30 september 2016

Jaan Tätte - Näidendid (2002) & Näidendid II (2008)

Eesti näitekirjanike seas on saamas juba trendiks, et igal kümnendil on oma "STAAR". Nad tulevad pauguga, kirjutavad oma "surematu teose", kummardavad püsti tõusnud publikule  ning taanduvad vaikselt meie teatriloost rääkivate raamatute kaante vahele. Vilde&Kitzberg, Hugo Raudsepp, August Jakobson, Juhan Smuul, Egon Rannet ja Jaan Kruusvall - nimetada esimesi pähe karanud nimesid. Vahel ikka lavastatakse mõni nende näidend (juubeli või mõne muu erisündmuse puhul), aga üldjuhul on need tekstid muutunud kohustuslikuks lugemisvaraks (teatri)koolides ning eesriide tõusu enam ei näe. Teatrimaailm on karm, aga paraku õiglane!

Minul oli õnn armuda teatri salamaailma ajastul, kui meie näitekirjanduses oli kahe kuninga ülemvõim - Andrus Kivirähk ja Jaan Tätte. Kaks kantsi, Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater, kõrgusid selgelt üle teatrimaastiku. Nende autorite uusi teksti oodati ning iga esietendus oli suursündmus! Mina armastan nende mõlema tekste ja olen ütlemata tänulik, et olen suurt osa neist näinud ka lavalaudadel reaalsuseks saamas. Oh happy days!

Nüüd, ligi kümnend hiljem, mõtlen tagasi nendele teatriõhtutele. Täiesti uskumatu, kui kirkalt need on mul senini meeles! Ma mäletan siiani, mida ma kandsin seljas ja keda ma kohtasin sumedal suveõhtul teel "Kaotajaid" vaatama. Ma mäletan siiani, kuidas me Eveliniga jalutasime Laulasmaa rannas peale "Laterna" etendust, loojuva päikese valguses ja ootasime ta venda, kes meid Tallinna sõidutaks. Ma mäletan siiani, kuidas ma ühe vaatusega armusin ära Liina Olmarusse (või peaks ütlema Leelesse), kes seisis väiksel puust sillal ja rääkis mulle kõik südamelt ära. Sest see oli tema viimane võimalus! Need õhtud ja kogetud tunded jäävad minuga igavesti. Jätke meelde - teater ei ole kaduv kunst!!!

 
Andmed:
Jaan Tätte, Näidendid, Tallinna Linnateater, 2002, lk 240
Jaan Tätte, Näidendid II, Tallinna Linnateater, 2008, lk 192

Linke netiilmas:
Ardo Kaljuvee artikkel Eesti Päevalehes