31 oktoober 2015

Ketlin Priilinn - Halloween (2015)

Kodumaised kriminaal- ja detektiiviromaanid on viimase kümnendi vältel aina enam populaarsust kasvatanud ning seda nii täiskasvanute kui ka laste seas. Lapsed ajavad pätte ja kaabakaid taga Supilinnas ning täiskasvanud omakorda keskaegses Tallinnas. Kahjuks puudub meie kirjandusmaastikul vaheaste nende kahe maailma vahel. Supilinna salaseltsi liikmetel Mika Keräneni raamatutes on õnn saada vanemaks palju aeglasemalt, kui nende lojaalsel lugejaskonnal. Krimkasid armastama õppinud lapsed peavad teismeliseikka jõudes leppima noortekatega, mis heal juhul sisaldavad mõnda kriminaalset motiivi.

Seevastu Ketlin Priilinna uusim raamat "Halloween" sisaldab neid kriminaalseid motiive kohe hulgi. 14-aastase Susani ja tema perekonna elus leiab kõigest aasta vältel aset nõnda rohkelt traagilisi sündmusi (mõrvad, inimröövid, pettused, liiklusõnnetused, ohud internetis), mille lahendamiseks oleks ilmselt tarvis härra Poirot ja miss Marple'i ühendatud jõudusid. Kuid romaanis teevad politsei töö ära hoopis Susan ja ta sõbrad, kelle hallid ajurakukesed töötavad tõesti meisterdetektiivide tasemel. Politseil jääb üle ainult protokolle täita ning sini-valgeid lindikesi lahti ja kokku kerida.

Ketlin Priilinn
Samas ongi "Halloweeni" peamiseks nõrkuseks just vanasõna "Õnnetused käivad ikka käsikäes" liigne ekspluateerimine (ainult narkootikumid, noortevangla ja soovimatu rasedus puudusid veel sellest loost). See nähtus on tegelikult omane paljudele viimasel kümnendil ilmunud noortekatele. Kui ühte inimest või perekonda tabavad aina uued ja uued saatuselöögid, siis muutub see lõpuks juba koomiliseks. "Halloweeni" lugedes tekkis tunne, et ilmselt leiab romaani teise poole tegevus aset haiglakoridorides, kui tegelaste "ärakukkumine" sarnasel kiirusel jätkub. Nõnda õnnetu tähe all sündinud perekonda on mul lugejana lihtsalt keeruline realistlikuks pidada. Targem oleks olnud kirjanikul kogu see häda ja viletsus mitme raamatu peale ära jaotada ning nõnda teksti kriminaalset kontsentraati natukenegi lahjendada.

"Halloweeni" tugevuseks tuleb pidada elavaid ja täisverelisi karaktereid. Priilinn ei ole kasutanud äraleierdatud tegelaskujusid: gooti tüdruk, vaikne kannataja, ilueedi, klassi tola, tuhkatriinu, kuri kasuvanem jne. Autor on võtnud vaevaks lahti kirjutanud oma tegelaskonna taustad ja nende maailmapildi kujunemise põhjused. Ainus tegelane kellega mul romaani lugedes probleem tekkis oli Susani üheksa aastane väikevend Rasmus. Esiteks, milline üheksa aastane poisike istub kodus ja kuulab õhtud otsa Alice Cooperit? Teiseks ei ühtinud tema külmaverelisus ja täiskasvanulikult kaalutletud käitumine romaani teises pooles kuidagi teose alguses loodud memmeka kuvandiga. Rasmuse tegelaskuju usutavust oleks olnud lihtne tõsta temale mõne eluaasta lisamisega ning vajadusel ka Susanile ja tema sõpradele. Või tuleb siinkohal taas kasutada ärakulunud käibefraasi "Tänapäeva lapsed saavad palju kiiremini täiskasvanuks".

Kokkuvõttes võib "Halloweeni" siiski pidada täiesti korralikuks aseaineks noortele kriminaalromaanide austajatele, kes ootavad oma vanusele mõeldud pikemat kodumaist detektiivisarja. Oranžide jalgrataste vargused tunduvad kahjuks neile juba liiga titekad, seevastu Pirita kloostris nunni vägistavad kurikaelad veel liiga hirmutavad. Loodan, et uus detektiivihakatiste salaselts jõuab raamatupoodidesse juba lähiaastatel ning kuritegude lahendamine võib jätkuda.

Andmed:
Ketlin Priilinn, Halloween, Tänapäev, 2015, lk 238

Linke netiilmast:
"Halloween" ELLU-s

28 oktoober 2015

Janika Vaht - Vabanemine (2013)

Janika Vaht tõstatab oma romaanis "Vabanemine" küsimuse - "Kas kaks katkise hingega inimest saavad üksteisele toetuda või on hoopis tulemuseks lõplikult lõhki kistud sisemaailmad?". Mai on neiu, kelle klaas on alati olnud pooltühi ning Sander on tema uus klassivend, kelle eelmine tüdruksõber end üles poos. Lisagem, et noored kohtuvad ühel suveõhtul sillal, kus Sander kavatseb just enesetappu soovitama hakata. Tundub olevat ju igati paljulubav algus ühele ääretult depressiivsele loole?

Ütlen ausalt, et ma pole vist kunagi lugenud raamatut, kus nõnda palju pisaraid voolaks. Ehk mõnes 19. sajandi sentimentaalses baltisaksa tuhande leheküljelises Jenoveva loos voolab rohkem silmavett. Ma räägin täiesti tõsiselt! Ma küll ei pidanud täpset arvestust, aga lugedes jäi mulje, et igas peatükis hakkas mingi hetk asja eest, teist tagant keegi ulguma. Põhjus oli üldjuhul selles, et üks osapool sai eitava vastuse universumi kõige olulisemale küsimusele - "Ehk me võiksime olla rohkem kui sõbrad?". Muuseas, võrdõigusvolinik oleks selle raamatuga väga rahul, sest mõlemad sugupooled vesistasid võrdselt. Janika Vaht ei diskrimineerinud kedagi!

Jättes pisaratevood kõrvale oli tegelikult tegemist üpriski helge ja positiivse teosega. Keegi ei ole kliiniliselt suitsiidne. ning raamatu ei proovi kordagi olla depressiivne depressiivsuse pärast, vaid näeb kurbust lihtsalt ühe loomuliku osana meie eludest. Juhtmõtteks on ikka, et minevikku peab mäletama, aga samas peab õppima eluga edasi minema. Samas ei tohi ära unustada, et otsetee õnne ja armastuseni puudub ning kõik toimub loomuliku protsessina.

Appi!! Postituse lõpuks hakkan minagi juba muutuma liiga melodramaatiliseks. Ilmselt on aeg mingiks ajaks lõpetada teismeliste hingehädadest kirjutatud raamatute lugemine ning pöörduda tagasi ulmekirjanduse manu. :)


Andmed:
Janika Vaht, Vabanemine, Tänapäev, 2013, lk 224

Linke netiilmast:
"Vabanemine" ELLU-s

25 oktoober 2015

Marian Suitso - Hobusehullud (2013)

Mina olen oma elus ainult korra hobuse seljas istunud ja midagi ratsutamise laadset simuleerinud. See juhtus esimeses klassis, kui kooliekskursiooni käigus külastasime Ruila talle Harjumaal. Mõeldes tagasi sellele päevale pole ma enam üldse kindel, et tookord oli tegu hobusega. Pigem oli tegemist parajalt piraka poniga, kes meie jumbude kasvu arvestades paistis meile suure hobusena. Minu hilisemad kokkupuuted hobustega on toimunud Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil, kui olen rongi- või bussiaknast silmitsenud mööda vilksavat Eestimaad. Kõik võivad neist suurepärastest näidetest järeldada, et minu puhul ei ole kindlasti tegemist hobusehulluga. Seda põnevam on sattuda raamatute vahendusel maailma, millest sul enne polnud kõige ähmasemat ettekujutustki.

Marian Suitso noorsooromaan "Hobusehullud" on üldjoontes kõige tavalisem noortekas. Võiks isegi öelda, et teos on 90% ulatuses täielik klišee. Tegemist "päevikuvormis" kirja pandud looga üheksandas klassis õppivast Johannast. Johanna kuulub "nähtamatute" gruppi. Tal on head hinded, parim sõbranna ja korralik perekond. Muidugi on Johanna unistuseks tõusta sotsiaalses hierarhias ja saavutada omaksvõtt "poppide" poolt. "Poppide" hulka kuulub samuti klassi kõige lahedam poiss, kelle vastu on Johannal salaja tunded tekkinud. Kahjuks satub ta "poppide" silmis hoopis pilke ja tagakiusamise sihtmärgiks. Nad suudavad isegi Johanna oma pinginaabri ja parima sõbrannaga tülli ajada. Nõnda hakkavad mustad pilved aina enam kogunema noore neiu pea kohale. 

Ainsaks positiivseks asjaks Johanna elus saavad ratsatreeningud (10% raamatust, mida võib pidada uudseks temaatikaks meie noorsookirjanduses). Eneses kahtlema löönud ja kogu enesekindluse kaotanud neiu avastab Hirve tallides trennis käies uue maailma, uued sõbrad ja uue eesmärgi elus (soov õppida veterinaariks). Muidugi tutvub Johanna treeningutel võluva ja heasüdamliku noormehega ning tunded klassi ilueedi vastu tuhmuvad koheselt. Tagasi saadud enesekindlus ja oskus ennast kehtestada kanduvad peagi üle ka kooliellu ning "poppidel" kaob vähemgi soov Johannat kiusata. Sihtmärk, kes ründajad pidevalt lolli olukorda paneb unustatakse kiiresti. Lõpp hea, kõik hea.

Kardan, et just vähene originaalsus sai ka romaanivõistlusel "Hobusehulludele" komistuskiviks ning lubas Kaja Sepa romaanil "Hetk enne homset" esikoha napsata. "Hobusehullud" on küll tunduvalt terviklikum ja ühtlasem tekst, kuid revolutsioonilisusega see silma ei paista. Romaan pakub eelkõige tõelistele hobusehulludele äratundmisrõõmu ning hobusekaugetel avastamisrõõmu. Kõige suurema teene osutab Suitso romaan ilmselt meie ratsaspordile, sest kindlasti soovib suur osa raamatu lugejatest nüüd isiklikult ratsutamisega tutvust teha. Vanemad, kes selle raamatu oma lastele ostavad, parem arvestagu lisanduva kuluartikliga pere eelarvesse. Lugemine pole odav lõbu!

Andmed:
Marian Suitso, Hobusehullud, Tänapäev, 2013, lk 352

Linke netiilmast:
"Hobusehullud" ELLU-s

21 oktoober 2015

Kaja Sepp - Hetk enne homset (2013)

Olen oma arvustustes ennegi maininud, et ma üldse ei salli, kui kirjastused püüavad raamatut müüa hoopis teise toote pähe. Tavaline strateegia sellisel puhul on esiteks raamat pakkida täiesti sobimatusse pakendisse ehk kaanekujunduse sugulussidemed teose sisuga on kergelt öeldes ähmased. Teiseks kirjutada tagakaanele sisututvustus, millele läbi lugemisel tekib küsimus, kas selle kirjatöö autor on üldse raamatut lugenud. Romaan "Hetk enne homset", mis tõi Kaja Sepale 2012. aastal noorsooromaanide võistlustel esimese preemia, kannatab kahjuks mõlema mainitud kirjastuse turundusnipi all.

Raamatut tutvustav lõik ütleb järgmist:
"Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota?"

Esiteks ei koli Erle perega maale, vaid ostetakse suvila. Teiseks ema lapseootele jäämine on teemaks ainult paaris esimeses peatükis ning ununeb koheselt. Hiljem mainitakse ainult paar korda, et Erle ema kõhuke on natuke suuremaks muutunud. Kolmandaks ei kasva superstaarisaate liin kuskilt eraldi välja, vaid see poogitakse vägivaldselt raamatu lõppu. Isegi orienteerumisvõistluse kujutamine raamatu keskel saab rohkem leheruumi ja mõjub palju loomulikuna, kui superstaarikeste teema.

"Hetk enne homset" kõige olulisemaks teemaks on siiski noorte omavahelised suhted ja suveromanss Erle ja Janno vahel. Armumine, haiget saamine, uute sõprade leidmine ja tõelise sõpruse süvenemine - need on teemad, mida autor tõesti oskuslikult lahti kirjutanud. Kirjanik on suutnud hoiduda meie noorsookirjanduse stereotüüpidest - viina armastav kasuisa, mölakast kasuvend, depressiivne peretütar ja silmad kinni ringi käiv ema. Mõni pere toimib ka peale kasuvanemate staatuse rakendamist suurepäraselt edasi. Iga võõrasisa ei terroriseeri füüsiliselt ja vaimselt oma kasutütart!

Tegevuse viimine "depressiivsesse Eesti külla" ning "noortele ja vanadele" avanevate võimaluste kujutamine on autoril samuti hästi õnnestunud. Kes läheb kutsekasse ja kes Soome ehitajaks. Kellel on unistuseks kasutatud bemar ja kellel laste tagasi kolimine Soomest. Sepp suudab siiski säilitada optimistliku alatooni ning luigelaulu Eesti külaelule ei laulda.

"Hetk enne homset" on otsekui näidend, mille kaks esimest vaatust on näitekirjanikul tõesti hästi õnnestunud ja kolmas läks kahjuks kogu täiega metsa poole. Kogu superstaarisaates osalemisest tulenenud draama oleks võinud olemata olla. Eriti veel seetõttu, et sinna saatesse ei üritanud pääseda romaani peategelane, vaid tema mitte eriti lähedane sõbranna Kiti. Samuti puudus oodatud pilguheit saate "telgitagustesse" ja kogu kirjeldus piirdus sellega, et žüriis olid leebe, karm ja ilus kohtunik. Kõige selle kulminatsiooniks oli kõigi tegevusliinide järsk lõpetamine ja lõppu lisatud "Mis neist sai? Kolm aastat hiljem", kus iga tegelase elusaatus kahe lausega kokku võeti.

Kokkuvõttes võib öelda, et "Hetk enne homset" oleks vajanud korralikku toimetajakätt, kes poleks kartnud kasutada ohtralt punast pliiatsit. Käsikiri võib ju võistlusel esikoha tuua, aga see veel ei tähenda, et see tuleks sellisena koheselt trükki lubada. Potentsiaal tuleb ikka meeskonnatööga korralikuks tulemuseks vormida.

Andmed:
Kaja Sepp, Hetk enne homset, Tänapäev, 2013, lk 336

Linke netiilmast:
"Hetk enne homset" ELLU-s

10 oktoober 2015

Indrek Hargla - Excelsuse konkistadoorid (1999)

Alljärgnev tekst sai kirjutatud 2010. aastal Tartu Ülikoolis studeerides. Andrus Org luges meile ainet "Ulmekirjanduse poeetika žanriteooria valguses" ning aine edukaks läbimiseks pidime kirjutama analüütilise essee ühest kodumaisest ulmetekstis. Minu valik langes momentaalselt Indrek Hargla lühiromaanile "Excelsuse konkistadoorid", mis on seniajani üks mu lemmiktekste eesti ulmekirjandusest. ”Excelsuse konkistadoorid” oli tollal veel algaja kirjaniku esimene paberkandjal ilmunud teos, mis jõudis lugejateni ajakirja “Mardus” 1999. aasta kolmandas numbris. Teos sai koheselt positiivse vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka lugejate poolt. Tegemist on ka ühe enam taasavaldamist leidnud Hargla teosega üldse. Lühiromaan on ilmunud veel võrguajakirjas ”Algernon” (mai 2000), autori esimeses jutukogumikus ”Nad tulevad täna öösel!” (2000)  ning Raul Sulbi poolt koostatud mahukas ”Eesti ulme antoloogias” (2002). Minu "analüütiline essee" on muutmata kujul ning kannab seetõttu oma ajastust ja ka eesmärgist tulenevat pitserit. Juhul kui tekst kisub liiga kuivaks võtke lihtsalt kesvamärjukest peale ning kui ka see ei aita, siis jätke südamerahuga pooleli ja alustage parem "Excelsuse konkistadooride" lugemist.


Tulevikuline alternatiivmaailm

Indrek Hargla lühiromaan ”Excelsuse konkistadoorid” kuulub kirjaniku teostesarja, mille ühiseks nimetajaks on kujunenud ”Terranoova Konservatoorium”. Tegemist on Hargla loodud tulevikulise alternatiivmaailmaga (paraspace), millele ta paneb aluse 1998. aastal ilmunud  teoses ”Gondvana lapsed” (ümbertöötatud versioon ilmus 1999. aastal). Samasse sarja kuuluvad veel peale kaht eelpool mainitud ka ”Õnnekosk” (1998), ”Aleana” (2000) ja ”Capaneusi Harta” (2000). Jutus ”Õnnekosk” loodud kaevandusplaneedist Fabulus on saanud esimesi eesti ulmes kasutusele võetud ühismaailmu (shared world), mida hiljem on oma teoste tegevuspaigana kasutanud nii Veiko Belials, B. S. Bailey kui ka Juhan Habicht.

Hargla on oma teostes kujundanud inimkonnale omanäolise tulevikuversiooni. Loodud maailmas on inimrass lahkunud oma kunagiselt koduplaneedilt ning ümber asunud Maaga sarnanevale planeedile (E-Type World) nimega Terranoova (täpsema kirjeldus püüdele 26. sajandil Maalt lahkuda annab teos ”Gondvana lapsed”). Terranoovalt on asutud edasi uurima ning ka koloniseerima teisi inimeluks kõlbulikke planeete. ”Excelsuse konkistadooride” tegevuse alguseks on inimkond loonud juba oma kosmoseimpeeriumi, sinna juurde kuuluvate kolooniate ja emamaaga. Inimestest on kujunenud teadaolevas universumis ainus valitsev jõud.

Kui teose ”Excelsuse konkistadoorid” ruumiline paiknevus on suhteliselt täpselt edasi antud, siis ajalist paiknevust ei ole teksti põhjal võimalik määrata. Ühtegi aastaarvu ega muud ajalist parameetrit pole välja toodud. Kuid ajaliste mõõdetena on kasutusel universaalsed standardaasta ning standardsajand (ilmselt etalon loodud tuginedes Terranoova või Maa aja arvestamisele). Kuigi teose tegevuse kindlat ajapunkti ei tea, saame määrata laiema ajastu, kuhu autor on inimkonna paigutanud. Nimelt on käsil uus-renessaanss. See periood vastandub universumi hõivamise algusaegadel inimkonna pool toime pandud barbaarsustele (teiste planeetide floora ja fauna hävitamine). Uus-renessanss on endaga kaasa toonud uue ideedepuhangu, nii kunsti (antiikkultuuri väärtustamine) kui ka tavaarusaamade (humaansus) mõttes. Inimene ei tapa ega hävita võõrelu, tappa võib vaid erandjuhtudel ning enesekaitseks. Koloniseerimiseks on jäänud avatud vaid üksikud planeedid, kus inimeste ning kohaliku fauna vastasseisud ei ületa kriitilist taset.

Loodud universumiimpeeriumisse on Hargla konstrueerinud loomulikult ka toimiva ühiskonnakorralduse. Nimelt on inimkond taas valitsemisvormina kasutusele võtnud absoluutse monarhia, riigipeaks on Tema Majesteet. Sinna juurde kuulub muidugi ka Terranoova Õukond, oma kommete ja arusaamadega (näiteks seksuaalsuhtes), tiitlite ja hierarhiaga (markiid, parunid). Kuna teose tegevus toimub impeeriumi perifeerias, suhteliselt eraldatud planeedil, siis hierarhiline ühiskond ning Õukonna tavad on Excelsusel pigem ebaolulised ja viimastest emaplaneedil toimunud muutustest maha jäänud.

Just inimkonnale nii iseloomulik tunnus, uudishimu, on põhjuseks, miks on inimkond jätkanud ka teiste mõistusliku eluvormide otsinguid. Selleks on loodud ka eraldi asutus, Tema Majesteedi Teaduste ja Tehnoloogia Ameti otsealluvuse kuuluva Mõistusliku Elu Otsimise Konservatoorium. Konservatoorium on juba standardsajandeid kogu universumis tegelenud mõistusliku elu otsimise ning uurimisega. Seni on leitud erinevaid, kuid vähehuvitavaid zooloogilisi eluvorme. ”Excelsuse konkistadoorides” areneva tegevuse alguseks on just avastatud Capaneusi nimeliselt planeedilt koopainimesed, kes näivad oma arengus kordavat inimkonna eelajalugu (jõudnud välja kiviaega). Inimene pole veel kunagi kohanud endasarnast rassi, kes oleks võimeline üles ehitama tsivilisatsiooni, lendama tähtedele ning koloniseerima ilmaruumi. Kuid Capaneusilt leitud ürginimeste poolt tehtud koopajoonised tõid teose tegevuse just Excelsusele.


Talveplaneet Excelsus

Talveplaneet Excelsuse näol on Hargla loonud vägagi omanäolise, unikaalse ning detailrikka maailma eesti ulmekirjanduses. Võrreldes mõne teise Hargla poolt loodud planeediga (näiteks Fabulus ”Õnnekoses” või Belauvér ”Aleana´s”) on lühiromaani peategelaseks pigem planeet ise, koos sealsete eluvormidega.

Excelususe puhul ei ole tegemist tavalise Terranoovale kuuluva koloniaal- või talveplaneediga. Selle omanikuks on hoopis universumi üks rikkamaid inimesi, tööstur ning kunstimetseen Petrus Brommer. Brommer ostis planeedi juba 30 aastat enne teose alguses asetleidvaid sündmusi. Ta nägi seal võimalust viia ellu oma fantastiline unistust - rajada suurim jääskulptuuride Galerii universumis. Selleks lasi Brommer ehitada Excelsusele Akadeemia, mille juhiks määras ühe universumi tunnustatumaid ning geniaalsemaid skulptoreid Hassim Dumar Girei. Iseenesest kujutab Akadeemia ligi neljasaja inimesega kunstnikekolooniat. Enamik on Excelsuse Galerii Ülemmeistri ja Akadeemia alalise Magistri Girei käe all juba 30 standardaastat valmistanud planeedi liustikest väljalõigatud jääblokkidest gigantseid skulptuure (”Luik”; ”Zeus”; ”Ikarose langemine”) peagi algava Festivali tarbeks.

Mis teeb Excelsusest teiste talve- või jääplaneetide kõrval eriliseks, et just Brommer jääskulptuuride Galerii otsustas sinna rajada? Nimelt viibib Excelsus praegu oma talvetsüklis, mille tõttu on kogu planeet kaetud kilomeetri paksuste jääliustikega (tegemist kunagiste ookeanitega). Planeedi jääaja kestvus võib ulatuda kuni 20 000 aastani. Selle põhjustajaks on Excelsuse ekstsentriline orbiit, mis asub kahe selle Galaktika osa kõige võimsama soojusenergiaallika (sõsartähed Sindice I ning Sindice II) mõjupiirkonnas. Kord tuhande aasta jooksul satub Excelsuse põhjapoolkera oma kahe tähe kiirte ristumisse. Kahelt poolt illumineerivad sõsartähed planeedi pinda ning see teeb võimalikuks paariks standardpäevaks uskumatu jääskulptuuride valgusmängu ehk Festivali.

Excelsuse puhul ei saa rääkida ulmekirjanduse tegevuspaikadena esinevast klassikalisest M-tüüpi planeedist (E-Type World). Pigem on tegemist siiski suhteliselt ekstreemse elukeskkonnaga, kuhu inimasustus on rajatud ainult lühiajaliselt, mitte aga eesmärgiga kogu planeet koloniseerida. Ainsa inimasulana planeedil olev Akadeemia meenutab pigem mõnda Maa polaarpoolusel asuvat uurimisjaama. Excelsusel möllavad periooditi kuude pikkused lumetormid, milles toimetamine on inimesele võimatu. Ka normaaloludes vajab inimene teatud kaitsevarustust planeedil liikumiseks (jääprillid, skaftooga, naeliksaapad). Kõige üldisematest üldfüüsikalistest näitajatest on ehk ainult temperatuur Maa pooluste mõistes tavapärane. Sest näiteks nii atmosfäär (puudub süsinikdioksiidi kaitsev kiht) kui ka gravitatsioon (tugevam kui Terranooval) erinevad tunduvalt tavaarusaamast. Kuid see, mis tegelikult Excelsuse eripäraseks ning unikaalseks teeb, on hoopis sealne elusloodus.
 

Ningod

Teose tegevustik algab Mõistliku Elu Otsimise Konservatooriumi luureülema parun Bent vris Zenani saabumisega Excelsusele ning lõppeb kaks päeva hiljem tema lahkumisega  planeedilt. Kuid mis oli selleks ajendiks, et universumist mõistusliku elu otsingutega tegelev organisatsioon saatis oma teadlase jäisele ning eluks peaaegu kõlbmatule planeedile?

Ühesõnaline vastus sellel küsimusele on ningod. Ningod on Excelsuse jääliustike all elutsevad salapärane eluvorm, keda esimest korda nägid Akadeemia elanikud paar aastat peale koloonia rajamist. Ningod rajavad oma jääalustest elukohtadest kümnete, isegi sadade kilomeetrite pikkuseid käike maapinnale. Akadeemia asukad on ningosid võimaluste piires süstemaatiliselt uurinud ning filminud. Oma avastusest ja tähelepanekutest teatasid nad ka Konservatooriumit, kes kindlatel põhjustel lõpuks ka enda delegaadi Excelsusele lähetasid.

Hargla on teoses väga elavalt ja täpselt edasi andnud pildi ningode välimusest ning käitumisharjumustest. Ningod on keskmiselt kahe ja poole meetri pikkused. Nende kered on torujad, eespool madaldub sitke õlaümbrus kaela kohalt pikaks peaks, kuid kere tagaosa on ningodel nälkjalikult peenem. Kere läbimõõt ulatub keskelt umbes pooleteise meetrini. Nii esi- kui tagajäsemed on varustatud pikkade, tugevate ning teravate küünistega. Tagajäsemed kujutavad ningodel lühikesi, keskelt kõverdunud ja suurte labajalgadega käppi. Parempoolne esijäse on suurematel isenditel ligi meeter pikk ning selle küünised on ka kõige võimsamad, kuid vasakpoolne esijäse on poole lühem. Karvkate on tugev ja ühtlane, värvides ningod musta-valge triibulisteks (teose käigus avastatakse ka suuremad, üleni mustad ningod). Enamasti on neil üks must sõõr kaela ümbruses, teine keskkohas ning kolmas tagajäsemete juures. Mustad triibud on kõhu all heledamad, selja pool tumedamad. Piklik pea kasvab üle pikaks koonuks, suuäärised muutuvad ”põskedel” kergeks muigeks (meenutades kergelt jääkaru). Silmad on lähedalt vaadates punased (arvatakse, et ningodel on suurepärane nägemine ning nad võivad näha ka külgedele), kuid kõrvu ningodel näiteks ei ole. Kui ningo suu on kinni, meenutab ta jääkaru ning hülge triibulist hübriidi. Kuid kui ta suu avab, paljastub kaks rida nõelteravaid kihvu.

Esimene põhjus, miks ningosid peetakse mõistuslikeks olenditeks ning mitte lihtsalt eripäraseks loomariigi esindajaks, nagu näiteks SB-407 mammuteid, Titus I junakke või Fabuluse tuttpiilusid, on nende käitumises. Ningosid on peetud alati lihatoidulisteks (nende toidusedeli kohta on muidugi ainult hüpoteesid), kuid inimeste surmaga lõppenud kontaktides on täheldatud ningode väga kummalist käitumist. Nimelt ningod ei tegutse kaitse- ega jahiinstinktist ajendatuna (nad ei söö tapetud inimesi). Nad käituvad pigem kui assassiinid või inkvisiitorid, kes rituaalselt oma ohvreid valusurma saadavad (torgates esmalt välja silmad ja eemaldades suguelundid ning alles lõpuks tehes surmava torke südamesse). Nende poolt toime pandud tapmised on liiga lähedased inimlikele, et ningosid pelgalt territooriumi kaitsvaiks loomadeks pidada. Samuti moodustavad mitmekesi ründavad ningod kindla kolmnurkse lahingrivi.

Teise põhjusena, miks peetakse ningosid mõistulikeks olenditeks toob Hargla teosesse sisse nn. psi- ehk paranähtuste rühma kuuluva fenomeni - telepaatia. Nimelt ningod ei räägi, vaid mõtlevad üksteisega (suutes mõtetega edasi anda informatsiooni ning emotsioone). Konservatooriumil õnnestus tuvastada ühelt Hassim Dumar Girei poolt saadetud kõrgsagedusega heliülesvõttelt mingi kummaline lainepikkus. Sellel sagedusel edastati ning võeti vastu niivõrd tundlikke ning kõrgeid helisid, mida Konservatoorium pigem mõteteks, kui helideks defineeris. Nende helide loogilisus ja süsteemsus, vastab pigem inimeste arusaamale suhtlemisest skeemis küsimus-vastus. See seletab ka, miks ningod kunagi ei too esile mingeid häälitsusi ning kõrvade puudumist.

Olles isiklikult ningodega kokku puutunud, jõuab Konservatooriumi luureülem Bent vris Zenan järelduseni, et ningod on pigem vaheaste looma ja inimese vahel. Nad on kõige sarnasemad inimesele oma emotsioonides, kannatades samade tungide ja ihade käes, ainult neil puudub loomisiha. Ningod on üks vaheetapp ja juhtnöör leidmaks seda Suurt Võõrast Rassi, keda inimkond on aastatuhandeid universumist otsinud (otsingud jätkuvad Hargla poolt ”Excelsuse konkistadooridele” kirjutatud järjes ”Capaneusi Harta”).
 

Tehnoloogia

Ulmekirjandusele, eriti kosmoseteemaga seotud nn. kosmoseooperitele (space opera) on igiomaseks peetud tugev tehnoloogilise ja teadusliku motiivistiku olemasolu. Excelsuse planeeti kirjeldavas peatükis sai mainitud, et inimene ei suudaks seal ellu jääda ilma teatavaid tehnoloogilisi abivahendeid kasutamata. Kuid teksti ennast lugedes jääb kohe silma Hargla eriline napisõnalisus igasuguse tehnoloogia mainimisel või kirjeldamisel. Tavaliselt piirdub autor ainult objekti äramärkimisega (heljuksõiduk, laserpüss või laskurlift), jättes lugeja kujutlusvõimele vabaduse ise kirjeldatav ese silme ette manada. Näiteks ka ulmekirjanduses väga levinud ”hüperruumi” (võimalust reisida universumis minimaalse ajavahemiku jooksul), mainitakse teoses ainult korra, kui midagi täiesti argipäevast.

Tegelikult kirjeldab Hargla ainult kahte eset vähegi põhjalikumalt ning nendeks on tehnoloogia, milleta töö ja jääskulptuuri valmistamine Excelsusel oleks täiesti võimatu. Esimene nendest on nn. jääprillid ehk gonglatsiooniläätsed, mille kandmiseta on suur tõenäosus silmanägemisest Excelsusel üldse ilma jääda. Tegemist on vedelkristallidest koosnevate imekerged okulaaridega, mis muudavad tähtede kiirguse talutavaks ning silmad ei saa kahjustada. Lisaks jooksevad mööda okulaari paremat ülanurka erinevad andmed (temperatuur, valgustugevus, tuule suund), mis aitavad planeedil orienteeruda.

Teine oluline tehnoloogiline abivahend planeedil on kogu Akadeemias inimesi aitavad heljukrobotid ehk himaajad. Tegemist ei ole tavapärase ulmekirjanduses esineva tehisintellektiga, kellele on antud inimkujuline fassaad. Himaajad on maa kohal hõljuvad, tündritaolise kujuga, torustike ning paneelidega erinevateks töödeks mõeldud robotid (peitel-himaaja, kelner-himaaja, lumepühkur-himaaja, tõstuk-himaaja). Nad on asetatud teoses dehumaniseeritud seisusesse, neisse on lihtsalt programmeeritud kindlad operatsioonid, mida nad täitma peavad.
 

Teose žanriline kuuluvus

Kui proovida Indrek Hargla lühiromaani ”Excelsuse konkistadoorid” lahterdada ühte ulmekirjanduse kolmest põhižanritest (science fiction, horror fiction, fantasy), siis on selgelt tegemist science fiction’iga ehk teadusliku fantastikaga ehk teadusulmega.

Süžeetasandi seisukohalt on tekstis kõige olulisem tulevikuvisioon inimkonna kohtumisest võõra ning mõistetamatu rassiga (ningod), kellega üritatakse kontakti saada. Just kahe mõistusliku eluvormi kohtumine vallandabki teoses oleva sündmuste narratiivse jada, mis viib välja verise konfliktini erinevate rasside vahel. Kokkupõrke tulemusena vallutavad ningod Galerii (muutes paiga oma pühamuks ning jääkujud oma jumalateks). Kogu kunstnikekoloonia on sunnitud planeedilt lahkuma ning 30 aastat ettevalmistatud Festival lükatakse teadmatuks ajaks edasi.

Tegelaste tasandil ei ole keskseks kujuks mitte mina-jutustajast Konservatooriumi luureülem ja teadlane Bent vris Zenani, vaid Exclsusel elavad ningod. Salapäraste planeedi liustike all pesitsevate ningode puhul ei ole tegemist klassikalise ulmekirjanduses klišeega antropomorfsetest ehk inimsarnastest tulnukatest. Hargla on loonud väga erinäolise ja detailirikka pildi, sellest jääkaru ning hülge hübriidi meenutavast tulnukarassist.

Proovides ”Excelsuse konkistadoorele” kontseptuaalsel tasandil teadusulmest täpsemat liigitust leida, siis on teose näol tegemist soft science fiction´i ehk maheulmega. Maheulmele omaselt ei domineeri tekstis mitte tehnika- ja täppisteaduste saavutused (laserrelvad, kosmoselaevad), vaid autor on esiplaanile tõstnud hoopis inimlikumad teemad (kunst - täiusliku taiese loomise võimalikkus, filosoofia - oleme me universumis ainus mõistuslik eluvorm, religioon - uute jumalate loomine ja nende kultus). Oskus tuua tavalisse kosmoseooperisse sisse hoopis sügavam ning igavikulisem mõõde ongi põhjus, miks Indrek Hargla on eesti ulme lugejate seas nii populaarne ja hinnatud autor.


Andmed:
Mario Kivistik (koostaja), Mardus 3/99, Salasõna, 1999, lk 96
Indrek Hargla, Nad tulevad täna öösel!, Kuldsulg, 2000, lk 296
Raul Sulbi (koostaja), Eesti ulme antoloogia, Varrak, 2002, lk 656

Linke netiilmast:
"Excelsuse konkistadoorid" Algernonis

07 oktoober 2015

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Ta tegi seda jälle!!! Juba viiendat puhku ja seekord eriti filigraanselt. Viiskümmend lehekülge enne lõppu olin ma enese arvates mõrvari isiku kindlaks teinud. Igaks juhuks oli mul ka teine kahtlusalune varuks, sest ma tunnen juba piisavalt hästi Hargla mänge suitsu ja peeglitega. Kuid taaskord oleksin ma lasknud süütu inimese vangitorni toppida ja mõrvari vabadusse jätnud. Pean vist lõplikult tunnistama oma väikeste hallide ajurakukeste kõlbmatust detektiivitööks.

Kriminaalromaanidest arvustust kirjutades on kõige tähtsam mitte rikkuda potentsiaalse lugeja lugemiselamust ehk no spoilers (kas eesti keeles on sellele sõnale vaste juba leiutatud?). Nõnda ma romaani kriminaalsetel tegevusliinidel pikemalt ei peatuks ning prooviksin pigem analüüsida "Tallinna kroonika" kohta apteeker Melchiori sarjas laiemalt.

Tegemist on üleminekuromaaniga, mis toob esimest korda iseseisva ning läbitöötatud karakterina lugejate ette Melchiori poja. Juba "Pirita kägistajas" alanud ettevalmistused põlvkondade vahetuseks, saavad sarja viiendas osas tõeliselt hoo sisse. Romaani alguses näib, et verevahetus võib teoks saada juba käesolevas romaanis (elutüdimuse käes vaevlev isa ja Greifswaldist koduteele asuv poeg), kuid verised sündmused Tallinnas ja Lübeckis pööravad Wakenstedede meespere tulevikuplaanid mingiks ajaperioodiks pea peale.
Lübecki linnapanoraam 15. sajandil
Noore Melchiori tegevusliini viimine Lübeckisse annab Harglale lõpuks võimaluse oma mängumaad laiendada ning Wakenstedede needust ümbritsevat saladusteloori ka reaalselt lahendama hakata. Tallinna linnamüürid hakkasid juba silmnähtavalt kirjanikule kitsaks jääma. Lübeck Tallinna emalinnana lubab sisse tuua uusi mõjujõude, rühmitusi, liitlasi ja ka vaenlasi. Samas võimaldab toimiv hansalinnade võrgustik nende tegevusliinide orgaanilist liitmist Tallinnaga ning nõnda võime oodata tulevikus geograafiliselt veelgi mastaapsemaid romaane.

Apteeker Melchiori sarja teosed on järjepanu kasvanud nii kvaliteedilt kui ka mahult. Tunnet, et raamatutesse oleks sattunud üleliigset ballasti, pole kordagi tekkinud. Ajaloolised, bioloogilised või meditsiinilised finessid mängivad teostes kindlat ja vahel lausa otsustavat rolli. Gildide või kloostrite elukorraldus, surmaputke mõjud inimorganismile, pidalitõve tunnused ja ravimeetodid - Hargla oskab kõik huvitavaks ning kaasahaaravaks kirjutada. Lõpetuseks ei jäägi muud üle, kui ootama jääda järgmist veretööd, mis vapustaks Tallinna kodanikkonda niivõrd, et see tuleks raamatusse kohe kindlasti kirja panna.

PS: Siinkohal tahan tänada oma väikevenda, kes tegi igast romaani 470 leheküljest oma telefoniga foto ning need mulle siia maakera kuklapoolele saatis. Lootsin, et kannatan ikka kodumaale jõudmiseni ära, kuid lugemishimu muutus nõnda piinavaks, et pidi alternatiivse lahenduse leidma. :)

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika, Varrak, 2014, lk 470

Linke netiilmast:
Jaan Martinsoni arvustus Postimehes
Kaupo Meieli arvustus Loomingus

03 oktoober 2015

Avo Kull - Haigla (2010)

Alustuseks tahaksin defineerida mõiste rahvakirjanik: "Rahvakirjaniku teosed on rahva seas populaarsed, aga kriitikute poolt üksmeelselt maha vaikitud. Tema teosed on raamatukogudes enim nõutud lugemisvara, aga ei ehi kunagi raamatupoodide müügiedetabelite tippe. Ta kohtub alatasa oma lojaalsete lugejatega, kuid kirjandusõpikutest üldjuhul tema nime või tekstinäiteid ei leia. Ta on elav, mitte surnud klassik!".

Sellest definitsioonist tulenevalt ei ole näiteks Oskar Luts või Andrus Kivirähk rahvakirjanikud, vaid rahva poolt armastatud ja loetud kirjanikud. Lutsule omistati omal ajal isegi esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus, kuid ega see teda veel rahvakirjanikuks teinud. Rahvakirjanikud on hoopis teist masti mehed.

Eesti kirjandusmaastikul on siiani kehtinud reegel "Eestile on kombeks üks rahvakirjanik korraga!". 1930ndatel aastatel oli selleks Richard Roht, kes kirjutas tol ajal erootilisteks peetud bulvariromaane. Ligi kolmkümmend aastat (u. 1960-1990) oli rahvakirjaniku tiitli ainuomanikuks Raimond Kaugver. Uuest aastatuhandest alates on seda aunimetust kandnud Erik Tohvri. Kuid viimase viie aasta jooksul on Avo Kull oma romaanidega Tohvrile tugeva väljakutse esitanud ning tõusnud tõsiseltvõetavaks tiitlipretendendiks.

Õigele rahvakirjanikule omaselt kirjutab Kull "lihtsate inimeste" "lihtsatest eludest". Sinu naabrinaisest Tiinast ja minu ametivennast Kalvist. Lugemise käigus selgub muidugi, et nende elud polegi nii lihtsad midagi. Muidugi on kõiges süüdi valesti ajastatud armastus ja üht osapoolt kinni hoidev abielusõrmus. The oldest story in the book! Õnneks lisab värskust ja omanäolisust romaanile aegruum, kuhu Kull on oma abielurikkujad paigutanud - Lõuna-Eesti väikelinn 1970ndate lõpus.

Avo Kull
Romaani teiseks keskseks teemaks lisaks Tiina ja Kalvi armuloole on nõukaaja absurdsuse kujutamine. Tolle ajastu  arulageduse monumendiks saab väikelinna ehitatav hiiglaslik haigla, mille rajamise tegelikuks tagamõtteks on ravida võimalikus tuumasõjas kannatada saavaid Moskva parteijuhte. Kull kujutab vägagi värvikalt tollast argipäeva ja seal sisalduvaid "kiikse", mis nooremate lugejate arvates pärinevad mõnest ulmeromaanist. Autoostuload, kõigi kaupade defitsiit (välja arvatud viin!!!), erikauplused väljavalitutele, ajakirjanduslik tsensuur, koputajad,  julgeolukuasutuste  pidev jälitustegevus ning riiklikult soodustatud lausjoomine. Lõpetuseks muidugi kõige püham ja puutumatum asi maailmas - PLAAN. See, mida romaanis oldi valmis plaani täitmise nimel tegema on tõesti kõrgem pilotaaž. Vürst Potjomkin on omale igati väärilised järglased leidnud.

Jättes kõrvale banaalse dialoogiga armuloo, siis soovitaksin "Haiglat" lugeda kõigil, kes põevad haigust nimega nõukogude nostalgia. See tõbi, mis kahjustab ennekõike nakatunute ajutegevust on viimastel aastatel kahjuks aina enam levima hakanud. Ravikuur näeb ette nädala jooksul igal õhtul 50-60 lehekülje "Haigla" lugemist ning seejärel oma armastatu ettekujutamist nõukogudeaegses Marati villases pesus. Ravi kiire ja korralik! Lisaks toimib suurepäraselt ka rasestusvastase vahendina!


Andmed:
Avo Kull, Haigla, Tänapäev, 2010, lk 430

Linke netiilmast:
"Haigla" ELLU-s

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kati Vatmann-Murutari arvustus Pärnu Postimehes
Heili Sibritsi intervjuu Avo Kulliga Postimehes