30 august 2015

Indrek Hargla - Süvahavva: Teine suvi (2015)

Juba aastaid olen kahtlustanud, et Indrek Hargla soontes peab ka tilgake arbujate verd voolama. Teisiti ei oska ma põhjendada tema teoste nõiduslikku mõju minu ja ka teiste lugejate üle. Olles algust teinud Hargla uue teose lugemisega olen päevi lummatud ning ei saa enne rahu, kui raamatu viimane lause on loetud. Möödunud nädal ei suutnud ma isegi tööl rahulikult istuda, sest mõtted kandsid mind aina uuesti tagasi Süvahavvale ja Hundihara lossi. See müstiline tõmme on ju parimaks tõestuseks, et kirjanik on taaskord oma tööga esmaklassiliselt hakkama saanud.

Triloogiana kavandatud raamatusarja teine osa on läbi teinud ka kerge muutuse ulmežanri siseselt. Nimelt on teiseks suveks liigutud etnoõudukalt üle etnopõnevikule, kus külahullukestele, vaigutajatele ja arbujatele on lisandunud mõjuvõimsad vennaskonnad, keskajast pärit salapärane palimpsest ja Dominus lucis ehk Valguse isand. Samuti on Hargla avardanud tegevustiku haaret nii ajas (rüütel Wolfhardi avantüürid keskajal) kui ka ruumis (Vatikanist Surmataguse kojani), lisades sellega teose põhiliinile sügavust ja selgitanud paljude motiivide tagamaid.

Muutus on toimunud ka tegelaste rõhuasetusel. Kui esimeses osas oli peategelaseks kogu Ambroste perekond ja Süvahavva talu, siis teises osas on keskmesse tõusnud peretütar Arnika ja tema varjusurmas olevad arbujavõimed. Arnika peab lisaks välistele ohtudele pidama võitlust ka sisemiste vastuoludega. Ratsionaalne maailmapilt ei lase tal uskuda Süvahavva talu fenomeni ja enda perekonna rolli selles. Järjepanu aset leidvad müstilised episoodid, mida ei ole võimalik ainult unenägude ja kokkusattumiste alla kategoriseerida, lõhuvad siiski lõpuks Arnika vana maailmapildi ning seavad ta fakti ette - tema on Süvahavva arbujatesoo mantlipärija. Kohanemine selle rolliga tõuseb ilmselt triloogia kolmanda osa üheks kesksemaks teemaks.

Süvahavva triloogia kolmanda osa suhtes on mul juba üpris kõrged ootused. Selle raamatuga peaks Hargla vabanema telesarja stsenaariumi kütkeist, millele paratamatult kaks esimest romaani on pidanud mõningal määral lõivu maksma. Kõige rohkem küsimusi tekitas minus pereema Kristi välja kirjutamine ja ta Aafrikasse "pagendamine". Ülejäänud pere ei pannud sellist radikaalset muutust isegi tähele ja ei näinud ka muretsevat, kui Kristist juba nädalaid ei olnud kuulda kippu ega kõppu. Kogu see süžeeliin jättis lihtsalt mulje, et Katariina Unt ei saanud teise hooaja filmimisel kaasa lüüa ning nõnda oli tema tegelaskujule vaja lihtsalt anda "loogiline" võimalus lavalt lahkuda. Muidugi tuleb tõdeda, et mõisahärra Ludwigiga "rangelt professionaalses suhtes" olev Eva täidab suurepäraselt Kristist jäänud tühimiku naistegelaste vallas.

"Süvahavva: Teine suvi" on korralik põnevik, kus lugeja ei tea kuidagi, kes osutub reeturiks ja kes ulatab abikäe. Ootamatuid käändeid ja pöördeid jagub kenasti neljasajale leheküljele. Ühte ütlen ma veel Hargla kiituseks - ta ei karda oma tegelaste eluküünlaid kustutada. Seda ka väga kesksete tegelaste puhul. Selline autorihoiak tuleb põnevus- ja kriminaalromaanidele vägagi kasuks ning Hargla on seda suutnud jälgida nii Melchiori kui ka Süvahavva sarja puhul. Keegi pole kaitstud!

PS: Viimase paari kuu jooksul oma sugupuud uurides olen leidnud, et ka minu juured viivad Süvahavvale. Kes teab ehk on ka minus tilgake arbujate verd? :)

Andmed:
Indrek Hargla, Süvahavva: Teine suvi, Varrak, 2015, lk 424

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes
Indrek Hargla intervjuu ajalehes Läänlane
Ove Hillepi arvustus Reaktoris

28 august 2015

Margus Karu - Täna on täna ja forever on forever (2015)

Margus Karu debüütromaan "Nullpunkt" oli mitmeski mõttes minu põlvkonna ehk laulva revolutsiooni laste kooliteed kokkuvõttev teos. Meie oma "Kevade", kui natuke familiaarseks muutuda. Seda olenemata sellest, kas sa käisid pealinna eliitkoolis või "mägede" magalakoolis. Nüüdseks on see generatsioon jõudnud nuusutada ja heal juhul ka lõpetada ülikooli ning künda oma esimesed vaod tööpõllul. Kätte on jõudmas aeg muutuda "noortest ja andekatest" "rikasteks ja edukateks".

Sellise elumuutuse lävel on ka Karu uue romaani "Täna on täna ja forever on forever" peategelane Tekla Tuul. Reklaamibüroos pakutakse talle kaasosalust, teletöö on muutmas teda järjekordseks Eestimaa "staarikeseks" ning elukaaslane Gea soovib leivapätsid küprokmajas asuvasse kappi kokku panna. Näib, et kõik vajalikud koostisosad järgneva eluetapi edukaks läbimiseks on kandikul Tekla ette asetatud.

Ent Tekla ei soovi sisimas ühtegi neist muutustest. Ta mõistab, et kõik need otsused oleksid tehtud selleks, et meeldida teistele. Emale, ülemustele ja tüdrukutele Club Privés. Tekla ei soovi "täie hooga oma noore ja eduka kelguga mööda Estonian dream'i kõige kõrgemat mäge alla kihutada". Tema tõeliseks sooviks on "leida õigustus mitte midagi teha". Lihtsalt olla, ilma ühiskonna poolt peale pandud ootuste ja kohustusteta. Miks peab tema olema uue "võitjate põlvkonna" kaanenägu? Nõnda otsustab aina enam depressiooni käes kannatav Tekla järjekordse "sünnipäevapeo" käigus ära manustada kõik kätte juhtunud meelemürgid. Ärgates leiab ta end haiglapalatist Uus-Meremaal ning selgub, et kohalik politsei süüdistab teda narkootikumide smugeldamise katses riiki. Nõnda saavadki alguse psühhedeelsed eneseotsingud maakera kuklapoolel, kus mõnedeks märksõnadeks on haldjakeel, svipsis Snegurotška, Tripi-Pipi, Bob Marley võluaed ja zombi-laamad.

Keelekasutus on üks tahkudest, millel võiks Karu uue teose juures pikemalt peatuda. Romaan oleks otsekui autori poolt esitatud võistlustöö konkursile "Kes suudab rohkem uusi ja huvitavaid väljendeid välja mõelda?". Raamat on tihedalt täis tõesti originaalseid ning kirjaniku arvates kindlasti ka "poppe ja noortepäraseid" keelendeid ("kell on alles imik"; "kleenu-peenu eskimo"; "pulli- või pupillipulk"; "Harry Potterina korjati mind mu kipskonkust välja ja viidi imedemaale ekskursioonile"; "tahaks ummisjalu hapukoorebasseini poole joosta ja peakat hüpata"). Lugemist alustades tunduvad sellised väljendid tõesti uudsete ja mängulistena, kuid teksti edenedes muutuvad kiiresti tüütavaks ning tarbetuks. Põhjuseks on keelendite kistud ja tehislik üldmulje, mis tuleneb kirjaniku esmasest soovist imponeerida lugejaid oma "omapärase ja kavala" mõttelennuga.

Minu isiklikuks lemmikuks oli kahtlemata väljend "...lehvitab meile nagu Anu Saagim, kes "Sigade revolutsioonis" malevasse jõudis". Samas tuleb tõdeda, et selline väljend kaotab vägagi kiiresti oma aktuaalsuse, huumori ja löövuse (vahest juba ongi kaotanud). "Homne lugeja" ei tea, kes on Anu Saagim ja miks ta oli karjuseks revolutsioonilistele sigadele. Samas ei tea paljud tänased lugejad, mis on kapsaraud ja miks rotid seda liigutada ei jõudnud. Isegi, kui neid vahest mitu oli.

Karu esikteos "Nullpunkt" oli tänu käsitletud temaatikatele (koolikiusamine, problemaatilised peresuhted, hirm tõrjutuse ees) tunduvalt ajatum teos ning on koha sisse võtnud ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Romaani "Täna on täna ja forever on forever" näol on tegemist selfie'ga, mida õhtu jooksul Facebook'i seinal ohtralt jagatakse ja laigitakse, aga paratamatult mattub see kiiresti uute postituste laviini alla ja vajub unustusse. Margus Karu uut romaan tuleb tõesti täna lugeda, sest homme on selle teose "parim enne" möödas.


PS: See arvustus ilmus algselt 28. augustil 2015 aastal Õpetajate Lehes.
Suured tänusõnad Mari Kleinile!

Andmed:
Margus Karu, Täna on täna ja forever on forever, Pegasus, 2015, lk 368

Linke netiilmast:
Mudlumi arvustus ERR-is

27 august 2015

Ants Juske - Kirglikud aastad (2006)

Möödunud nädalal lugesin paralleelselt Mihkel Raua megahitiga ka Ants Juske mälestusteraamatut "Kirglikud aastad", mis kriitikute poolt üksmeelselt maha vaikiti. Kui Raud kisub oma teosega kardinad eest meie levimuusika telgitagustelt, siis Juske teeb sama eesti kujutava kunsti sfääris. Juske mälestused algavad õpingutega Tartu Ülikoolis (1970ndate aastate lõpp) ja lõppevad tema "vabatahtliku" lahkumisega Tartu Kõrgema Kunstikooli rektori kohalt 2004. aastal. 

Nendesse aastatesse jääb elukestvate sõprussidemete loomine ülikoolis (Priimägi, Laar, Kangilaski), lõputud "täditsemised" kunstiringkondades (töö Tartu Kunstimuuseumis ja Eesti Kunstnike Liidus), iseseisvuse taastamine ja segane üleminekuperiood (Baltimaade kunsti avastamine läänemaailmas ja sealsete "uute" suundade/voolude eksportimine meie kunstiellu), lõputud reisid biennaalide ja triennaalide vahet (esimesed välisreisid kõigi imede maale ehk Soome), töö end aina uuesti "defineerida" püüdvates ajalehtedes ning lugematul hulgal "kriipsu peale tõmbamist" oma karjäärile. Kui Mihkel Raua raamatus viina viskamise kõrvalt otseselt muusika tegemiseni ei jõutudki, siis Juske on kirevate mälestuspiltide vahele suutnud tänuväärselt paigutada ka omi mõtteid kunsti olemuse ja eksponeerimise üle.

Ilmar Kruusamäe portree Ants Juskest
Kindlasti on Juske kogu oma elu jooksul olnud konfliktne ning põhimõttekindel isiksus. Tema printsipiaalsus on olnud paljudele "segavaks teguriks", seda nii nõukogude ajal kui ka peale 1991. aastat. Peavooluga kaasa minemist ja muutumist üheks Süsteemi õlitatud mutrikestest on Juske terve elu proovinud vältida. Oma mälestustes väljendab ta kõige enam vastikustunnet just igasuguste koputajate-konjunkturistide-karjeristide aadressil, kes ehitasid uhkeid suvilaid toona ning teevad seda ka praegu. Juske ei jää oma teoses ainult kaude vihjamise juurde, vaid "süüdistab" ridamisi tänapäevalt tuntud ja tunnustatud isikuid. Kohati jätavad need "ausad väljaütlemised" lihtsalt mulje soovist vanad arved ära õiendamisest ja teisele poolele koht kätte näidata (Ants Juske vs. Toomas Vint; Ants Juske vs. Krista Roosi toetajad Tartu kunstikoolis).

Muidugi praegu lähevad kõik endised K-K-K'd püha viha täis, kui keegi nende Punamütsikese perioodi meelde tuletab ja algab lõputu eneseõigustamine (à la "Läksin süsteemi seestpoolt õõnestama!"). Siinkohal tuleb vast taas klassikuid tsiteerida: "Ja ühte ma sulle ütlen - ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees." Juske ongi oma raamatus kokkuvõttes natuke Lible moodi. Mees, keda küll talutakse ja vajatakse, aga kellest esimesel võimalusel ka lahti proovitakse saada. Berliini müüri langemisest võib küll olla juba üle 25 aasta möödas, aga avalikult ja avameelselt nõukogude perioodist rääkimist me veel ei kannata välja. Ehk järgmise 25 aasta pärast?

PS: Kureerides näitust "Eesti kui märk", kus osalesid erinevate põlvkondade kunstnikud (Raul Meelest kuni Mare Trallani) huvitus Juske ka viipekeelest:

"Toomas Sarapuu õpetas mulle sõrmendeid ja enam-vähem kujutavaid märke. Näiteks küsisin, kuidas on viipekeeles sõna "Eesti". Toomas tegi ülestõstetud pöidlaga lõua kohal üles-alla liigutusi. Miks just selline märk? Selgus, et see tuleneb pärimusest, mille järgi Kalevipojal olevat olnud lõua otsas vagu või lohk ja üldse arvatakse, et vanadel eestlastel oli tugev lõug. Küsisin edasi, kuidas on viipekeeles "venelane". Toomas tegi žesti, tõmmates nimetissõrmega laialt nina alt läbi, mis viitab ajaloolisele stereotüübile, et venelastel olid suured vuntsid, žesti ulatus märgib aga Venemaa suurust. Sufiksit "-lane" märgitakse pärast viibet pöidla ja nimetissõrme poolringikujulisse kujundisse asetamisega. Edasi viipekeeles "lätlane". Järgnes liigutus, mis tõmbab labakäega risti vasakust õlast parema puusani. Märk on Toomase seletuse kohaselt seotud läti naiste rahvarõivastega, kus riie langeb just niimoodi. Sõna "soomlane" on märgiliselt sama, mis sõna "kivi" (viipekeeles kõverdatud sõrmedega lahtine peopesa, mis nagu kaaluks kivi raskust), kuna Soome on väga kivine maa. Et eristada "soomlast" "kivist", lisatakse koputus sõrmega lõuale."

Andmed:
Ants Juske, Kirglikud aastad, Eesti Päevalehe Kirjastus, 2006, lk 320

Linke netiilmast:
"Kirglikud aastad" ELLU-s

22 august 2015

Mihkel Raud - Musta pori näkku (2008)

"Musta pori näkku" on viimase kümnendi üks enim ostetud, loetud ning arvustatud raamat meie kirjandusmaastikul. Kõik on seda lugenud ja kõigil on selle kohta oma arvamus öelda. Isegi neil, kes pole Raua teost lugenud on sellest oma arvamus välja kujunenud. Üldlevinud on arvamus: "Eks see üks ropp ja rõve raamat ole!". Neil arvajatel on muidugi 100% õigus, sest M, P, T ja V tähtedega algavaid sõnu leiab pea igalt raamatu leheküljelt. Kuid tõeline oskus on rokasest pealispinnast mööda vaadata ja leida teksti tegelikult vägagi helge tuum.

Verinoor Mihkel jõuab alaliselt tekkivatest ja lagunevatest nurgatagustest bändidest kiiresti Eesti populaarseimaks ansambliks muutuva Singer Vingeri koosseisu. Algab tormiline ja lõputult voolava viinaga tembitud tsükkel, mis kestab neli aastat ja lõppeb 2. augustil 1990 aastal Wismari haiglas Anti Liivi kabinetis (Raud on 21 aastane!!!). Mälupildid tollest perioodist on äärmiselt eredad ja detailirikkad, kuid samas hüplikud ning tihti deliiriumi piiril vaaruvad. Nüüdne Riigikogu liige pidi küll üks "kainematest" olema, sest ülejäänud eesti popmuusika tollane plejaad ei taha lavatagust porduelu üldse mäletada. Parem olla käibel legend rahvast, kes käest kinni hoides ja sinimustvalgeid lippe lehvitades armastatud muusikute saatel (kõik muidugi purukained!!!) oma riigi vabaks laulsid. Keegi ei kakerdanud laval, ei kutsunud litse ega magatanud alaealisi poisikesi. Kõigil oli hoopis jube uhke ja hää olla.

Aasta tagasi Vainola raamatut "Inventuur" arvustades võrdlesin rajurokkarist Mihkli ning lüürilise punkar Allani eluteid. Tollastest noortest ja vihastest muusikutest, kelle vereringes oli regulaarselt voolamas paar promilli alkoholi, on nüüdseks saanud lapsevankriga pargis jalutavad papad. Paljud nende kaasteelistest vajusid kahjuks enneaegselt elumere lainetesse ja elavad edasi ainult oma loomingu kaudu. Vainola ja Raud suutsid oma poris kummuli olnud eluvankri püsti upitada ning oma raamatute kaudu ka lahkunud sõpradele austust avaldada. Rock 'n' Roll forever!


Andmed:
Mihkel Raud, Musta pori näkku, Tammerraamat, 2008, lk 328

Linke netiilmast:
Aivar Loogi arvustus Teater.Muusika.Kinos
Mart Niineste arvustus Eesti Päevalehes
Ilmar Palli arvustus Maalehes
Jan Kausi arvustus Loomingus
Tõnis Kahu arvustus Vikerkaares
Kati Murutari arvustus Pärnu Postimehes
Krister Kivi arvustus Eesti Ekspressis
Rein Veidemanni arvustus Postimehes
Rein Veidemanni arvustus Postimehes

16 august 2015

Meelis Friedenthal - Mesilased (2012)

Mõni raamat on kohe mõeldud kindlal aastaajal või ilmastikutingimustes lugemiseks. Näiteks Kivirähki "Rehepappi" tuleks kindlasti lugeda novembris või Hargla "Pöörast pööripäeva" talvisel pööripäeval. Lihtsalt saadav lugemuselamus on sellisel juhul tunduvalt tugevam.

Sarnane lugemiselamuse katalüsaator on olemas ka Meelis Friedenthali romaanil "Mesilased". Kui sünoptikud on nädalaks lubanud järjepanu vihmasadu ja Päike on Kreetale puhkusele sõitnud, siis on õige aeg "Mesilastega" algust teha. Eestis paiknev lugeja omab siin kohal muidugi mõista eelisseisundit, sest sellist ilmaprognoos võib igal aastaajal raadiost kuulda.

Lääne-Austraalias konutades pole vastavate ilmastikuolude leidmine pooltki nii lihtne. Võimaluste aken avaneb, kui saabub siinne "talv" ehk külmade vihmade aeg. Viimased paar nädalat ongi meil sobilikud olud olnud. Kasutasin juhust ning asusin koheselt "Mesilasi" lugema. Samuti on mul raamatusse sisse elamiseks veel üks "suurepärane" abivahend. Romaani peategelane üliõpilane Laurentius tunneb teda pidevalt jälitavat ning iiveldama ajavat mäda ja roiskumise lõhna. Meie majanaabriks olev padualkohoolikust hiinlane (kutsume teda "hellitavalt" Kännukukeks) eritab oma toast välja suitsule minnes samuti hingematvat haisu. Tänu tema hõrgule "parfüümile" sain tõesti uutmoodi lugemiskogemuse võrra rikkamaks (ainult Tartus viibimine oleks ühe lisatasandi juurde andnud). Pole julgenud teda selle "teene" eest veel tänama minna.

Meelis Friedenthal
Jõudes lugemisest lõpuks loetava juurde, siis "Mesilased" räägib meile müstilise ja unenäolise loo 17. sajandi lõpus Leidenist Tartusse studeerima tulnud välisüliõpilasest Laurentiusest. Madalmaadest on ta siia Euroopa piirialadele suundunud nii majanduslikel kui ka ideoloogilistel põhjustel. Romaanist leiab mitmeid huvitavaid mõttevahetusi usudogmade, inimhinge olemuse, haiguste põhjustajate ja uuenduslike ravimeetodite üle. Muidugi iga haiguse puhul laseme kõigepealt aadrit ja teeme kliistrit! Kui see ei aita, siis tuleb äkki tuleb isegi arsti poole pöörduda ning mõni ravim kokku segada. Peaasi, et kehamahlad (veri, lima, kollane sapp ja must sapp) oleksid tasakaalus ja planeetide seis soodne. Meditsiin ja alkeemia olid tol ajal veel üpriski lähedased sugulased. Siinkohal tuleb meeles pidada, et tollal mõtestati kogu maailmas toimuvat ning ka kõiki teadusharusid siiski teoloogiast lähtuvalt. Surematu inimhinge ja Jumala kahtluse alla seadmine oleks tähendanud teaduskarjääri lõppu ning ühiskondliku paaria staatust.

Laurentiuse silmade läbi avaneb toonase Tartu ning ühe Rootsi impeeriumi idaprovintsi kogu hiilgus ja viletsus. Suur näljahäda on just saabumas Eestimaale ning ka tema vend Katk pole enam kaugel. Maarahvas näeb juba näljast põhjustatud hallutsinatsioone, kõik seletamatu kuulutatakse nõiakunstiks ja levivad kuuldused esimestest kannibalismi juhtumitest. Ülikooli professoritel ja tudengitel on siiski veel aega korraldada bankette ning näitemänge. Pidu katku ajal hakkab aina rohkem hoogu sisse võtma ning Käsu Hansule kantakse lausa kandikul ette motiive tema legendaarseks nutulauluks.

"Kuldne" Rootsi aeg on kahjuks liiga harva andnud ainest meie kirjanikele. Pigem on kirjutatud Rootsi võimu saabumisest (Liivimaa sõda) ja kokkuvarisemisest (Põhja sõda). Kuid perioodist, millal Läänemeri oli Rootsi impeeriumi sisemeri ja selle idakaldal loodi ka minu alma mater, pole paraku palju kirjandusteoseid ilmunud. Meelis Friedenthali teos on tõesti meeldiv täiendus meie viljakal ajalooromaanide maastikul, tuues sinna juurde müstilisust ja avarust.

Andmed:
Meelis Friedenthal, Mesilased, Varrak, 2012, lk 212

Linke netiilmast:
"Mesilased" ELLU-s

Pille-Riin Larmi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Arno Oja arvustus Sirbis
Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis

12 august 2015

Alo Lõhmus - Priius, kallis anne (2014)

Alo Lõhmus on erinevaid arhiivimaterjale (erakirjad, päevikud, päevakäsud) kasutades kokku kirjutanud põneva raamatu, mis heidab valgust Vabadussõja alguskuude sündmustele ja meeleoludele. See kogumik ei laula ülistuslaulu Laidonerile, Pitkale või Pätsile, vaid keskendub hoopis lihtsõdurite ehk meie vanavanaisade läbielamistele rindel. Väeosadest on tähelepanu keskpunktis soomusronglased, kuperjanovlased ja vabatahtlikud õppursõdurid. Kolm väeosa, kes kandsid sõja algstaadiumis suurimat lahingukoormust ning kelle ees iga eestlane on tänuvõlglane.

Pilt, mis lugejale avaneb on hurraapatriotismist üpriski kaugel. Sõdurite ratsionaalne mõistmine kodumaa kaitsmise vajadusest on pidavas konfliktis sõjatüdimusega, mida toetab omalt poolt veel surmahirm. Keegi ei soovinud olla nädalaid pesemata, pidevas magamatuses ja külmas, kuid alternatiivid olid veelgi jubedamad. Kuuldused enamlaste veretöödest tsiviilelanike seas (Tartus, Narvas ja Rakveres) levisid üle maa väga kiiresti. Nende massimõrvade kirjeldused ja osade vangide imelised pääsemised on raamatu kõige õõvastavamad peatükid.

Ei ole tegemist suurtükiga, vaid meie vägede väliköögiga.
Raamat toob lugejani sõja pahupooled ka meie väeüksustes, millest harilikult on vaikides mööda mindud. Reameeste lahingusse ajamine relvaähvardusel ja ohvitseride lubadus lahingust taganevad sõdurid ise maha lasta ei ole ainult Punaarmeele iseloomulik nähtus. Samuti kirjeldatakse mõlema poole suhtumist sõjavangidesse ja üldlevinud arusaama, et "parim vaenlane on surnud vaenlane". Eriti jõhkrate sõjameestena mäletatakse Soome vabatahtlikke, kes just Läti ja Vene aladel teenisid omale hüüdnime "Soome lihunikud". Vange tapeti vihast, paratamatusest ja "soomuse" tegemise eesmärgil ning seda mõlema poole poolt pidevalt.

Ühe kuperjanovlase mälestuskild vangide hukkamisest: "Traditsiooni järgi lasti maha. Kuperjanovil oli traditsioon kõik maha lasta. Karm oli ta ka omade vastu. Kui ühe küla juures kolme vangi maha lasksime, siis kui ma ei oleks lasknud, oleks mind lastud. Nüüd olen partisaniks ristitud.

Kuperjanovlased
Raamat annab võimaluse tutvuda ka naise rolliga Vabadussõjas. Seda põhiliselt kahe näite abil - naine rindel (Alice Kuperjanovi mälestused) ja naine tagalas (Juliane Koovi kirjad). Kummalisel kombel pidi rindel olnud naine rohkem "naiste töid" tegema ning tagalasse jäänud naine "mehe eest väljas olema". Just Koovide abielupaari kirjavahetus näitab tegelikult valitsenud olukorda (sõjatüdimus, koduigatsus, vaesus ja nälg) ning kindlat soovi mehed kiirelt sõjarindelt tagasi koju saada. Kodus ootab ju naine, lapsed, hobusekronu, krutskeid täis naabrimees ja kevadkülv. 

"Priius, kallis anne" annab valusalt tõese pildi meie "Tommy'de" (Miks meil oma sõbralikku hüüdnime pole tekkinud?) sõjateest üle lumise kodumaa. Alguses lääne/põhja ning õnneks lõpus ikka ida/lõuna suunal. Neid mälestusi ja kirju lugedes tegi meele kurvaks üks masendav asjaolu - enamuste meenutajate surmadaatumiks oli 1919 või 1941-1944. Kes pääsesid elusalt Vabadussõjast, seda tabas tšekisti kuul kuklasse mõnes Siberi vangilaagris. Meie ülesandeks peab olema meeles pidada nende meeste ja naiste tegusid, nii rindel kui ka tagalas. Eesmärgi täitmist võib alustada võttes kätte käesoleva raamatu ja elada esimesed sõjakuud nendega koos läbi.

Andmed:
Alo Lõhmus, Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal, Hea Lugu, 2014, lk 336

Linke netiilmast:
"Priius, kallis anne" ELLU-s

09 august 2015

Anton Hansen Tammsaare - Meie rebane (1932)

Tammsaare jutustus "Meie rebane" kirjeldab, kuidas metsavahi perekond kodustab metsapõlengus oma pesakonnast lahutatud rebasepoja nimega Mossa. Tundub ju olevat igati südamlik lugu, mida lastele ette lugeda. Lisaks kõigele kannab raamat ka alapealkirja "Lugu noortele". Tegelikkus on hoopis teistsugune!

Esiteks ei teki lugedes sooja sidet kuue-seitsmeaastase Atsiga. Näiteks Tukla "Väikeses Illimaris" kõige tugevamaid külgi oligi poisipõnni armastav ning vastastikku austav suhe loomadega (kurg Joosep, kass Ants, mägrakoerad Maks ja Moorits). Kuid Tammsaare korraldab oma lasteraamatus loomade vahelisi võitlusi elu ja surma peale, mida väike Ats suure huviga pealt vaatab ja kaasa elab. Ketis Mossat pannakse võitlema vigaseks lastud vareste ja kullidega, kellelt rebane järjepanu päid otsast rebib.

"Ainuke vahe oli ainult selles, et esimese varese aegu Mossa oli alles väike ja siis kartis ta tõsiselt varest, kuna ta nüüd ainult teeskles kartust, sellest sai Ats selgesti aru. Sest mis kartus see oli, kui Mosssa narris ja õrritas varest tükid ajad ning võttis tal siis äkki kurgu alt kinni, nagu tahaks ta tema siinsamas kägistada või tal kõri läbi hammustada, kuna ta ometi ei teinud talle midagi kurja, ajas talle ainult surmahirmu peale, nii et vares kõigest jõust kraaksus ja rebasel küüntega ninast kinni haaras, nagu ta tahaks tal silmad välja kratsida. Kuid varese küüned tegid Mossale nähtavasti ainult nalja. Ta pigistas oma silmad kõvasti kinni ja ootas üsna rahulikult, nagu tahaks ta tunda, kui kõvasti vares õige jaksab küünistada."

Samuti ei hakanud ma luges kuigivõrd hoolima ka metsavahi talus elavatest loomadest (rebane Mossa, valvekoer Piitsu, kuked-kanad). Kaastunnet tekitab vaid vaene ketis elav Mossa, kelle tahet vabadusse pääseda järjepanu murtakse. Mossa eksistentsi eesmärk metsavahi talus on juba algusest kõigile teada - temast peab saama pereisale uus soe karvamüts. Kuid Mossal "veab", sest peale seda kui naabertalumees ta kanavarguselt tabab ja pulgaga surnuks lööb tehakse temast hoopis topis ja pannakse kambris kapi otsa, kus ta vaikselt kõduneb. Kui Tammsaare eesmärgiks oli kõik väiksed lugejad raamatu lõpuks nutma saada, siis see soov läks tal kindlasti täide.

Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Meie rebane: Lugu noortele, Noor-Eesti, 1932, lk 136

Linke netiilmast:
"Meie rebane" DIGIAR-is

06 august 2015

Anton Hansen Tammsaare - Sõjamõtteid (1919) & Sic transit... (1924)

Ega Tammsaare nüüd ainult maaharimisest, kraavikaevamisest ja saksa preilide ahistamisest ei kirjutanud. Tammsaare näol oli tegemist ühe viljakama eesti esseistiga enne Teist maailmasõda. Tema käsitletud teemadering oli tõesti väga lai ning teravat kriitikasulge said tunda kõiksugu ühiskondlikud väärnähtused. 

Kogumikud "Sõjamõtted" ja "Sic transit..." koondavad põhiliselt Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil ajakirjanduses ilmunud artikleid. Raskuspunkt on muidugi asetatud sõjameeleolude ja Euroopa tsivilisatsiooni enesehävitusliku käitumisviisi analüüsimisele. Tammsaare ei süüdista sõja puhkemisel Läänemaailma suuri ja vägevaid ega ka sõja jätkumisest aina enam rikastuvaid kapitaliste. Nende jaoks ongi sõda äri ning ärimeestena tegutsevad nad ju eesmärgipäraselt. Sõja tegelikud süüdlased on tavakodaniku ja töölised, kelle käte all valmivad tehastes pommid ning tankid. Süüdi on iga inimene, kes võtab kätte relva ja läheb oma naabrit tapma. Nad ei küsi endalt, miks nad seda teevad ja miks nende valitsused seda tagant õhutavad. Sõja süüdlaseks on iseseisvalt mõtlevate indiviidide defitsiit, mille all on Euroopa juba sajandeid kannatanud.

Lisaks masendava ilmasõja tagamaade lahti mõtestamisele, kirjutab Tammsaare ka kultuuri teemadel. Näiteks on väga põnev lugeda artikleid "Kirjanikud, kirjandus, abirahad", "Eesti kirjanikust" ja "Instinktide pillerkaar", mis võiks ilmuda vabalt ka praegu ajakirjanduses ning poleks oma päevakajalisust kaotanud. Samuti arutleb kirjanik siurulaste esiletõusu põhjuste ja "Kalevipoja" problemaatika üle (kas parandada eepost keeleliselt ja sisuliselt?).

Tammsaare juurdleb samuti laiemate murekohtade üle meie kirjandusmaastikul:
1) Kui oled loetud kirjanik, pole sa väärtkirjanik ja kui sind ei loeta, siis on see kindlasti mõistmatu pööbli süü.
2) Probleemid tõlkekirjandusega, kus esirinnas tollased Cartlandid. "Mida loetakse? Mustade kaptenite, Lendavate hollandlaste, Genovevade, Siioni kandlete ja "lori"-laulikutega on nii mõnelgi mehel hõbe veninud."
3) Riiklike toetuste jagamine kirjanikele vajaduse või edukuse põhiselt? Tammsaare arvates võiks toetusrahade maksmised üldse ära lõpetada, kuna need muudavad kirjanikud riigi "sülekoerteks" ja võtavad noortelt loomingulise vabaduse (hakkavad tahtmatult "edukaid" teoseid jäljendama). 

Muidugi võtab Tammsaare teravalt sõna ka usu- ja kirikuküsimustes (artiklid "Kool ja usuõpetus", "Sic transit gloria mundi" ja "Usust ja tema õpetusest"). Tema jaoks seisab kõige suurem oht, et koolide usuõpetuse tundides hakatakse panema suuremat rõhku luterliku kiriku "tõdedele". Kui juba peab rääkima usunditest, siis kõigist ja võrdsetel alustel. Zeusist peab rääkima samasuguse lugupidamisega, kui Jehoovast või Buddhast. "Ärge õpetage, et üks muinaslugu on püham ja õndsakstegevam kui teine. Ei - ükski usk pole iseenesest õnnis või nad on kõik ühesuguselt õndsad. Vaevalt võib küll üleüldse usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hingemuusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli." Samuti rõhutab Tammsaare, et lastele tuleb rääkida nii luterliku kui ka katoliku kiriku oskustest sajandeid kestnud massimõrvade organiseerimisel. 

Mõlemad kogumikud oleksid Tammsaarele suure tõenäosusega Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal tähendanud üheotsapiletit Siberisse või kohest surmaotsust. Tammsaare üheks suurimaks kriitika ja naeruvääristamise märklauaks on neis kogumikes kommunism ja selle rakendamine Venemaal. Kommunistlikus ideoloogias näeb kirjanik ainult laiskade soovi teiste tööga teenitud elatist väevõimuga omale saada. Nende seisukohtade parimaks näiteks on tekst "Meeletu mälestused". Taluperemees läheb enamlastelt seletust nõudma tema vastu toime pandud kuritegude kohta. Enamlased hakkavad taluperemeest ennast süüdistama kontrarevolutsioonilistes ideedes. Muidugi vägistatakse sinu tütar ära, kui ta on nõnda noor ja ilus. Muidugi võetakse sinu kimmel ära, kui ta on nõnda kiire ja tugev. Muidugi lüüakse sul pea lõhki, kui sa kaitsed oma kodu ja vara. Selline on tõelise kommunisti loogika!

