01 mai 2016

Ilmar Taska - Pobeda 1946 (2016)

1946. aasta kevad Londonis ja Tallinnas. Esimene rahukevad terves Euroopas. Enam ei pillu tiivulised sortsid pilvede vahelt surma ja hävingut. Saabunud rahu on siiski kõigest näiline, sest juba on sortsidele jagatud uued ülesanded ja Pobedade võtmed kätte. Uus tuliselt külm sõda on alanud!

Sõja ajal loodud sõprus- ja liitlassuhted ning fotod üksteisele naeratavate riigipeadega on nüüd ainult ajaloolaste pärusmaa. Reaalses maailmas on mõlemal pool raudset eesriiet kahte liiki inimesi: uskmatud ja usklikud. Uskmatud ei suuda uskuda, et neid hetkel ümbritsev maailm võiks püsima jääda ning ootavad naiivselt sõjaeelse olukorra taastamist. Usklikud usuvad (vahel küll pimesi) saabunud maailmakorra vääramatust ning paratamatust.

Muutunud maailm on paljudele üllatusena täis rahvavaenlasi, spioone, informaatoreid, kulakuid ja imperialistide käsilasi. Kõige "toredam" on asja juures see, et sa ei või absoluutselt kindel olla, millist aunimetust sa ise homme kannad. Täna töötad rõõmsalt raamatukogus, aga homme sõidad prii piletiga Siberi suunas. Aga miks? Sest sa ei paigutanud ajaloo suurima mõtleja ehk seltsimees Lenini kogutud teoseid lugemissaali avariiulile. Nõukogude võimule nõnda suurt ohtu kujutavad isikud tuleb ju kiiremas korras likvideerida!

Ilmar Taska
Ilmar Taska romaani "Pobeda 1946" tegevustik leiabki aset selles täiesti mõistusevastases ning ettearvamatus maailmas. Romaanis ei vaja kesksed tegelased enam nimesidki, sest nad on kõigest suure hakklihamasina väikesed mutrikesed. Mees/tšekist/Pobeda-Onu, naine/rahvavaenlane/ema ja poiss/informaator/poeg. Milleks neile nimed? Taska poolt raamatukaante vahele pandud lugu oleks võinud aset leida ka meie vanavanematega ning äkki mingis variatsioonis juhtuski. Sobilike nimede lisamine tegelastele jääb lugeja ülesandeks. Meie kõigi lugu on see nii või teisiti.

Lõpetuseks tahaksin ka kiita Taska valitud neutraalset stiili. Tšekist ei ole automaatselt retsidivist ega iga eestlane elukutseline metsavend. Hirmu tunnevad SÜSTEEMI ees kõik. Lihtsalt nende reageering stiimulile on erinev. Üks peidab end kartulikeldrisse ja teine hakkab teda sealt otsima. Taska on eelkõige suutnud kujutada inimesi ja neid ümbritsevat painajalikku atmosfääri ning Ida ja Lääne paratamatu konflikti on kõigest taustamuusika. Mulle tuletati muuseas see nädalavahetus meelde, et ajalugu koosneb ju ennekõike inimestest ja nende lugudest, mitte aastaarvudest ja sõdadest. Selle tõdemuse näitlikustamiseks sobibki "Pobeda 1946" suurepäraselt, sest see on üks ääretult inimlik lugu meie ajaloost.


Andmed:
Ilmar Taska, Pobeda 1946, Varrak, 2016, lk 308

Linke netiilmast:
Rolf Liivi arvustus Eesti Päevalehes
Verni Leivaku artikkel Postimehes

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar