12 märts 2016

Tõnu Õnnepalu - Klaasveranda (2016)

Läbi sajandite oleme baltisakslaste poole vaadanud alt üles või ülalt alla. Kas hirmust värisedes või kahjurõõmsalt parastades. Selline piiratud suhtumine on jätnud väga selge jälje ka meie kirjandusse. Baltisakslasi hakati kujutama verejanuliste ja tiiraste mõisnikena, kes lasevad talupoegi oma lõbuks tallis piitsutada ning vägistavad mõisaköögis külast pärit ausaid näitsikuid. 1920.–1930. aastail kujutati baltisakslasi kirjandusteostes poolearuliste ning kõdulõhnaliste fossiilidena, kes aina nutsid taga oma kaotatud privileege. Nõukogude kirjanduses oli muidugi iga saksa verd inimene koheselt fašist ja kuulus pikema jututa mahalaskmisele.

Nüüdseks oleme jõudnud staadiumi, kus laipa pole enam kena mõnitada. Baltisakslased on lahkunud nii Eestimaalt kui ka ajaloo areenilt laiemalt. Juba mitu põlvkonda lapsi on suureks kasvanud, ilma et oleks näinud sellist imelooma nagu baltisakslane. Sajandeid geneetiliselt pärandatud saksaviha on meie loomusest lõpuks jäädavalt kadunud.

Esivanemate viha ja hirmu on hakanud asendama nostalgia ja siiras soov mõista, kes olid need „Jumala poolt” meid valitsema pandud inimesed. Aina enam on hakatud mõistma, et baltisakslased on lahutamatu osa meie ajaloost, kirjandusest, kunstist või teatriloost. Enam ei räägita baltisaksa kirjandusest ja eesti kirjandusest, vaid baltisaksa kirjandusest Eesti(maa) kirjanduse osana. Mitte meie ja nende ajalugu, vaid Eestimaa ajalugu. Aitab sellest rumalast valguse ja pimeduse ajastute vastandamisest ning orja ja isanda käsitusest! Pime on siin Läänemere idakaldal kogu aeg ju olnud!!!

Esna mõis Järvamaal
Tõnu Õnnepalu oli aastaid ühele baltisaksa suguvõsale kuulunud mõisas kärner, ahjukütja ja vardja. Kilter, toapoiss ja virtin ühes isikus. Esna mõisas elades tekkis tal huvi koha kunagiste omanike elusaatuste vastu. Kes olid need inimesed, kes täitsid seda nüüdseks tühja kesta? Keda nad armastasid, keda vihkasid? Kes neid armastas, kes vihkas?

Oma peas tekkinud võimalikud stsenaariumid ja tegelaskujud pani Õnnepalu paberile ning sellest sai poeem „Klaasveranda”, mis kujunes omakorda näidendi „Sajand” prelüüdiks. Õnnepalu mängib läbi osa stseene Baronin Schillingu (sündinud Freifräulein Elizabeth von Grünewaldt ehk Liza) elust, mille algus oli ju nõnda paljulubav ja helge. Nooruse lapsikud armumised, ülihoolitsev perekond, seisusekohane abielu ning uute pärijate sünnitamine. Kõik oli eluks valmis seatud ning tuli vaid hakata kopeerima oma esiemade samme.

Samas tajub Liza juba 1911. aastal, et tema rahval pole tulevikku ega jõudu sellel maal püsima jääda. Isegi kui neil on soovi korral võimalus iga päev vahukoorega kukleid süüa. Vana maailm on kadumas ning uus ja miskipärast paremaks kuulutatud aeg on tulemas. Wabad riigid, kadunud keisrid, maareformid ja aina uuesti puhkevad sõjad. Klaasveranda ei kaitse enam temasuguseid välismaailma eest ning võimalus jääda vaikseks kõrvalseisjaks puudub täiesti. Nõnda pühibki 20. sajand oma mõistusevastase jõhkruse ja hävituskirega lavalt miljonid ning püsima jäänutel tuleb asuda mängima pahuraid ja kibestunud vanainimesi.

Liza lahkub Umsiedlung’i käigus koos perekonnaga „ajaloolisele kodumaale”, nagu ka tuhanded teised baltisakslased. Kuid see ei olnud pääsemine, vaid ajapikendus, mille nimel pidid nad tooma suure ohvri – igaveseks lahkuma oma kodumaalt. Nemad armastasid siinseid metsi ja põlde samasuguse kirega nagu seal tööd rüganud talupojad. Sügisel üles küntud musta mulla lõhna ei unusta Liza kunagi. Seda vahetut kaotusevalu ja igatsust kujutabki Õnnepalu poeemi teine pool tõeliselt meisterlikult. Lugeja mõistab, et mats ja saks ei ole ühti nii erinevad. Kokkuvõttes oleme ju mõlemad ajaloo näitelaval kõigest statistid.

PS: See arvustus ilmus algselt 11. märtsil 2016 aastal Õpetajate Lehes
Suured tänusõnad ajalehe toimetusele!

Andmed:
Tõnu Õnnepalu, Klaasveranda, Varrak, 2016, lk 112

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar