09 aprill 2015

Ethel Kings - Vanaisa Omar ja Potike-Keeda (2014)

Pean häbiga tunnistama, et nähes esimest korda Ethel Kingsi debüütromaani ELLU "Uute raamatute" nimekirjas, pidasin seda mõneks järjekordseks väljamaa noorteka kiirtõlkeks. Seetõttu ei hakanud ka põhjalikumalt uurima, kes on teose autor ja millest raamat jutustab. Teist korda märkasin teost selle aasta Stalkeri nominentide nimekirjas ning minu üllatuseks "Parima eesti autori romaani" kategoorias. Mõistes oma eksimust, laenutasin koheselt Kingsi raamatu ja paari päevaga olingi oma "patu" lunastanud. Geograafilisest eripärasusest tulenevalt on mul ju uuema eesti ulmekirjandusega tutvumine suhteliselt keeruline. Nõnda haaran ma rõõmuga kinni igast õlekõrrest, et luua vähekenegi laiem pilt Stalkeri kandidaatidest enne oma hääletussedeli postitamist juunis.

Olles lugenud paarkümmend lehekülge, tabas mind Kingsi raamatu termineid kasutades "vaimne virgumine". Selleks, et "Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" kategoriseerida ulmeks, tuleb ulmakirjanduse mõistega ikka uus piirileping sõlmida. Minu jaoks on alati üks lihtsamaid viise, kuidas ulmekirjandust ära tunda vastata küsimusele: "Kas kirjanik istus üks päev maha ja otsustas teadlikult ulmeromaani kirjutama hakata?". Kingsi romaani puhul kaldun päris kindlalt vastama "Ei". Žanriliselt on pigem tegemist religioon-filosoofilise kunstmuinasjutuga, mis on saanud ehk mõningaid mõjutusi ka maagilisest realismist.

Raamat jutustab meile loo noore külapoisi Momo kasvamisest pühameheks. Süžee keskendubki teekonnale ja mitte eesmärgile. Lugedes saame osa Momo vaimsest ärkamisest oma vanaisa käe all, esimesest ilmutuslikust kogemusest (Berenike surnust ülestõusmine), võitlusest seitsme sisemise deemoniga, Kuldse Linna otsingutest ning sisemise rahu leidmisest. Loo kvintessentsiks on siiski Momo õpilane-õpetaja suhe oma vanaisaga. Vanaisa Omar ja tema õpetussõnad on aastaid Momo elu keskmeks ning juhtivateks jõuks. Taustaks on autor loonud harmoonilise maailma, kus segunevad araabia ning idamaade kultuurid. Teos on täis pikitud erinevaid idamaade õpetussõnu ja elufilosoofiat, mille järjepidev kasutamine tekitab raamatu teises pooles juba kerge üleküllastumise tunde  ("Tõde sai selguda ainult rännaku käigus."; "Mis on elu väärt, kui see teistele midagi ei anna?"; "Tollel päeval õppisim ma igas hetkes elu täiuslikkust nägema."). Eks "Kordamine on tarkuse ema", kui vahelduseks endale üht põhjamaist tarkusetera lubada.

Loodan, et Kingsi esikromaan ei jää vähemalt lugejate seas täiesti tähelepanuta, sest hetkel on see kahjuks kriitikute puhul nõnda läinud. Nimelt ei suutnud ma leida netiavarustest ühtegi arvustust või blogipostitust raamatu kohta. Samuti ei leidnud ma mingit teavet autori isiku kohta. Kuivõrd huvi idamaade ja muinasjuttude vastu on meie lugejate seas alati olnud keskmisest kõrgem, siis peaks teoreetiliselt Kingsi raamatule lugejaid leiduma. Ärge ainult korrake minu viga! Lugege enne ikka raamatu tagakaanel olev tutvustus läbi ning alles siis tehke otsus, kas tasub lugema asuda või mitte.

Andmed:
Ethel Kings, Vanaisa Omar ja Potike-Keeda, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:
"Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" ELLU-s

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar