31 märts 2015

Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Tuumajaama käivitamisest on möödunud juba üle kolme aasta ning selle ajaga on reaktorid jõudnud toota üle neljakümne ühiku ulmelist energiat. Nüüdseks võib südamerahuga nentida, et kodumaine ulmelugeja on võrguajakirja "Reaktor" netiavarustest üles leidnud ning omale "Järjehoidjatesse/Lemmikutesse" lisanud. Võrguajakirja elujõulisust kinnitab ka kindla autorite ringi väljakujunemine ning uue kogumiku "Tuumahiid 2: Toorium" ilmumine paberkandjal.

Esimese "Tuumahiiu" kogumik tugevuseks ning samas ka nõrkuseks oli väga laiahaardeline valik erinevaid autoreid ja ulmežanre (kakskümmend juttu kuueteistkümnelt autorilt). Seekord on kogumiku koostajad valinud välja üheksa kirjaniku üheksa juttu, mis ilmusid "Reaktoris" ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014. Kogumiku keskmine kirjanduslik tase on tänu sellisele valikule teinud hüppelise tõusu ning minu silmis on tegemist lähiaastate ühe tugevaima eesti autoreid koondava ulmekogumikuga. Senine ulmekogumike esinumber "Täheaeg" on paratamatult pidanud viimastel aastatel kvaliteedis natuke lõivu maksma ulmejutuvõistluse kontseptsiooni tõttu ning seetõttu ei oma enam nii kindlat juhtpositsiooni.

Illustratsioon Triinu Merese jutule "Nahk"
Enamik uues kogumikus olevatest tekstidest on hoiatuspildid apokalüpsise järgsest või sinna suunduvast maailmast (Maniakkide Tänav, Hargla, Kirotar). Ulmekirjanduse algusaegadel ning nõukogude ulmes laialt levinud hurraa-optimism ning sinisilmne usk tehnoloogia arengu positiivsusse on täielikult taandunud. Inimkond ei püüdle kosmoselendude ning võõraste planeetide poole enam vallutusihast, vaid hirmust väljasuremise ees. Inimkond pole suutnud õppida sümbioosis elama neid ümbritseva keskkonnaga ning selle tulemuseks on kas ühe või mõlema osapoole hukk.

Põhjalikult lahkab inimese ja looduskeskkonna vahelisi suhteid Heinrich Weinberg lühiromaani mõõtu teoses "Vihma seitse nime". Kauge kajana Lew. R Bergi palgasõdur Willardi džunglimäruleid meenutav tekst toob välja inimkonna võimetuse loodusstiihiate ees ning ainsa lahendusena loobuda vabatahtlikult "looduse krooni" tiitlist. Säästev areng ja elukeskkonna säilitamine paistavad hetkel veel inimmõistusele olevat niivõrd adumatud mõisted, et nende õige koht ongi ainult ulmekirjanduses.

Kogumikus leidub ka mitmeid varem loodud maailmade edasiarendusi ning mõnigi potentsiaalne uue suurema narratiivi algus. Osvald Soobel arendab tekstis "Väikeses majas raudtee ääres" edasi inimeste, karvaste laanekattide ja hiidkärpidega asustatud maailma, millega sai esmatutvust teha jutus "Aahe oma". Kirjanik on tugevat rõhk pannud kirjandusliku maailma väljaarendamisele (rassid, religioon, ajalugu, geograafia), kuid kahjuks on selle tagajärjel kannatanud loo voolavus. Kindlasti tasub autoril loodud maailma kallal edasi töötada ning inimeste ja kattide vahelisse olelusvõitlusesse sügavamalt süüvida.

Eesti kirjanduse laiemaid traditsioone vaadates on vägagi tähelepanuväärne tekst Triinu Merese "Nahk". Meres mängib nimelt ikka uuesti ja uuesti eesti kirjanduses üles kerkiva libahundi motiiviga. Kuigi libahundiks käija on meie kirjanduses peaaegu alati naine või neiu, siis sellest lugusid kirjutavad meil peaasjalikult ainult mehed (Kitzberg, Gailit, Hint, Jaik, Hargla, Barker, Kivirähk). Merese intiimne pilguheit libahundiks käiva noore neiu hinge ning sõna otseses mõttes võitlus enda „sisemise loomaga“ on vägagi värskendav lähenemisnurk.

Kokkuvõttes tuleb "Tuumahiid 2: Toorium" lugemist lõpetades tõdeda, et TÕELINE "Eestimaa Roheliste" erakond peaks ainuisikuliselt koosnema meie ulmekirjanikest. Teist nii selgelt rohelist mõtteviisi propageerivat kogukonda meie ühiskonnas naljalt ei leia. Riigikokku kandideerimisega läheb muidugi natuke raskeks, sest viitsadat ulmekirjanikku me Eestimaa pealt kokku veel ei kraabi.

PS: Ootan rõõmuga vihjeid meie naiskirjanike teoste kohta, kus esineb libahundi motiiv. Kindlasti on mõni loetud tekst mul unustusse vajunud või pole mõnega veel tutvustki teinud. Ei taha eriti uskuda, et Triinu Merese jutt on alles esimene omasuguste seas.

Andmed:
Koostajad Artur Räpp, J.J. Metsavana ja Ove Hillep, Tuumahiid 2: Toorium, Fantaasia, 2015, lk 159

29 märts 2015

Eva Koff - Keerutädi (2012)

Ma olen päris kindel, et olen Keerutädi ka ise kohanud. Ilmselt ta käis vahel oma õel Lasnamäel külas ning ma nägin neid paneeltornide vahel jalutamas ja lõbusalt vestlemas. Mõlemal oli seljas pruun mantel, kuid Lasnamäe Keerutädil oli halli baretti asemel peas hoopis kirsipunane barett. 

Mingi hetk ma enam Keerutädisid ei näinud tänaval jalutamas või nagu meil öeldi "patseerimas" ja "guljaitamas".  Äkki polnud ma enam piisavalt väike või veel piisavalt vana, et märgata neid enda ümber? Mobiiliga ma sõnumeid küll ei saatnud, kuid ninapidi raamatutes olin küll kogu aeg. Nii bussi oodates, kui ka poodi või kooli jalutades. Eks ma pea nüüd ootama seda aega, kui ma hästi vanaks saan ning märkan jälle Keerutädi pruuni mantlit vilksamas tänaval inimmassi keskel.

Raamatus Pelgulinna lastes vaimustust tekitanud kastanimunade uputuse periood on ka minu lemmikaeg sügisel. Taskus alati kolksumas paar siidjalt siledat kastanimuna ning kõnniteel lendlemas suured kollakaspunased vahtralehed. See on ilusa sügispäeva üks põhikomponentidest! Kuid porisupi keetmisega me Lasnamäel küll ei tegelenud. Meil polnud vist lihtsalt koostisosasid, millest suppi keeta. Kõik tänavad olid ju asfaldiga kaetud ja parimal juhul tekkisid sinna ainult veelompide rägastik, mida proovisid nagu takistusrada puhtalt läbida. Tänu koolis näidatud headele tulemustele kaugushüppes läbisingi takistusraja tavaliselt kuivade jalgadega.

Lõpetuseks tahan Keerutädi südamest tänada selle eest, et ta tuletas mulle meelde lumepallisupi olemasolu. Kes lubas sellisel magustoidul unustusse vajuda? See on ju lausa kuritegelik käitumine! Koheselt otsin retsepti üles ning pühapäeva õhtune menüü ongi paigas.

Andmed:
Eva Koff, Keerutädi, Päike ja Pilv, 2012, lk 32

Linke netiilmast:
"Keerutädi" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK-e kodulehel

28 märts 2015

Margus Karu - Nullpunkt (2010)

"Mida sa kõige rohkem kardad?" küsib Saša Johannese käest. Vastuseks on "Isolatsiooni!". Hirm isolatsiooni ees on ilmselt enamike inimeste suurimaks hirmuks ja seda olenemata vastaja vanusest või hetke "õnneastmest" (surm või üksindus on tegelikult ju ainult isolatsiooni võimalikud variatsioonid). Isolatsiooni sattumine võib juhtuda vägagi kergekäeliselt või ka täieliku juhuse läbi. Näiteks asetades klassiõelt laenatud rootsi keele vihiku oma kirjutuslaual nullpunktist 40 cm paremale kannad järgneva kooliaasta vältel tiitlit "Uus poiss!", aga asetades vihiku 40 cm vasemale pälvid tiitli "Sa kuradi tropp!". Margus Karu romaani "Nullpunkt" peategelane Johannes asetas laenatud vihiku kahjuks 40 cm vasakule ja temast sai paaria oma klassis.

Vahel läheb lihtsalt nii, et kõik halb, mis juhtuda saab, juhtub sinuga. Johannese elus jookseb paari kuuga kõik karidele. Perekond, uus kool ja vanad "sõbrad". Mitte midagi ei õnnestu ja enne rohekalt helendanud "Väljapääsu" silt koridori lõpus hakkab juba kahtlaselt vilkuma. Samas ei ole Johannes allaandja tüüpi ning otsustab oma uueks juhtmõtteks võtta moto "When life gives you lemons, make lemonade".

Margus Karu romaani suurimaks plussiks on eitav suhtumine mõtteviisi: "Kannata ära see aeg! Varsti lähed ülikooli või tööle. Siis õige ellu alles algab!". Miks peaks ükski noor oma aastaid raiskama kannatades ja püsivat hirmu tundes? Ootama vaikides seda "helget homset", mis ei pruugi kunagi tulla. Kohe tuleb tegutsema hakata! Juba täna tuleb enda juures või ümbritsevas maailmas midagi muuta! Mõistmine, et maailma kõige kallim ja defitsiitsem "maavara" on tegelikult aeg, saabub enamike inimesteni kahjuks lootusetult hilja. 

Johannes otsustabki nii endale kui ka maailmale tõestada, et tegemist ei ole "täieliku idikaga". Seda tehes avaldub Johannese tegelik kahepalgelisus. Nimelt on tema eesmärgiks kuuluda oma klassi "vaprate ja ilusate" hulka ning kustutada igaveseks heidiku kuulsus. Eesmärgini jõudmiseks tõrjub Johannes koheselt kõrvale Stinwaldi sõbrunemise katsed ja lahterdab klassivenna "totaalsete veidrike kategooriasse". Mille poolest erineb Stinwaldi lumelaua leiutaja küsimus Johannesse nähtamatute sõprade naljast? Tegelikkuses püüavad mõlemad poisid sotsiaalseid barjääre maha lõhkuda, kuid sõnaosaval ja huumorisoonega Johannesel tuleb see lihtsalt palju loomulikumalt välja. Stinwald peab leidma enda tugevamad küljed ning sarnaselt Johannesele need maksma panema.

Kindlasti ei ole tegemist ainult koolinoortele mõeldud teosega. Teos on omamoodi ajakapsel kõigile lugejatele, kelle kooliaastad jäid sajandivahetuse perioodi (olgu need veedetud geto- või eliitkoolis). Mobiil oli veel imeasi ja Viru Keskus oli kaetud alles tellingutega. Isiklikult oleksin olnud Johannese koolivend tema Lasnamäe perioodist (selgus, et raamatu autoriga ma olingi!). Paar klassi madalamal käiv pätakas, kellest poleks koridori peal kunagi välja tehtud. Kaheaastane vanusevahe tähendas ju põhi- ja keskkoolis kuulumist täiesti teise põlvkonda.
"Nullpunkti" populaarsust noorte lugejate seas on juba tõestanud edukad müüginumbrid raamatupoodides, lavastus Rakvere teatris ja mõned kuud tagasi kinodes esilinastunud film. Paljudes koolides on romaan end ka sisse murdnud kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Mõnda vanemat lugejat võib muidugi ära kohutada teoses leiduv keelekasutus, kuid siin tuleb jääda ikkagi realistideks ning tõdeda, et lilledest ja päiksepaistest koolinoored omavahel just ei räägi. Proovige lasta kõrvust mööda mõned vängemad sõnad ning kuulake millest noored tegelikult omavahel räägivad. Täpsemalt, miks nad mõnega enda seast üldse ei räägi!

PS: Lõpetuseks ühe endise lasnaka näpuviibutus teisele endisele lasnakale:
"Mihkli maja on Lasnamäe piiril Pirita-Kosel, kust saab kenasti Hundikuristikust üles ronida ja mööda Paevälja tühermaad koju kõmpida."
Hundikuristik asub Kadrioru pargi juures, mitte Pirita-Kose kandis.

Andmed:
Margus Karu, Nullpunkt, Pegasus, 2010, lk 365

Linke netiilmast:
"Nullpunkt" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Anna-Liisa Villmanni intervjuu autoriga Eesti Päevalehes
Maria Karumetsa artikkel Õhtulehes
Margus Karu artikkel Õpetajate Lehes

22 märts 2015

Oskar Luts - Kirjutatud on... (1914)

Tegelikult on Oskar Lutsu jutustus "Kirjutatud on..." rahva seas kirjaniku üks tuntumaid teoseid. Inimesed lihtsalt ei tea, et nad seda raamatut teavad. Ristsõnades esineb alatihti küsimus: "Oskar Lutsu teos". Vastuseks peab olema kolmetäheline sõna. Iga kogenud ristsõnade lahendaja teab, et võimalikud variandid on "Udu" või "Soo". "Soo" on tegelikult jutustuse "Kirjutatud on..." hiljem ära muudetud pealkiri.

"Kirjutatud on..." kuulub ühte minu lemmikžanrisse - külmetav kunstnik suvitamas põhjamaise looduse keskel. Luts on üks suvitusromaanide pioneere meie kirjanduses (aasta peale siin käsitletavat teost ilmus juba Tukla "Felix Ormusson"). Fakt, mis on kahjuks muidugi tema Toosti-lugude edu varju jäänud. 

Loo peategelaseks on just Pariisist kodumaale naasnud kunstnik Toomas Haava, kes otsustab inspiratsiooni ammutada ning ka väheke looderdada oma täditütre talus Sõrrus keset soid ja põlislaasi. Tegelikuks põhjuseks, miks Toomas pidi Pariisis oma "täiendamisest" ja kohe saabuvast maailmakuulsusest loobuma oli suutmatus maksta üüri Quartier Latin'is asuva toauberiku eest. Kogu süü, miks eesti kunstnike maalid ei ripu Louvre'is, lasub ühe ihne juudi vanamehe õlul!

Oskar Luts 1913. aastal (EKM arhiiv)
Alguses plaanis olnud vaikne vegeteerimine võtab hoopis tumedamad toonid, kui Toomas kohtub Hilda alias Metskassi ning sookollidega alias Hilda isa ja "peigmehe" Madjakuga. Toomas võtab oma südameasjaks Metskass vabastada nii isa tagakiusamise alt kui ka peale sunnitavast abielust jõhkra Madjakuga. Sookollide ja Toomase vahel algab kassi-hiire mäng, kus vahendeid ei valita ning traagiline lõpptulemus on vähemalt ühele osapooltest garanteeritud. Toomas teeb läbi sügava hingelise murrangu ning püüab endale tulutult kogu aeg meelde tuletada, et Piibel ütleb "Kirjutatud on...". Suve alguses Sõrruse saabunud lõbusast kunstnikust ja elumehest ei jää raamatu lõpuks enam kuigi palju alles. Kunstniku kokkupuude jõhkra maailmaga on nõnda valuline, et isegi olles võitnud lahingu kaotab Toomas tegelikult sõja. Looja temas on jäädavalt surnud!

Andmed:
Oskar Luts, Kirjutatud on..., Noor-Eesti, 1914, lk 188

Linke netiilmast:
"Kirjutatud on..." KIRMUS-s

19 märts 2015

Friedebert Tuglas - Väike Illimar (1937)

"Väikse Illimari" näol on tegemist eestimaise versiooniga raamatust "Minu pere ja muud loomad". Sobivam alapealkiri raamatule oleks isegi "Minu antvärgid ja muud loomad". Raamat viib meid tagasi mõisaperioodi viimase vaatuse algusesse. Mõisates hakkab maarahvas juhtohje juba üle võtma ning päris-sakstest on saanud kõigest käilakujud. Pärisorjus, aganaleib, vitsad ja soolvesi mõisatallis on jäänud minevikku. Tegelikult ei ela mõisnik isegi enam maal, vaid juba linnas. Müts võetakse veel mõisahärra palge ees maha, aga maapealse Jumala ning Kuradi asetäitjat temas enam ei nähta. Mõis on muutunud puhtakujuliseks äriettevõtteks ning töökeeleks on saanud eesti keel.


Tukla maalitud pilti 19. sajandi lõpu mõisaelust sobib kõige paremini iseloomustama sõna "idüll". Raamatu helge tooni põhjuseks on ennekõike autori valitud vaatenurk - nelja-aastase poisikese naiivsed ja uudishimu täis silmad. Samas ei ole Tuglas suutnud end alati piisavalt distantseerida oma noorest alter ego'st ning tihti jääb lugedes mulje, et väikse poisikese peas või vähemalt taskus elab üks tark mees. Lapse tähelepanekud ning järeldused ümbritseva maailma kohta on lihtsalt liiga reserveeritud ja sügavmõttelised. Kes teab ehk Tuglas oligi üks ääretult teravate tajudega ja sügava hingeeluga rüblik. Muidugi ka suurepärase mäluga! Tänapäeval kasutatakse selliste laste puhul üht totrat terminit nagu "indigolaps".

Hando Mugasto illustratsioon
Raamatu suurimaks tugevuseks on mõisas elavate inimeste ning igasuguste karvaste ja suleliste kujutamine. Tuglas on kõigile kõrvaltegelastele suutnud iseloomulikud näod anda. Olgu selleks kärbitud tiibadega kurg Joosep või kärbitud mõistusega Hull-Juhan. Teose üks huvitavamaid kõrvaltegelasi on mõisa uus kirjutaja Erni Tiilik, kes oma nime küll erilise peensuse pärast kirjutas Ernesto Thieligkh. Härra Tiilikul on eriline nõrkus revolvrite, saunade, tontide/kodukäijate ja üldse igasuguste vingerpusside vastu. Madis mind võtku, kui tegemist ei ole Joosep Tootsiga, kes mõisavalitsemise "sisteemi" Venemaa asemel hoopis Ahja mõisas käis studeerimas. See verisoon kõlab palju usutavamalt, kui Palamusel isand Tootsi kohta ringi liikuvad imelood.

Arkadio Laigo illustratsioon
Ma olen tähele pannud, et Tukla "Väike Illimar" paneb nii osasid tavalugejaid kui ka kirjandusteadlasi nina kirtsutama. Ehk on põhjuseks traumeerivad mälestused koolipõlvest, kui sunniti "Väikest Illimari" põhikoolis ja hiljem ka gümnaasiumis korduvalt läbi hekseldama lastekirjanduse näitetekstina. Kindlasti otsiti sealt lootusetult ka mingeid klassivõitluse teemasid ja maaproletariaadi raske elu kirjeldusi. Minu arvates ongi "Väikese Illimari" põhiline probleem teose järjekindel toppimine lastekirjanduse riiulisse. "Väike Illimar" on raamat, mis sobib hästi lastele ette lugemiseks, aga ei sobi üldse lastele iseseisvalt lugeda anda. Seda veel eriti tänapäeva lastele! Raamatu esikaanele tuleks peale kleepida hoiatus: "Ei sisalda sõnaseletusi! Täiskasvanute juhendamine ja juuresolek on soovituslik!". Kas noored lapsevanemad enam tänapäeval teavadki, mis või kes on aidamees, kangasteljed või kamassid? Hea juba, kui hobusel ja lehmal vahet tehakse.

PS: Üks ääretult huvitav näide riigikorrast tulenevast teksti "parandusest" ja ilmselt ka enesetsensuurist. Lause 1937. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu sini-must-valge telgilagi.". Sama lause 1953. aasta trükist: "Ja lae all kuivas hulk parditiibu - see oli nagu hall-valge telgilagi.". Nõukogude võim oli ikka nii vägev, et suutis muuta isegi lindude sulestikke!

  
Andmed:
Friedebert Tuglas, Väike Illimar: Ühe lapsepõlve lugu, Noor-Eesti, 1937, lk 565

Linke netiilmast:
"Väike Illimar: I osa" DigiArhiivis

13 märts 2015

Helga Nõu - Pea suu! (1983) & Tõmba uttu! (2001)

Pikalt on meil räägitud eesti noorsookirjanduse nõrkusest ja vähesest produktiivsusest. Kirjastused eelistavad aina enam tõlkida inglise keelest rahvusvahelisel müügiturul üle keskmisi müüginumbreid näidanud teoseid. Kõige soositumad on muidugi 3-5 osalised sarjad ning filmilinale jõudnud/jõudvad raamatud. Selline kooslus tagab üle Harju keskmise korralikud müüginumbrid pikemaks perioodiks ja iga aastal kinos linastuv uus järg tõstab hetkeliselt huvi ka vanemate osade vastu.


Muidugi püütakse ka Eestis trendikad olla ning kirjutatakse raamatuid, kus seiklevad armunäljas vampiirid, deemonid või muud kahepaiksed. Kahjuks on nende teoste tase veel suhteliselt kehvake ja ei paku tõlkekirjandusele väärilist konkurentsi. Sellisel juhul tuleks ju kultiveerida enda tugevamaid külg, milleks on kirjanduslooliselt olnud psühholoogiline noorsoojutustus. Žanr, kus käsitletakse noorte rõõme ja muresid koolis, sõpradega suheldes ning pereringis. Temaatikad, mida hästi käsitledes tõmbavad noori alati lugema ning raamatus leiduvaid situatsioone enda eluga võrdlema.

Helga Nõu sulest on ilmunud kohe mitu sellist raamatut. "Pea suu!" ilmus küll juba üle kolmekümne aasta tagasi Rootsis, kuid meie lugejaskond ja kirjastajad avastasid selle alles 1990. aastate keskpaigas. Nõu teine noorsoojutustus "Tõmba uttu!" ilmus uue sajandi alguses Eestis ning nüüdseks on mõlemast raamatust ka hulga uustrükke välja antud. Mõlemas raamatus võtab Nõu vaatluse alla 15-16 aastaste teismeliste elud. Seda nii siin kui ka seal pool Läänemerd. Rahvus, ajalugu kui ka keel võivad olla vägagi erinevad, kuid mõtted ja unistused on noortel samad.

Nõu teoste tugevaks küljeks on asjaolu, et need pole otseselt mõeldud ei poiste- ega tüdrukuteraamatuteks. Tegemist on sõna otseses mõttes noorteraamatutega. Autor püüab seista neutraalses tsoonis ning näidata mõlema sugupoole hirmusid ja armusid. Mehehakatisest lugejale võib tulla üllatusena, et vastasmajas elav klassiõde või samade murede ja kartuste kütkeis olla. Meeldin ma talle?!? Miks ma kuhugi ei kuulu? Vanemad ja õpetajad ei saa üldse asjadest aru! Tihti öeldakse, et noored mõtlevad ise omale probleemid välja ja puhuvad need liiga suureks. Noorus on ju ilusaim aeg! Ahh, need tänapäeva noored! Minul küll, selliseid "muresid" polnud. Ei mõisteta, et mure suurus ei olene üldsegi vanusest, vaid sellest kas see on minu või kellegi teise oma.

Põhjuseks tundub ehk olevat Helga Nõu Rootsi taust, kuid mõlemasse raamatusse on sisse kirjutatud ka väikene detektiivilugu. Vahel tundub, et lausa kõik tegelased on kahtlusalused. Sündmused jooksevad filmi kiirusel ning ka politsei ja kiirabi peavad asjasse sekkuma. Mõlema raamatu puhul tekitaski kohati küsimusi nõnda ohtrate "juhtumiste" sattumine sedavõrd lühikesele ajaperioodile. Kuid eks tegijail ikka juhtub! Noortel juhtub "pahandusi" palju tihedamini, kuna nemad ei ole veel loobunud proovimast.

PS: Raamatu "Pea suu!" lõpus leidub suurepärane definitsioon, kes on (hingelt) noored - "Me ikka ootame ja usume veel suve!". Loodan, et kuulun sellesse kategooriasse veel päris tükk aega.


Andmed:
Helga Nõu, Pea suu!: raamat noortest ja noortele, Välis-Eesti & EMP, 1983, lk 182
Helga Nõu, Tõmba uttu!,  Kupar, 2001, lk 205

Linke netiilmast:
"Pea suu!" & "Tõmba uttu!" ELLU-s

Rutt Hindrikuse arvustus Postimehes

11 märts 2015

Betti Alver - Invaliidid (1930)

Tundub, et Betti Alveri näol on tegemist ühe unustusse vajunud ranna- ja mereromaanide pioneeriga. Kui eesti kirjanduses räägitakse rannaromaanidest, siis tulevad esimesena meelde nimed Mälk, Gailit ning Hint. Hilisemast perioodist Smuul, Sergo, Uustuld ja vennad Tuulikud. Meri on alati olnud osa meeste karmist maailmast ning see on üle kandunud ka kirjandusse. Alveri 1930. aastal ilmunud romaan "Invaliidid" jäi suurema tähelepanuta ning sattus koheselt "unustatud raamatute" kategooriasse. Ainult paar aastat hiljem algas suur ranna- ja mereromaanide buum. Ehk olnuks Alveri ainus tee saada tunnustatud proosakirjanikuks, kui oleks raamatu kaanele trükitud Betti asemel Berthold?


Alver jätkab oma teises ja kahjuks ka viimaseks jäänud romaanis naise rolli lahti mõtestamist tolleaegses ühiskonnas. Kui oma esikromaanis "Tuulearmuke" analüüsib Alver noore neiu eneseteostuse võimalusi ja talle ühiskonna poolt peale surutavaid ootusi, siis "Invaliidides" tuleb vaatluse alla abielus naise valikud. Täpsemalt valikud, mida pakub külaühiskond naisele, kes soovib oma abikaasa juurest ära minna ning õnnetu abielu taagast vabaneda. Valida on kolme "halva" vahel: linna ehk litsiks, vette ehk enesetapp või vangi ehk veretöö. Romaanis jätab Varamäe Krõõt katsetamata ainult esimese "halbadest" variantidest. Alver näitab meile, et naine on külaühiskonnas vang, vahetuskaup ja tööloom. Naine ei ole vaba oma valikutest ning minnes vastuollu käibel olevate normidega seab ta end koheselt paaria rolli ja heidetakse kogukonnast välja. Selline saatus tabab Krõõda nooremat õde Malle, kes keeldub abiellumast rikka Jorsaga ning läheb mehele hoopis jalutule Jaak Kiipusele.

Romaani teiseks temaatikaks on Vabadussõja "kaotajad", kes peavad kohanema eluga peale sõda. "Kaotajate" rolli kannavad teoses vennad Kiipused. Jaak jäi mürsuplahvatuse tagajärjel lahingus ilma ühest jalast ning noorem vend Peeter on sõjakoleduste tõttu hingeliselt invaliid. Nemad, ennekõike Jaak, ei ole sõjakangelased või Isamaale suure ohvri toonud sangarid. Sandid on teistele ainult ristiks ja viletsuseks kaelas. Madalamal astmel isegi koerarojust. Tõsimeeli küsitakse Jaagult, miks ta üldse elada tahab? Parem surgu ära, kõigile kergem!  

Muutmaks sellist suhtumist meie ühiskonnas on tarvis läinud tervet sajandit ja omadega mäele me veel tegelikult jõudnud ei olegi. Kellegi surma enam küll ei soovita, kuid suhtumine "Las nad ole kuskil omaette nurgas. Teiste silme eest ära." on siiski veel valdav. Ja selline rahvas tahab veel Põhjalasse kuuluda!?!?

PS: Lõpetuseks üks Alveri poolne torge Tammsaare, "Tõe ja õiguse" ning kraavikaevamise mütologiseerimise suunas, millega ma nõustun 100%.

"Saarpoomi mehed uidavad külas ringi ning löövad aega surnuks, kuidas keegi oskab; ainult Savilöövi Rein läheb Karsakülla kraavi kaevama – ning seda vaid oma jaburuse tõttu, sest ükski kalur, kes hoolib vähegi oma ametist, ei võta pihku labida- ega vikativart. Küllap on ehk selline maasonkiminegi midagi väärt, ent merimehe tööga võrreldes pole see palju teisem ühti kana siblimisest."


Andmed:
Betti Alver, Invaliidid, Loodus, 1930, lk 204

Linke netiilmast:
"Invaliidid" DigiAr 

08 märts 2015

Indrek Hargla - Roos ja lumekristall (2006)


Ilmudes 2006 aastal tähistas kogumik "Roos ja lumekristall" Indrek Hargla poolt korraks endale lubatud hingetõmbepausi ning kiiret üle õla pilguheitu viimase paari aasta loomingule. Harglat võib pidada eesti ulmekirjanduse ainsaks mitmevõistlejaks, kes teeb alati oma tulemuse igal alal ära. Kogumik sisaldab tõesti ulmekirjandust igale maitsele ning on seetõttu suurepäraseks teejuhiks lugejale, kes alles soovib tutvust teha ulmega. Ainult teadusulmega pole võimalik tutvuda, kuid sellele probleemile pakub lahendust varasem Hargla kogumik "Nad tulevad täna öösel!".

Leides kogumikust "Roos ja lumekristall" mõne teksti või žanri, mis paistab olevat eriti meeltmööda pakub Hargla lugejale koheselt võimalust selle maailmaga ka põhjalikumat tutvust teha. Kogumiku enamusi tekste võib vabalt nimetada "Hargla apokriivadeks", sest nad kuuluvad autori mõne romaani või kogumiku juurde (näiteks "Dom Ramón" ja romaan "Palveränd uude maailma"). Filmimaailma viimase kümnendi lemmikmõisteid kasutades on tegemist põhilugude prequel'ide või sequel'idega. Eelnev tutvus "põhikaanoni" tekstidega tuleb lugemisel muidugi kasuks ja annab võimalust kirjaniku loodud maailma laiemalt mõista. Samas saab kõiki kogumiku tekste lugeda ka täiesti eraldiseisvatena.


 Carcassonne'i kindlus - keskseid tegevuspaiku  lühiromaanis "Dom Ramón"
Kogumiku kandvamaiks tekstiks on lühiromaan "Dom Ramón", mis jutustab meile vehklemisõpetaja seikluslikust noorpõlvest, keda autor on eelnevalt tutvustanud romaanis "Palveränd uude maailma". "Dom Ramón" viib lugejad Pürenee poolsaarele, kus 15.-16. sajandi vahetusel rullub lahti võimuvõitlus juhttrooni pärast Hispaanias ning taustal näeme keskaegse rüütliajastu  hääbumist. Tegemist on süvitsi Hispaania kultuuri- ja ajalukku mineva teosega, kus lugeja rändab koos giid Dom Ramóniga läbi kogu Põhja-Hispaania ja Lõuna-Prantsusmaa vaatamisväärsused. Nagu paljud teisedki Hargla teosed tekitab ka "Dom Ramón" soovi koheselt matkakepp kätte haarata ja palverännuteele asuda.

Mette ja Taj kohtumispaik kogumiku nimiloos
Minu jaoks moodustab kogumiku paremiku erinevad -punk tekstid. Kogumiku nimilugu  "Roos ja lumekristall" paigutab tänapäeva Taani konteksti ühe Hans Christian Anderseni armastatuima muinasjutu "Lumekuninganna" ning teeb seda meie ulmes suhteliselt harva esinevas küberpungi võtmes. Aurupunki esindab ajarännu paradoksidest tiine fanfiction "Tagasi tulevikku IV", mis teeb sügava kummarduse suurtele filmi-, muusika- ja kirjandusmeestele. Jutt "Emajõe ääres" räägib ravitseja/nõid Sänna-Tarmo varajasest tööotsast Kavastu mõisas. Sänna-Tarmo on üks paljudest Hargla loodud tegelaskujudest, kelle juurde olen oodanud kirjaniku hilisemat tagasi pöördumist (sama kehtib ka pan Grpowski ja Terranoova Konservatooriumi lugude kohta). Kahjuks on see seni ainult unistuseks jäänudki. Muidugi on Sänna-Tarmo näol tegelikult tegemist proto-Kouluga ning töötamine kahe sarnase
karakteri kallal oleks ilmselt segavaks muutunud.

"Emajõe ääres" on väga sobilik näitetekst tutvustamaks uut mõistet etnopunk. Tean, et see kõlab muusikastiili nimetusena, mille koht on ilmselt Viljandi pärimusmuusika festivalil. Ega küberpunk paremini kõla! Etnopunk mõiste puhul oleks tegemist aurupungi regionaalse alažanriga, kus aurupungi esteetikale on juurde lisatud kohaliku rahvapärimuse motiive. Parimaks näiteks on muidugi Hargla enda "Frenchi ja Koulu" raamatusari. Etnopungi kaksikvennaks võiks omakorda pidada etnohorrorit, millel on sarnane suhe õudusulmega. Etnohorrori näidistekstideks on Hargla jutt "Tontla metsas" või romaan "Süvahavva: Esimene suvi". Igatahes, kutsun kõiki huvilisi kaasa mõtlema ja kõvasti nokkima etnopungi mõiste kallal.

Kümme aastat peale kogumiku ilmumist võib "Roosi ja lumekristalli" lugeda ka kui Indrek Hargla retrospektiivi. Raamatust leiab enamuse kirjaniku lemmikmotiividest: templirüütlid, vabamüürlased, Lääne-Euroopa kultuurilugu, rahvapärimus ning kummalised "detektiivide" duod. Isegi üpris nõrguke esiknäidend on kogumikus olemas. Kokkuvõttes on tegemist suurepärase võimalusega seni ainult apteeker Melchiori lugudega tutvust teinud lugejatele saada osa kirjaniku teistest maailmadest.

PS: Loodan tõesti, et tulevikus näeme raamatukaupluses müügil ka eksortsist-detektiivi pan Grpowski juhtumite uustrükki, kus kõik lood oleksid ühtede kaante vahele kokku koondatud. Lugejahuvi selle raamatu vastu on 100% garanteeritud!


Andmed:
Indrek Hargla, Roos ja lumekristall, Fantaasia, 2006, lk 414

Linke netiilmast:
"Roos ja lumekristall" ELLU-s

Aarne Rubeni arvustus Sirbis
Raul Sulbi arvustus Postimehes
Harri Moritzi arvustus Eesti Päevalehes


05 märts 2015

Betti Alver - Tuulearmuke (1927)

Eesti romaan on traditsiooniliselt olnud vägagi meestekeskne, seda nii käsitletud temaatikate kui ka autorite poolest. Naised on jäetud üldjuhul kõrvaltegelasteks või poetessideks. Eriti paistab selline tendents silma 1920-1930. aastatel ilmunud ilukirjandust lugedes. Tollel perioodil võis naiskirjaniku nime taha vabalt kirjutada võrdusmärgiga luuletaja. Muidugi oli erandeid, kes osutusid tegelikult ikkagi reegli kinnitajateks. Tavaliselt piirdusid nad ühe-kahe laiemat tuntust kogunud romaaniga, mille järel siirdusid edasi luule, lastekirjanduse, tõlke või kriitika radadele (Leida Kibuvits, Marta Sillaots, Reed Morn). Võrdõiguslikkuse volinikust polnud tollal veel kahjuks keegi kuulnud.


Betti Alver 1932 aastal (EKM arhiiv)
Samasse ritta sobitub ka nooruke Betti Alver, kelle sulest ilmus enne lõplikult luule juurde suundumist kaks romaani. Alveri debüütromaan võtab vaatluse alla konservatooriumis klaverit õppiva isemeelse neiu Lea Ringi. Lea ei taha mitte kuidagi mahtuda väikekodanluse poolt talle ette määratud raamidesse. Just noorele neiule on ette määratud kindlad normid: kuidas seltskonnas või kodus peab riietuma, rääkima ja käituma. Kõige olulisem on nimekiri asjadest- mida teha EI TOHI! Ta võitleb sõna otseses mõttes küünte ja hammastega teda lämmatavate reeglite vastu. Lea on "rikutud hingega", kes ei taha olla kodukana, koldehoidja või lastekarja kantseldaja. Lea arvates ei pea naine olema ainult muusa, tal on õigus olla ka looja. Tema hingesugulasteks eesti kirjanduses on kindlasti Tiina Kitzbergi "Libahundist" ning Maret Vaa Gailiti "Toomas Nipernaadist". Need kolm neiut on lõputus vastuolus nii ümbritseva maailmaga kui ka iseendaga, sest nad on lihtsalt sündinud valesse aegruumi.

Sarnaselt oma saatusekaaslastega üritab ka Lea kohanduda ning oma teravad nurgad maha viilida. Lea armub endalegi üllatuseks keskealisse doktor Anderseni, kes on koondkuju kitsarinnalisest ja pedantsest väikekodanlusest. Kuid sellesse suhtesse on juba algusest peale sisse kodeeritud nurjumine: neiu näeb doktoris senisest elust puudunud isakuju ning doktor neius oma surnud naise taaskehastust. Lea jaoks ei ole kokkuvõttes midagi hullemat enda "Mina" maha salgamisest. Ta otsustab kõik suhted linna ja "seltskonnaga" katkestada ning vabatahtlikult rannakülla "eksiili" minna. Maailm ei olnud tollal veel Lea Ringi suguste naiste jaoks lihtsalt valmis. Kas ta seda nüüdki on?!


Andmed:
Betti Alver, Tuulearmuke, Loodus, 1927, lk 255

Linke netiilmast:
"Tuulearmuke" DigiArhiivis

Marta Sillaotsa arvustus Eesti Kirjanduses