16 august 2016

Eno Raud "Kalevipoeg" (1961), Juss Piho "Kalevi kange poeg" (1995) & Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2 .0" (2010)

"Kalevipoeg" - meie rahva, kultuuri ja kirjandusloo kõige tammisem tüvitekst. Too tüvi on kohe niivõrd hirmutava diameetriga, et ainult väga vähesed pärismaalased on kunagi suutnud selle koorest kooreni läbi närida. Samas me kõik teame killukesi sellest loost ning need on aastatega ladestunud meie kultuurikihi igasse meetrisse. Siili igihaljad tarkuseterad, kolm neiukest kiva loopimas, "kalevipojad" Soomemaal möllamas või maailmameredel purjetav "Lennuk". Rääkimata viimastel kuudel taas tähelepanu keskpunkti kerkinud Tauno Kangro soovist püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelskulptuur.  Tuleb lihtsalt tõdeda, et mõni tekst ongi nii "kõikvõimas", et isegi raamaturiiulis tolmu kogudes mõjutab ta igapäevaselt meie elusid.

Saabuva kooliaasta puhul uuendasin ka mina oma tutvust Kalevi kange pojaga. Seekord läbi kolme väga eriilmelise ning eri ajastutest pärineva ümberjutustuse abil. Juba varasemast ajast tuttavatele Raua akadeemilisemale ning Kenkmaa/Piho lustilikule käsitlusele vastandas seekord end Kirsfeldti rämedakoelisem "Kalevipoeg 2.0". 

Kirsfeldti heeros on nagu mees muiste - egotsentriline alfaisane kuubis. Jorss, kelle ainsaks liikuma panevaks jõuks on peas või vändas kohisema löönud veri. Päev on tema jaoks ainult siis korda läinud, kui jõuab näitsikutega pisut mürada, naabrimehega nattipidi kokku minna või end kesvamärjukest pildituks lakkuda. Ideaalsel päeval jõuab kangelane muidugi kõiki neid tegevusi harrastada.

Oma ürgsuses ning täielikus matslikkuses ongi Kirsfeldti loodud Kalevipoeg ehk kõige lähedasem Kreutzwaldi algkujule. Raua ümberjutustuse ja algselt Tähekeses ilmunud koomiksi Kalevipoeg on ikkagi muudetud sangariks ning oma rahva juhiks. Ütleme otse välja, tegemist on küll väga halva juhiga, aga vähemalt ta üritab. Eks lapsed peavadki õppima, et reaalses elus on täiesti normaalne, kui kõik ei tule kohe välja ja vahel peksavad just omad vitsad kõige valusamini. 

Ehk tulekski koolis rahvuseepost tutvustama hakata hoopis põneva juhtimisõpiku või elulooraamatuna, mis kannab pealkirja "Kalevipoeg - 20 lugu, mida juhipositsioonil olles kindlasti MITTE teha!". Ei tohi ära unustada, et vahel on halb eeskuju parim eeskuju.

Andmed:
Eno Raud, Kalevipoeg: Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud Eno Raud, Tallinna Riiklik Kirjastus, 1961, lk 88
Juss Piho, Kalevi kange poeg: F.R. Kreutzwaldi "Kalevipoja" ainetel, RE Stuudio, 1995, lk 79
Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0: Eesti rahva moodne eepos / Kristian Kirsfeldt Fr. R. Kreutzwaldi ainetel, Eesti Ajalehed, 2010, lk 476

Linke netiilmast:
"Kalevipoeg 2.0" ELLU's
Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis
Rein Raua arvustus Eesti Ekspressis
Hendrik Alla arvustus Postimehes

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar