuseks muidugi ka Viinakuradi sagedane külla kutsumine (tema puhul küll pigem Äädikakurat). Abel ei jätnud minule sümpaatse ja mis peamine tugeva isiku muljet. Ehk teen talle ülekohut ning muidugi võib öelda, et eksimine on inimlik. Kuid minu jaoks on need siiski liiga suured mõrad, mida ta ise ei üritanudki tõsimeelselt parandada. 

Rääkides nüüd teosest ja mitte selle raamatukangelase iseloomust. Alustuseks tuleb kiita autori sirgjoonelisust ja ausust. Ilmselt on tegemist ühe ausama elulooraamatuga, mida lugenud olen. Tavaliselt vihjatakse isiklikele probleemidele ümber nurga või jäätakse lihtsalt lahti kirjutamata, kartes haavata kaasaegseid või lähedasi. Sellele raamatule seda ette heita ei saa. Mask on langenud.

Raamatu peamiseks probleemiks on teose maht. Ainult 200 lehekülge on ilmselgelt liiga vähe Abeli suguse suurmehe jaoks. Arvestades arvukad fotod kogumahust maha jääb alles umbes 150 lehekülge teksti. Teiseks häirivaks momendiks oli teose kompositsioon. Isiklikult mulle ei meeldi, kui elulooraamat algab peategelase surmaagoonia kirjeldamisega, kust koheselt minnakse edasi õnnelikku lapsepõlve. See jätab kogu teosele nukrameelse märgi külge. Raamat peaks olema ju kummardus ja austusavaldus Abelile, kes eesti rahvale nõnda palju rõõmu ja naeru pakkunud.

Ehk oleks Abel ja Nõmmik väärinud hoopis ühte ühiste kaante vahele pandud tunduvalt  tummisemat raamatut. Need kaks olid ju lahutamatud partnerid nii laval, kui lava taga, nii elus, kui ka kindlasti peale elu lõppu taevastel lavalaudadel.


Andmed:
Kristi Vainküla, Ervin Abel. Siin ma olen, Menu, 2010, lk 208

Linke netiilmast:
"Ervin Abel. Siin ma olen" ELLU-s

Aigi Viira arvustus Õhtulehes
Endel Rihvki arvustus Kesknädalas

20 detsember 2014

Indrek Hargla - Baiita needus (2001)


Ma arvan, et meil kõigil tekib vahel tahtmatult soov pöörduda tagasi millegi koduse ja teada-tuntu manu. Millegi sellise juurde, mille kvaliteedis oled kindel ja pettumine on välistatud. Minu jaoks on selleks Indrek Hargla looming. Ei möödu naljalt aastatki, kui ma mõnd "Frenchi ja Koulu" sarja kuuluvat teost uuesti üle ei loe. Mingi sisemine hääl ütlebki juba, et varsti on käes aeg taas üks kolmest raamatust riiulist alla võtta. Ehk on lihtsalt üks pöörane Pööripäev lähenemas.

Kuid enne Tarbatusse naasmist otsustasin seekord teha väikese kõrvalepõike Falkoonia radadele. Rännata taas koos kojarüütel Savo ja skorpioneid taltsutava Kimmoga ning otsida selgust "Kakleva kuke" kõrtsi lävel kokku kukkunud nimetu neiu kohta. Selle põneva seikluse keskmesse sattumiseks tuli mul asuda lugema Hargla esikromaani "Baiita needus". 

"Baiita needus" kuulub kindlasti eesti fantaasiakirjanduse, täpsemalt mõõga ja mantli lugude paremikku. Kahjuks on vastavasse žanri kuuluvate romaanide hulk suhteliselt õbluke. Enne Hargla romaani ilmumist olid olukord eriti nukker. Meil oli ilmunud Rein Raua "noorsookirjanduse" silti kandev "Ratsanik Melchior" (sugulussidemete kohta kuulsama nimekaimuga puuduvad andmed) ja Veiko Belialsi suhteliselt kõikuva tasemega kirjutatud "Ashinari kroonikad".  Peale "Baiita needuse" ilmumist pole olukord kahjuks eriti paranenud. Trükivalgust on näinud Hargla enda "Vabaduse kõrgeim määr", Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel" ning mõned Maniakkide Tänava ja Tiit Tarlapi tekstid, mis osaliselt kattuvad mõõga ja mantli lugudele omasteks peetavate kaanonitega. Õnneks žanri seis lühiproosa vallas pole nõnda nukker.  

Kirjaniku teed alustava Hargla stiil on sama kaasahaarav ning nauditav, kui praegu kõiki Eesti raamatusõpru pinevil hoidval krimikirjanduse meistril. Kirjanik suudab ainult paari lõigu abil meie ette kuvada kahe sõtta astuvat naaberriigi (Falkoonia ja Zambori) ajaloo, geograafia ja hierarhiad. Hargla üheks tugevuseks on alati olnud oskus luua lugeja poolt lihtsalt omaks võetavaid maailmu. Ta ei pea lehekülgede viisi ebatarvilikke loenguid fiktsionaalse maailma ajaloost, ühiskonnast ja võimusuhetest. "Patt", mida kahjuks mõnigi eesti ulmekirjanik teeb, pidades seda vajalikuks worldbuilding'u osaks. Samas ei oleks mööda külgi maha jooksnud Falkoonia ja Zambori kuningriikide kaardi lisamine raamatu sisekaanele. Alati on tore peatükkide vahel mööda kaarti näpuga järge ajada ning näha kuhu maanurka kangelased nüüd omadega on jõudnud. Küllap see on mu oma väike kiiks, sest väiksena oli mu üks lemmikraamatuid "ENE kaardid". 

Lõpetuseks tuleb ära mainida, et Harglale paistavad erinevad needused ikka väga meeldivat ning eriti meeldib talle oma romaanide peategelasi nendega "nakatada". Eks needused käivad ikka mööda inimesi ja mitte mööda kive-kände. Kuid Hargla loodud kangelased kannavad autori poolt nende õlgadele pandud koormat väsimatult ja hambad ristis edasi. Eks nad ole ka päris tugevast puust tehtud. 