Tammsaare esseistikat tasub ikka uuesti üle lugeda, sest mõtlema ja ka vaidlema panevaid seisukohti leidub neis küllaga. Tuleb ainult meeles pidada, et Tammsaare üheks lemmikvõtteks oli kõik ohtra irooniaga üle soolata. Tihti tuleb ette, et tekstidest leidub üksteisele risti vastukäivaid seisukohti. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kus on tegemist siira ja kus sapise sõnavõtuga. Tavaliselt on siiski tegemist sapiga, sest selle varud näisid Tammsaarel aastatepikkused olevat.

Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Sõjamõtted, Noor-Eesti, 1919, lk 246
Anton Hansen Tammsaare, Sic transit..., Noor-Eesti, 1924, lk 136

Linke netiilmast:
"Sõjamõtted" DIGIAR-is
"Sic transit..." DIGIAR-is

Jaak Urmeti arvustus Eesti Päevalehes

04 august 2015

Anton Hansen Tammsaare - Vanad ja noored (1903/1924)

Jutustus "Vanad ja noored" on üks tugevamaid tekste Anton Hansen Tammsaare varasest loominguperioodist ning samuti omamoodi suleharjutus hilisematele romaanidele ("Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus"). Selles jutustuses on kirjanik soovinud esile tõsta igipõlist konflikti erinevate põlvkondade vahel.

Vanad ehk Kadaka Juhan ja Mari otsustavad peale pikka kaalumist anda oma talukoha juhtohjad noorte ehk peretütre Tiina ning väimehe Kaarli kätte. Kaarlil on taluga suured plaanid ning pärisperemehe staatus on vaeslapsena üles kasvanud mehele elu suurima unistuse täitumine. Tiina eluunistuseks oli mehele minna. Tahtmatult jääb mulje, et tollases külaühiskonnas ei eksisteerinud teisi unistusi peale päristalu omamise ning tanu alla saamise.

Värske peremehe vaimusilmas väreleb pilt uutest hoonetest, seekord juba korstna ja laudpõrandaga. Ta on valmis selle eesmärgi nimel ohvriks tooma oma säästud, tervise ja peresuhted. Eesmärgi saavutamisel on suurimaks takistuseks vanade tegelik vastumeelsus Kaarli peremeheks olemisele, mis selgub koheselt peale talu üleandmist. Vanad tunnevad end kõrvalejäetutena ning kasututena. Tollases ühiskonnas polnud neil peale "töölooma" karjääri lõpetamist muud valikut, kui vaikselt rehetoa nurgas kopitada ja surma oodata. Euroopas ringi reisivaid ja fotoaparaatidega turmtuld andvaid kõbusaid pensionäre veel ei eksisteerinud.

Tammsaare loob Kadaka Mari näol eesti kirjanduse kõige kurjema ja mürgisema ämma tegelaskuju. Mari süüdistab iga talu tabanud õnnetuses (külm võtab kartulipealsed ära, põlengus hävivad eluhooned, unustatakse kindlustuse sissemaksed) ainuisikuliselt Kaarlit ja tema "suuri plaane". Ämm on lausa sõltuvusse sattunud tülitsemisest ja saab sellest lausa füüsilist rahuldust ("Nõnda tunneks ta oma sõnade mõju, tunneks liikmeis seda imelikku surinat, mida sünnitab ärritus ja mis on kui pipranaps või külmunud jõhvika-iva hamba all."). Mari võib tõesti ärateenitult ning uhkusega kanda aunimetust "Tulehark". 

Tammsaare tabab väga hästi põlvkondade vahelisi vastuolusid ning mõistab mõlema poole seisukohtade tagamaid. Vanadel (umbes 50 aastased!) on tegelikult jäänud veel palju anda ning tegevusetus tekitab aina rohkem trotsi ja viha. Samas noored (umbes 30 aastased) tahavad oma eluga nüüd ja kohe peale hakata ning sulase/teenijatüdruku rollidest välja astuda. Kompromiss jääbki kahjuks saavutamata ning rahu toob alles Kaarli surm tiisikusse.

PS: "Ainukeseks lohutuseks oli, et paari päeva pärast kuuldus igalt poolt hädaldamist - külm võtnud kartulid ära. Kadakal oldi pisut õnnelikum, kui nähti, et teised on niisama õnnetud nagu nemadki."
Tammsaare tabab eestlaste põhiloomust ikka 100%-lt. Tore, et osasid traditsioone säilitame siiani!

Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Vanad ja noored, Varrak, 1924, lk 113

Linke netiilmast:
"Vanad ja noored" ELLU-s