PS: Küsimus suurele ringile: mis on parim eesti "klassikaline" fantaasiaromaan? Ma ei suutnud enam hästi oma kodust ulmekirjanduse riiulit silme ette manada ning kindlasti jäi ka ülalpool kirja pandud loetelust midagi olulist välja.



Andmed:

Indrek Hargla, Baiita needus, Varrak, 2001, lk 208

Linke netiilmast:
Norman Kuusiku arvustus Sirbis
Andres Mesikäpa arvustus Eesti Päevalehes

17 detsember 2014

Raivo Tihanov - Täiega pöördes (2010)

Raivo Tihanovi võiks raamatu "Täiega pöördes" põhjal pidada Henno Käo võimalikuks mantlipärijaks. Tihanov täidab mõlemad trooninõudleja tingimused: kirjutab ulme elementidega humoorikat lastekirjandust ning illustreerib ise oma raamatud suurepäraste piltidega. Noore lugeja fantaasialendu toetavad illustratsioonid on iga lasteraamatu õnnestumise juures võtmemoment. Mäletan oma lapsepõlvest osade raamatute pilte või kaanekujundust siiani väga detailselt. Olid raamatud mida lugesid aina uuesti ja uuesti kaasahaarava loo pärast ning raamatud mida sirvisid aina uuesti ja uuesti piltide pärast. Kui kaks mainitud tegevust ühtede kaante vahel kokku said oligi lemmikraamat leitud. Sellisteks raamatuteks olid minu puhul näiteks Otfried Preussleri "Röövel Hotzenplotz" (3. klassi ainult viite ja kiituskirjaga lõpetamise puhul saadud kingitus), Astrid Lindgreni "Röövlitütar Ronja/Vennad Lõvisüdamed" ja Ellen Niidu "Triinu ja Taavi jutud". Vastuvaidlematult olid ja on senini mu lemmikillustraatorid Edgar Valter ning Henno Käo.

Tihanovi raamatus satuvad kaks trimbliidipoissi läbi musta augu rännates kogemata meie planeedile, täpsemalt Tallinna lähedal asuvasse asulasse nimega Võsaste. Võsaste on ise juba natuke ulmeline paik, nagu mitmed teisedki "depressiivsed Eesti väikelinnad". Väikeasula on täis palju kummalisemaid tegelasi, kui mõned teisest galaktikast pärit kosmoseseiklejad. Galerii kõige värvikamad kujud on kohalik politseikonstaabel Lapats ja "olümpialootusest" külalollike tobu-Ärri. Kohati tekib tunne, et autor suhtub isegi kergelt halvustavalt väikeasulate elanikesse. Samas tuleb kiita reaalselt valitseva olukorra sisse kirjutamist teosesse ja maaelu romantilisest kujutamisest à la "maavanaema pühapäeva hommikul lehma lüpsmas" loobumist. Kõige suurem viga, mida üks lastekirjanik teha võib on suhtuda oma potentsiaalsetesse lugejatesse kui lastesse. Dialoog saab tekkida ainult võrdsete vahel.

Kokkuvõtvalt oli "Täiega pöördes" vägagi mahlakas ja humoorikas lugemine. Arvan, et kümneaastasena oleksin selle raamatu jõulupakist leidmise järel täiega pöördesse läinud ning vana-aastaõhtuks selle vähemalt kolm korda läbi lugenud. Aga eks ma olin natuke "eriline" laps ka! :)


Andmed:
Raivo Tihanov, Täiega pöördes, Koolibri, 2010, lk 199

Linke netiilmast:
"Täiega pöördes" ELLU-s

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

15 detsember 2014

Eduard Vilde - Prohvet Maltsvet (1908)

"Prohvet Maltsveti“ lugedes saab kohe selgeks see, et 150 aastat tagasi oli iga sulane, saunik, vaenelaps ja taluperemees rohkem Piibliga kursis, kui keskmine eestlane praegu. Sellel nähtusel on väga lihtne põhjendus – Piibel oli ainus raamat riiulis (lisaks veel ehk katekismused ja lauluraamatud, kalendrid tulid hiljem). Seda ainumast lugemisvara loeti ning mõtestasid lahti aina uuesti ja uuesti kõigi poolt, kes vähegi lugeda mõistsid. 19. sajandi teine pool on olnud vast ainuke periood meie ajaloos, kui eesti rahvas oli tõemeeli kristliku usku ning religioon eestlaste eludes rohkemat, kui ainult väliste tavade ja kohustuste täitmist on tähendanud.

Üleüldiselt on Vilde romaani pealkiri natuke eksitav. Teose peategelaseks ei ole kindlasti prohvet Maltsvet, vaid tema õpetuse järgijad ehk maltsvetlased. Prohvet Maltsvet annab ehk kõrvaltegelase mõõdu välja ja seda ka ainult romaani esimeses pooles. Romaani kandvaks ja ka värvikamaks tegelaseks kujuneb hoopis Lõhmuse Taavet, talupoeg Kugli külas Järvamaal. Taavet on nii maltsvetlaste, kiriku kui ka mõisa silmis üks „patune ja raisku läinud hing“. Samas esindab ta romaanis Vilde enda seisukohti kiriku ja üldse laiemalt usuasjade osas. Taaveti ülesandeks on romaani vältel olla tasakaalustavaks ning vaidlustavaks pooleks maltsvetlaste fanaatilistele seisukohtadele. Vilde paneb Taaveti ja Maltsveti romaani kuuendas peatükis „Vili“ vaidlema usu, Piibli, kiriku kui ka inimese õiguse üle valida ise „oma usk ja suhe Jumalaga“. Väheharitud ja usukauge Taavet võidab selle vaidluse ning tema suu läbi jääb kõlama seisukoht – „Teie uskuge ja talitage nagu teie õigeks peate, mina usun ja talitan nagu mina õigeks pean. Aga vägisi teistele ärge oma seisukohti peale suruge. Ei ole olemas õiget või valet usku.“. Äärmiselt salliv ja oma ajast ees olev seisukohavõtt ühe 19. sajandi talumehe poolt.

"Prohvet Maltsvet" "Uudiste" weste-osa 1905, nr 40 (EKM arhiiv)
„Prohvet Maltsveti“ näol ongi tegemist Vilde usu- ja kirikutemaatikat kokku võtva teosega. Teravad kriitikanooled lendavad ikka ja taas organiseeritud religiooni suunas (luterlik kirik ja vennastekogudused). Kogu Eestimaa luterlik kirik ja tema saksikud pastorid on Vilde silmis ühed patused, himurad ning kahepalgelised variserid. Pastorid õpetavad pühapäeviti kantslist "üht ja ainust tõde", aga ise elavad teiste tõekspidamiste järgi. Vennastekogudust ja maltsvetlasi näeb Vilde, kui ühti omale meelepäraste Piibli osad järgijaid ja fanatismi/kultusesse kalduvaid harimata hingi. Sellist harimata ja oma ihuhädas vaevlevat rahutut massi saab üks karismaatiline ja õigeid demagoogia võtteid tundev „juht“ lihtsalt oma tahtmist tegema panna. Selliseid „juhte“ on Eestimaal/Euroopas ka hiljem nähtud ja mõni on veel praegugi liikvel ning oma „tõde“ jutlustamas. Kuid tegelikult on ikkagi harimatus ja ihuhädade väljakannatamatu olukord rahva seas igasuguste liikumiste algtõukeks ning kurjajuureks. 

Romaani kõige suuremaks miinuseks oli Vilde balansseerimine ilukirjanduse ja ajaloolise kroonika vahel. Eriti tugevalt tuleb see esile teose teises pooles, kui peatükkide viisi on sisse toodud tolleaegsetest ajalehtedest väljalõikeid maltsvetlaste ja nende Krimmi siirdumise kohta. Need „näitlikustavad tekstid“ viivad romaani tempo kohati täiesti nulli ja on kokkuvõttes lihtsalt tühi last. Nende peatükkide välja heitmisel oleks romaani terviklikkus kindlasti võitnud ja 200 lehekülge paberit säästetud. Vildel oli puudus lihtsalt heast toimetajast, kes ta romaani enne trükki minemist  üle oleks vaadanud ning seda väheke punase pliiatsiga määrinud. Kuna teos ilmus esiteks ajalehes järjejutuna, siis polnud selleks ehk lihtsalt aega või mõtles Vilde kõhu ja mitte peaga (iga trükki läinud rida maksti ju välja). Eks eksiilis elavale kirjanikule võib sellise suhtumise andeks anda.

PS: Peatükki „Albu veresaun“ lugedes tuleb tunnistada, et isegi film „12 Year of Slave“ kahvatub kogu oma brutaalsuses Vilde ees, kes toob lugejani talupoegade vaeseomaks peksmise mõisaõue peal.

PPS: Mida ma õppisin "Prohvet Maltsvetist"?
Kui ma notsut sööd teen suurt pattu Jumala vastu ja põlen igavesti põrgutules!!!
Noh, vähemalt ma tean, mis mind ees ootab. :)


Andmed:
Eduard Vilde, Prohvet Maltsvet, G. Pihlaka kirjastus, 1908, lk 740

Linke netiilmast:
"Prohvet Maltsvet" ELLU-s

13 detsember 2014

Armin Kõomägi - Amatöör (2005)

Seekord juhtus nõndaviisi, et Armin Kõomäe debüütteos "Amatöör" sai loetud hoopistükkis viimasena. Tavaliselt üritan ikka kirjaniku loomingut kronoloogiliselt lugeda, et koos teha läbi areng lootustandvast noorkirjanikust kõigi poolt austatud vanameistriks. Muidugi on kõige põnevam olla teekonnal, mille lõpp-peatuse nime veel ei tea ehk meie kaasaegsete kirjanike loomingut lugeda. Kõomäe poolt organiseeritud reisipakettiga olen seni vägagi rahule jäänud.


Samas olid ka tagasipöördumisel lätete juurde omad eelised. Kõomäe kogumikku lugedes tekkisid koheselt äratundmismomendid, kus nägid tema hilisema loomingu keskseid motiive alles algstaadiumis. Muidugi on "Amatööril" küljes ka mitu tavalist debüütkogumikele omast nõrkust. Peamiseks on kvalitatiivne ebaühtlus. Raamat sisaldab 27 lühipala, mille seas on tõelisi õnnestumisi ja samuti tekste, mis tunduvad olevat lihtsalt täitematerjal. Toimetaja oleks võinud olla natuke karmikäelisem ning kaante vahele lubada ehk ainult kakskümmend lugu. Kogumiku terviklikkus oleks sellest kindlasti võitnud.

"Amatööri" tekstide tegelaskond on väga laiahaardeline ning hõlmab endas kõiki ühiskonnakihte. Kõige suurem sõnaõigus on kogumikus "esimesel Eestil". Seda kontingenti (ärimehed, advokaadid, poliitikud, copywriter'id) kujutatakse küll kerge satiiriga, aga samas tegemist on pigem lugudega sarjast "Kuulsatel ja kummalistel ikka juhtub" (näitetekstid "Eesti Nokia", "Leping" "Hüpe").  "Teise Eesti" tegelasi on autor kujutanud omamoodi veidrikutena, kes endalegi teadmata/tunnistamata on oma eludega ummikusse jooksnud. Samas on teadmatus nende õndsuse allikaks ja lubab neil kindlalt "edasi" sammuda (näitetekstid "Ema süda", "Rahu", "Duell"). Lõpetuseks olgu ära mainitud, et tegemist on 100% linnajuttudega, sest pealinnaga kokkusulanud lähivaldadest kaugemale Kõomäe tegelased oma jalga tõsta ei julge. Ega Saku ja Viimsi pole enam päris normaalsed kohad. Aias pesitsev koer on ju võetud kaitseks kellegi vastu!

Lugemiselamusele jättis väikese jälje tahtmatult tekkiv võrdlusmoment Kõomäe teiste teostega, mille tasemele "Amatöör" siiski ei küündinud (eriti võrdlus "Minu Mustamäega"). Kuid kirjandusliku debüüdina tuleb anda raamatule vägagi kõrge hinne. Loodan, et selliseid debüüte tuleb meie kirjandusmaastikul aina tihedamini ette.


Andmed:
Armin Kõomägi, Amatöör, Pegasus, 2005, lk 256

Linke netiilmast:
"Amatöör" ELLU-s

Jan Kausi arvustus Eesti Päevalehes

11 detsember 2014

Gunnar Press - Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012)

Aavo Pikkuusi sportlasteest kirjutatud raamatus saab kohe selgeks, miks mõnest mehest/naisest saab olümpiavõitja/maailmameister ning miks mõni ütleb peale võistlust, et "Ma kartsin laskumistel suusakeppi kõhtu sõita". Kõik on ikka isiksuses kinni!!! Talent ja töötahe on muidugi olulised, aga kui heas mõttes "tapjainstinkt" puudub, siis läheb treeningutel tehtud "suur töö" ning "noore ja andeka" lootustandev start ikkagi lõpuks luhta. Ning algab uute ja aina kummalistemaks muutuvate vabanduste ning selgituste otsimine. 

Pikkuus oli noore eas täielik kaak, nagu raamatus öeldakse "Toots kuubis". See on täielik ime, et ta üldse ühes tükis suutis püsida ja enamus ajast haiglapalatis ei lebanud. Eks tollal olidki mehed vähe kvaliteetsemast rauast tehtud. Samas on Pikkuusi lugu suurepärane näide spordist, kui võimalusest noori paremale eluteele tagasi aidata. Oma koha suutis Pikkuus auga Nõukogude Liidu koondises välja võidelda, kuigi selleks tuli vahel ka rusikad ja telliskivid käiku lasta. Samas 21. aastaselt oli Pikkuus juba olümpiavõitja ning hiljem ka maailmameister ja Rahutuuri võitja.

Nõukogude Liitu võib kiruda ja hukka mõista muidugi lõpmatuseni, kuid spordisüsteem on neil ikkagi eeskujulik (muidugi oli tegemist puhtalt propaganda tööriistaga). Sellest hulgast võistlustest ja laagritest, mida Pikkuus läbis võivad ilmselt meie tänased noored ainult unistada. Preagu on suur saavutus, kui suudetakse Balti matš või mingil kujul Balti liiga läbi viia. Vähem virisemist ja rohkem pealehakkamist, muud ma praegusele põlvkonnale soovitada ei oska. Ega 100 % ei piisa, tuleb alati endast 120 % anda ja mitte ainult "hooaja tähtsamal" võistlustel.

Kui tuua välja mõni raamatus esinev puudus, siis oleks võinud rohkem keskenduda ka treeningprotsessi lahti kirjutamisela. Oleks huvitav lugeda olnud millistele treeningmeetotitele pandi tollal rõhku ja kui suured olid "amatööride" koormused. Suure plussina toon välja, aga alapeatükid nimega "Aavo Pikkuusi uskumatud seiklused", mis olid tõeliselt humoorikad ja vahel ka ihukarvu püsti ajavad vahepalad. Samuti oli väga südamlik peatükk Pikkuusi perekonnast ja raske haigusega võitlemisest.

Raamat "Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" tuleks igale noorele spordiga tegelevale poisile/tüdrukule enne esimesse treeninglaagrisse sõitmist pihku pista. Lugege ja tehke järele!


Andmed:
Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas, Menu Kirjastus, 2012, lk 224

Linke netiilmast:
"Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" ELLU-s

Enn Halliku arvustus Pärnu Postimehes

08 detsember 2014

Eduard Vilde - Mäeküla piimamees (1916)

„Mäeküla piimameest“ lugesin juba keskkooli aegu, kuid suurt elamust ma raamatust tookord ei saanud. Kuidagi mööda läks see minust, nii sisu kui ka Vilde stiil. Mäletan, et pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et romaaniga tollal lõpuni jõuda. Nüüd võtsin pea kümnend hiljem taas Vilde viimaseks jäänud romaani käsile. Kõrvalpõikena mainin, et ka romaani ainetel tehtud film, Jüri Järvetiga peaosas, pole mind kunagi võluda suutnud.

Olen viimased 2-3 nädalat ainult Vildet lugenud. Juba olin harjunud tema stiili, keelekasutuse, tegelaskujude loomise ning süžeekäikudega. Kuid „Mäeküla piimamehe“ puhul tabas mind üllatus. Otsekui oleks teine autor selle romaani kirjutanud. Vilde on hüljanud sotsiaalkriitilise realismi ja suundunud hüppega psühholoogilise realismi manu. Hüpe on vägagi edukalt sooritatud, kõrgelt üle lati. Meie ees pole enam Tõnu ja Mari, talupoegliku ühiskonna ja elukorralduse üldkujud. Tegelased, kes on loodud näitlikustamiseks tolleaegse ühiskonna vastuolusid ja sarnanevad väga kõigi eelmiste Vilde loodud Tõnude ja Maridega. Ei, selle romaani Tõnu ja Mari on sügava sisemaailmaga isikud, kes lihtsalt juhtuvad olema taluinimesed.

Kolmest kesksest tegelasest (von Kremer, Tõnu, Mari) ainult kahe sisemaailm avaneb lugejale täielikult. Mari motiivid ja mõtted jäävad täielikuks mõistatuseks. Miks ta ikkagi otsustas peale kõiki neid Tõnu palumisi, ähvardusi ja nõudmisi lõpuks mõisahärra voodit soojendama minna? Miks ta ei jäänud oma algse seisukoha juurde? Kas asi oli ikkagi rahas ja paremas elujärjes või naiselikus huvis või lihtsalt igavuses? Mari otsustas ju lõpuks mõisa minna täiesti iseseisvalt, Tõnust ja tema nõudmistest välja tegemata. See salapära jääb Mari ümbritsema romaani lõpuni ja nõnda loob Vilde oma kõige huvitavama naistegelase. Mari meenutab kangesti 20. sajandi alguse Skandinaavia näitekirjanike (Ibsen, Strindberg) loodud tugevaid ja isemõtlevaid naiskujusid, kes ei sobitunud enam vanadesse mallidesse ja läksid seega ühiskondlike tõekspidamistega aina enam vastuollu. Mari on naine, kes otsustab ise oma saatuse üle (olla varblane või puurilind?) ja seetõttu ei sobitu enam endisesse patriarhaalsesse külaühiskonda. Mari on 20. sajandi laps!

Ulrich von Kremeri tegelaskuju on läbi kirjandusloo vääriti mõistetud. Ka filmis kujutati teda ühe kiimalise saksast vanamehenässina, kelle ainsaks sooviks on noori külatüdrukuid omale küljesoojendajaks saada. See on täiesti vale arusaam! Ulrich ei soov Mari mõisa tulekut mitte kiimast, vaid ta armub tõemeeli ja esimesest silmapilgust noorde külatüdrukusse. Ulrich on terve oma elu naiste vastu suhteliselt külm olnud ja eelistanud poissmehepõlve. Nüüd paneb üks mitte just kõige kenam neiu ta käituma poisikesena. Ainus viis neiuni jõuda on mõisahärra positsiooni ja ressursse kasutada. Ulrich pole maarahva rõhuja ja piitsutaja, vaid lihtsalt üks armunud vana narr.

Tõnu ehk meie piimamees on mulle romaani kõige ebasümpaatsem tegelane. Mees, kes on nõus oma nooriku saatma aastateks teise mehe sängi soojendama selleks, et kunagi tulevikus parema elukese peale saada. Sellist meest ei saa austada. „Mäeküla piimamees“ on vist ainus teos Vilde sulest, kus mõisnik on sümpaatsem talupojast. Tõnul pole ju selgroogu ollagi. Küll ta proovib hea ja kurjaga, küll Jumala ja Kuradiga. Tehes lõpuks otsuse, kahetseb seda koheselt ja soovib tehtud muuta. Tõnus pole pealehakkamise kübetki. Ta loodab, et õnn tuleb ise ta õuele, ilma vaeva nägemata või riski võtmata. Selline mees ei kõlba ka kassi saba alla.

Kahju, et „Mäeküla piimamees“ Vilde viimaseks tõsiseks tööks jäi ja selles romaanis saavutatud uus tase ei ilmutanud paberil end hiljem uuesti. Kindlasti tuleb antud romaani pidada Vilde kõige paremaks kirjatööks proosas ja ainult „Pisuhänd“ draama vallas suudab seda ületada.


Andmed:
Eduard Vilde, Mäeküla piimamees, Mõte, 1916, lk 244

Linke netiilmast:
"Mäeküla piimamees" ELLU-s

Elo Lindsalu analüüs Sirbis

07 detsember 2014

Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond (2013)

"Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond" pöördub tagasi teada-tuntud kogumikusarja ülesehituse juurde: paar tuntud ulmekirjaniku teksti, mõni debüüt, tõlkelugu ja artikkel. Selle kogumiku teeb eriliseks varalahkunud Lew R. Bergi käsikirja jäänud lühiromaani "Musta Roosi vennaskond" avaldamine. Tegemist on äärmiselt kiiduväärse ettevõtmisega ja kummardusega kirjanikule. Kahju ainult, et feodaalse kosmoseooperina kirjutatud teos katkeb just kõige põnevama koha peal ja lauset "To be continued..." ei järgnenudki. Lühiromaan tekitas soovi raamaturiiulist üles otsida teisigi Lew R. Bergi teoseid, eelkõige tema mahukamat romaani "Must kaardivägi". Arvan, et olles nüüd ajateenistuse läbinud suudan romaanis valitsevaid karme hierarhiasuhteid palju paremini mõista ning suudan vahet teha seersandi ja majori auastmete vahel. 

Kogumiku kahe kandvama teksti autoriteks on Siim Veskimees ja Maniakkide Tänav. Veskimehe jutt "Asteriuse kodutee" on vaieldamatult minu lemmiktekst autori sules. Tavaliselt Veskimehe tekstides olevad puudused ei häirinud seekord ning minu üllatuseks oli kirjanik ka huumorisoone üles leidnud. Läbi sajandite toimunud tulnukate inimröövidele lihtsa ning samas geniaalse põhjenduse väljapakkumine oli meeldiv üllatus (kosmilisele loomaiale on lihtsalt uusi "puuriloomi" tarvis). Maniakkide Tänava tekst "Au ei olegi vaja" viib meid estronautide juhtimisel tagasi postapokalüptilisse Eestisse, mida tutvustati kogumikus "Saladuslik tsaar". Puhtalt estronautide poolt kõneldava estinglish'i keele tõttu soovitan seda juttu lugeda. Varsti polegi selline segakeel enam ulmekirjanduse pärusmaa.

Ulmemaastiku uustulnukad on Manfred Kalmsten ("Põgeneda Rottidelinnast") ja Helena Alexandra Altroff ("Defectis"). Mõlema jutu puhul jäi vajaka maailmade lahtikirjutamisest ja mastaapsusest. Mõlemad tekstid meenutasid natuke sajandi alguses "Algernonis" ilmunud juhuloomingut. Mõte on olemas ja siht silme ees, kuid tarvis läheb lihtsalt suuremat ulme kirjutamise praktikat. Kuid mõlema autori puhul on selgesti näha, et pideva harjutamise tagajärjel võivad neist meistrid saada.

Olen mitut puhku mõelnud, et Stalkerite juurde tuleks luua ka "Aasta artikli/essee" kategooria, kuid selle võiks ilmselt kohe nimetada ka "Aasta Sulbi" kategooriaks. Samas ehk innustaks sellise kategooria loomine enam kirjutajaid/lugejaid ka ulmekirjandust ning sellega kaasnevaid nähtusi enese ja teiste jaoks lahti mõtestama. Loetud romaani, luuletuse või lühijutu teistega koos arutamine/analüüsimine on minu jaoks alati lugemiselamusele vähemalt kolmandiku lisandväärtust juurde andnud.


Andmed: 
Raul Sulbi (koostaja), Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond, Fantaasia, 2013, lk 268

Linke netiilmast:
"Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond" ELLU-s

06 detsember 2014

Eduard Vilde - Kui tuli tähendus... (1891-1932/1964)

„Kui tuli tähendus...“ hõlmab endas paremikku Eduard Vilde lühiproosast ja kokku hõlmab see tervelt 40 aasta pikkust perioodi. Kahjuks ei õnnestunud mul kogumikku raamatu kujul lugeda (kodus peaks kusagil vanaisale mingiks juubeliks kingitud eksemplar olemas olema), kuid enamus tekstidest olid digiarhiivis e-raamatutena olemas (mõni üksik tuli küll teisega asendada).

Vilde lühiproosat kronoloogiliselt lugedes saab väga hea ülevaate ka kirjaniku enda erinevatest eluetappidest. Muidugi on olemas üleminekuperioodid, kuid selged piirjooned on siiski võimalik loomeetappide vahele tõmmata.

Laias laastus jaguneb Vilde loomingu- ja elutee neljaks: 
1. Noor ehk Nalja-Vilde – Keskkonnaks talupoeglik küla või saksik-kodanlik linn, kus kirjanik leiab lugematul arvul pilamist ja naeruvääristamist vajavaid väärnähtusi ning isikuid. Vilde on 19. sajandi Kivirähk või Kivirähk on 21. sajandi Vilde. Oleneb kummast otsast vaadata. (tekstinäited: „Uus toaneitsi“; „Suguvend Johannes“).
2. Võitlev ehk Revolutsiooniline-Vilde – Lugude tonaalsuses toimub tugev pööre tumedamate toonide poole. Esile kerkib töölistemaatika ning sotsiaalne ebavõrdsus/ebaõiglus. Naljatoon ja talupoeglik pealehakkamise lust on jäädavalt kadunud. Asemele on tulnud surma külvavad tiisikus ja karistussalgad (tekstinäiteid: „Nimekiri“, „Seadusemees“)
3. Rändav ehk Pagulane-Vilde – Tegevuspaik nihkub Eestist Euroopasse ja Atlandi taha (Taani, Soome, Itaalia, USA). Mida reisiva kirjaniku silmad näevad, seda sulg paberile ka paneb. Kohati on tegemist pigem reisikirjade, kui ilukirjandusega (tekstinäited: „Jack Brown“, „Punane viir“).
4. EW-kriitiline ehk Elutark-Vilde – Kodumaale tagasi pöördunud kirjanik hakkab koheselt ka wabariikliku riigikorra konnasilmadel trampima (mõisade võõrandamine, baltisakslaste alaväärtustamine). Kriitilist suhtumist aitab samas mahendada nalja ja satiiri naasmine kirjaniku loomingusse (tekstinäited: „Asunik Woltershausen“, „Casanova jätab jumalaga“).

Eduard Vilde 1933. aastal (EKM arhiiv)

Nautisin ise kõige enam Noore- ja Elutarga-Vilde tekstide lugemist. Oskus nalja vahendusel tuua lugejani kirjanikku ümbritsenud maailma võlu ja valu, lolluse ja nutikuse teebki Vildest klassiku. Vilde kasuks räägib ka see, et tegemist oli tõesti Rahvakirjanikuga, kes tundis end mugavalt nii pasteldes talupoja, soniga revolutsionääri, torukübarat kandva supelsaksa kui ka smokingus Wall Streeti ärihai kõrval. Ta nägi nende kõigi päikselist ja varjulist poolt ning ei kartnud neid ausas alastuses ka paberile panna. Vilde on meil ju ikkagi „realistliku kirjanduse käilakuju“. 



PS: Lõpetuseks üks väljavõte jutust „Casanova jätab jumalaga“, mis ilmus esmakordselt 1932 aastal, kui Vilde oli juba hilises loomeeas: „ /.../ See vanameister seal ülal, meie aju ja südame autor, on sallinud ja sallib veelgi inimlikku armu- ja abielu nii kummatul suurel mitmekesisusel – polügüüniast, polüandriast, konkubinaadist peale kuni homoseksuaalsuse ja lesbismini -, et tema loodud olend inimene ei tohiks ses suhtes olla sallimatum. Ainult sodoomia sigadust ei salli Looja, seda teame piiblist. /.../“. Nagu näha oli meie kirjandusklassik juba terveid põlvkondi tagasi inim- ja perekonnasuhete koha pealt palju kaasaegsema ning vabama mõtlemisega, kui üks osa meie praegustest rahvasaadikutest. Ehk tuleks neile seal Toompeal kasuks natuke kirjandusklassikat lugeda ja 19. sajandist tänapäeva ümber kolida.


Andmed:
Eduard Vilde, Kui tuli tähendus..., Eesti Raamat, 1964, lk 516

Linke netiilmast:
Eduard Vilde teosed ELLU-s

03 detsember 2014

August Kitzberg - Külajutud (1884-1921/2012)

Eesti kirjandusloos on August Kitzberg ja Eduard Vilde alati paarisrakendit vedav härjapaar olnud. Küll käsitletakse õpikutes nende lühiproosat koos, küll nende näitemänge. Tegelikult on nende kahe kirjaniku vahel suur lõhe. See lõhe on geograafiline. Nimelt on Vilde Eestimaa kirjanik, Kitzberg hoopis Liivimaa, täpsemini Mulgimaa kirjamees. Vilde toob meieni sopased külateed, vaesed popsikohad ja võlgades saunikud. Kitzbergi külatanum on hoopis teistsugune – rikkad põlistalud, lihavad peremehed ja punapõsksed talutütred. Mulk on self made man, nagu Kitzberg tõdeb ja sellisena parim näide eesti tõust. 



Kitzberg on oma mentaliteedilt kindlasti 19. sajandi kirjanik, jätkates Jannseni/Kreutzwaldi/Jakobsoni rahvavalgustuslikku ja õpetlikku kirjalaadi. Samas on Kitzberg vahelüli. Kitzbergi eristab loetletutest tema täiesti algupärane jutulooming. Kreutzwald, kes on Kitzbergile kindlasti üks suurimaid eeskujusid, laenas ju enamuse oma loomingust mõnest Saksamaa koduperenaiste ajalehest ning müüs need lookesed hiljem enese nime alt siinsele lugejale edasi. Kitzberg enam sellist "inspiratsiooni" ei kasutanud. Ilmselt mulgi uhkus lihtsalt seda ei lubanud.

Kogumiku „Külajutud“ tugevamad palad on „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“, „Püve-Peetri „riukad““ ning paaristeos „Hennu Veli“/“Veli Henn“. Kõigis neis teostes on kamaluga huumorit ja irooniat erinevate Mulgimaa väärnähtuste üle (kadakasakslus, pruudi ostmine, ahnus). Kitzbergi huumor on küll Vildest vaoshoitum ja rohkem ääri-veeri ütlev, aga kui vahel lajatab, siis juba täiega. Kõige põnevam teos, kirjandusloolises mõttes, on „Hennu Veli“/“Veli Henn“, mis vajaks kindlasti korralikku ning pikka käsitlust mõne kirjandusloolase sulest. Selline kaksikteost on eesti kirjanduses täiesti ainulaadne nähtus.

PS: 19. sajandi Mulgimaal ei eksisteerinud armastusabielusid. Abielu oli äia ja väimehe vaheline kaubaleping, kus mõlemad lootsid oma investeeringutest korrapäraseid dividende välja võtma hakata.


Andmed:
August Kitzberg, Külajutud, FUTU Print, 2012

Linke netiilmast:
"Külajutud" ELLU-s

02 detsember 2014

Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss (2014)

Juba kolmandat korda toimus sellel kevadel kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu koostöös ulmejuttude kirjutamise võistlus. Kuigi ulmelised tibud koorusid juba kevadises Tartus on meil neid võimalik lugeda alles sügisel ilmunud kogumikus „Täheaeg 13. Meister ja õpipoiss“. Raul Sulbi koostatud kogumik sisaldab tekste, mis saavutasid võistlusel kohad 1-11 („Täheaeg 14“ peaks sisaldama kohtadele 12-23 tulnud jutte). Seekord pole tekstid kogumikus järjestatud jutuvõistluse paremusjärjestuse alusel, vaid žanrilise kuuluvuse järgi (fantaasia, alternatiivajalugu, utoopiad/düstoopiad, teadusulme). 

Fantaasiažanri esindajateks on kogumiku kaks avalugu: Mann Loperi „Meister ja õpipoiss“ ja Osvald Soobeli „Aahe oma“. Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega. 

Osvald Soobeli „Aahe oma“ lausa kahvatub Loperi teksti kõrval. „Aahe oma“ on liiga fragmentaarne ja psühholoogiliselt nõrk. Ükski tegelaskuju polnud piisavalt läbi töötatud ning jäi mulje pooletoobistest külameestest, keda elus juhivad ainult toidu- ja emasenälg. Positiivsena võib välja tuua autori poolt lugejale jäetud vabadus ise erinevaid olendeid/loomi oma fantaasiat kasutades ette kujutada. Karvaseid katte sai oma peas terve loo vältel igasugustena konstrueeritud. 

Kogumiku kõige suuremaks üllatuseks oli Mehis Pihla eesti ajaloo ning meie kirjandusklassikutega mängiv „Vastuoksa“. Nagu selgub on ligi sajand tagasi Tukla poolt loodud Arthur Valdese müüt endiselt elujõuline ja nüüd otsaga ulmekirjandusse välja jõudnud. Tekstina on „Vastuoksa“ siiski kahjuks üpris nõrguke. Forrestgumplikku ajalugu on eesti kirjanduses ennegi viljeletud ning seda oma ala tõeliste meistrite poolt (näiteks Jaan Kross „Paigallend“, Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused“ või Ilmar Talve „Maapagu“). Oleks soovinud autorilt näha püüdu järele aimata sajanditagust keelekasutust ning kirjade kirjutamise stiili. Raamatukogudes leidub ju ohtrasti tolleaegsete kultuuriinimeste trükis avaldatud kirjavahetust, mida eeskujuna kasutada. „Vastuoksa“ tugevamaks küljeks on mõned humoorikad vaimuvälgatused, mida tolle ajastu kirjanduse fännina hindasin (nooreestlased ja siurulased olid Prantsusmaa spioonid/propagandistid).

Järgmise žanrilise komplekti moodustavad lähituleviku utoopiad/düstoopiad. Kõige humoorikam ning ka stereotüüpidest üleujutatum on Andrei Samoldini „Joroski öö“. Tegemist on huvitava mõttemänguga seto separatismist ning Seto Kuningriigi tekkest (väike äratundmismoment Maniakkide Tänava Viru- ja Jõgevamaa düstoopiliste tegevuspaikadega). Kahjuks on Samoldini loos setosid jälle kujutatud viinalembeste, vägivaldsete ja natuke juhmidena. Üks neljandik seto verd minus ei taha kuidagi leppida sellise „traditsionaalse“ käsitluslaadiga. Muidugi tekkisid koheselt paralleelid 1990ndate aastate Balkani sõdade ja isegi hiljutise Krimmi „vabanemisega“

Utoopilise ökoulme paari moodustavad Piret Jaaksi „Varjutaimed“ ja Helen Käiti „Kuu kättemaks“. Jaaks vaatleb oma loos Safeguard’i seebiga pestud ehk 99% bakterivaba inimkonda ning Käit praegustele maavaradele alternatiivi leidmist Kuu pinnalt. Mõlemad tekstid pakuvad huvitavaid, kuid mitte eriti originaalseid mõttekäike. Mõlema autori poolt pakutud lahendused on inimkonna ahnuse mahasurumine ja inimese võime õppida loodusega kooskõlas elama. Kahjuks paistab esimene lahendusvariant olevat kõigi utoopiate utoopia, samas teisega on ehk veel lootust.

Kaks natuke kõrvalseisvat juttu kogumikus on Jüri Kallase „Ma ka ujun“ ja Helen Käiti „Must palee“. Kallase lühikesest tekstist on raske kirjutada ilma, et midagi loost ära annaks. Mainiks ainult, et selliseid ulmesutsakaid või ulmemarginaaliat võiks meil rohkem ilmuda. Käiti teine kogumikus ilmuv lugu „Must palee“ on küll kergelt õudusulme poole kaldu, kuid jätab pigem mulje algvariandis olevast halvast B- või C-kategooria õudusfilmi stsenaariumist. 

Kogumiku lõpetavad teadusulme lood Maniakkide Tänava, Tea Roosvaldi ja Heinrich Weinbergi sulest. Kolmest selgelt kõige nõrgem ja vähemalt minu jaoks raamatu kõige segasemaks jääv lugu on Roosvaldi „Küljeluust ja lihast“. Teksti keskpaiku hakkas korraks nagu pilt selginema, aga siis vajus jälle pimedusse tagasi. Iga kirjatükiga ei saagi kõik lugejad klappi leida. Samas Maniakkide Tänav esines kogumikus taas oma teada-tuntud headuses ning autori uudissõnade toomine eesti ulmekirjandusse sai taaskord jätku (kosmik – kosmoselaevas kaaluta olekus üles kasvanud isik). 

Heinrich Weinbergi juttu „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ lugema hakates oli mul mõttes ainult Tove Janssoni muumilugude sarja üks lemmikteoseid „Võlukübar“. Ka Janssoni raamatus oli sipelgalõvi üks ütlemata ohtlik ja salakaval tegelane, kes pisimutukaid aina oma lõksu meelitas. Kui muumidel tuli kavalus ja võlukübar appi võtta, siis Weinbergi maailmas õpitakse kardetud sipelgalõvidega sümbioosis elama. Siit jõuamegi ringiga tagasi ka Piret Jaaksi jutus esile kerkinud looduse ja inimese kooseksiteerimise vajadusest. Tuleb välja, et seekordne „Täheaeg“ on ikka ääretult keskkonnasõbralikku mõtteviisi propageeriv kogumik.

Kui õnnestunud ulmejuttude võistlusega tegelikult tegemist oli näitab aeg ning samuti varsti ilmuv „Täheaeg 14“. Loodetavasti mõni uus ulmekirjanik ikka koorus. Kindlasti ei jäänud seekordsed tekstid alla 2010. aastal korraldatud võistluse töödele, seda nii kvaliteedis kui ka mitmekülgsuses. Ainus tõesti vaeslapse rolli jäänud žanr on kahjuks õudusulme, kuid seda on ta ka eesti ulmekirjanduses laiemalt. Muidugi tulenevalt raamatu koostamise printsiibist oli „Täheaeg 13“ tavalisest natuke kõikuvama kvaliteediga, kuid see ei vähenda kogumiku panust eesti ulmemaastiku rikastamisse.

PS: See arvustus ilmus ulmeajakirja "Reaktor" novembrinumbris ning on minu esimeseks avaldatud tekstiks.


Andmed: 
Raul Sulbi (koostaja), Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss, Fantaasia, 2014, lk 191

Linke netiilmast:
"Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss" ELLU-s


01 detsember 2014

August Kitzberg - Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused (1924-1925)

August Kitzbergi kaheköiteline memuaaridekogu „Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused„ oleks võinud vabalt kanda ka pealkirja „Tegelikult olen mina Liivimaa parim raamatupidaja“. Teos annab ülevaate meie rahva esimesest haritlaste põlvkonnast (kohtukirjutajad, koolmeistrid, köstrid, mõisavalitsejad). Noored, kelle eluvaated kujunesid välja ärkamisaja tõusulaines ja suruti maha venestamise käigus. Enamus raamatus läbi jooksvatest nimedest on igavesti ajaloo hämarusse kadunud, kuid just nemad olidki meie kultuuri vundamendi nurgakivid. 

Vana mulgi mälestused on sentimentaalsed ning täis kahetsust ja sappi (seda just mälestuste esimene osa). Samas suudab Kitzberg paari leheküljega täielikult muunduda elujaatavaks ja noorustempudele muiates tagasi vaatavaks muhedaks vanapapiks. Mälestustes on kümneid anekdootlikke lugusid tolle aja nähtuste ja inimeste kohta (kohtuskäimised, kõrtsimelu, naisevõtud). Kitzbergi lugedes jääb mulje, et igas mõisas valitses „hull“ parun ning igas külas oli krutskeid täis Toots.

August Kitzberg Riia perioodil

Memuaarides seletab Kitzberg suurepäraselt lahti kahe talurahvale tähtsama asutuse - kõrtsi ja kohtu - rolli tolleaegses külaühiskonnas. Kõrts ei olnud koht, kus enne mõisa „sõdima“ või koju kaevu otsa koerustükke tegema minemist juhm talupoeg julgust võttis. Kõrts ja kohus olid küla infokeskusteks, kus arutati/vaieldi kõik maailma tähtsamad asjad selgeks. Enne kohust läksid sa kõrtsi ja peale kohut läksid sa kõrtsi. Kui kohtus tõde ei selgunud, siis kõrtsilaua taga selgus see kindlasti.


Tavaliselt jääb igale inimesele kõige kallimaks kohaks tema lapsepõlvemaa. Kitzbergile oli selleks Viljandimaa, täpsemalt Abja, Halliste ja Karksi vallad. Ta kutsub seda maanurka hellitavalt Kaananimaaks ning raamatus on tunda autori siirast igatsust nende paikade järele. Mats võis linna minna ja musta mulgikuue vurle hilpude vastu vahetada, kuid südames jääb ta ikka matsiks.

PS: Kitzbergi memuaarid on kindlasti äärmiselt huvitav uurimisobjekt kõikidele lingvistidele ja keele arengut uurivatele teadlastele. Kirjaniku poolt kasutavas „eesti keel“ on segu mulgi, läti, vene, saksa, prantsuse, ladina ja inglise keelest. Elas Kitzberg ju rahvuste, kultuuride ja keelte piiril.


Andmed:
August Kitzberg, Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused, Noor-Eesti, I-osa 1924, lk 176, II-osa 1925, lk 178

Linke netiilmast:
"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I" Digiraamatus
"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused II" Digiraamatus

Linda Kaljundi arvustus Eesti Päevalehes