29 oktoober 2016

Mart Kadastik - Nüüd ma siis kirjutan (2016)

Nüüd ma siis kirjutan natuke viimase kuu kõige päevakajalisemast raamatust. Raamatust, mis paneb suure tõenäosusega tükiks ajaks kohtuveskid jahvatama ja lubab pihku itsitavatel advokaatidel paksu kihi võid oma leivale määrida. Raamatust, mille ilmumine ilmutas veel ühe raamatu. Raamatust, mille sündi oodati ja kardeti.

Mart Kadastiku teos on eelkõige sügav, pisarsilmil tehtud kummardus oma "pojale", kes jättis lõplikult oma vanemad ning hoiab nüüd oma uue naise poole. Uut miniat ei salli papa silmaotsaski, kuid ise valiti too oma lapse tulevaseks välja ning omad vitsad peksavad tõesti valusasti. Kuid see ei vähenda kübetki vanemlikku armastust ning muret, mida oma latsekese vastu tuntakse. Pigem isegi kasvatab seda ning käesolev raamat, oma "paljastavate" lugudega, on selle tõestuseks.

Lugedes rullub lahti ühe töömehe lugu, kes on sulaselgelt leidnud oma kutsumuse ja liistud siin hullupöörases maailmas (väga kadestamisväärne juhtum!). Ajakirjaniku kutset on Eestimaal ikka austatud. Me oleme ju lugejarahvas ja kiri on meile püha! Kui palju ma olen oma elus kuulnud lauseid: "Ajalehes kirjutas, et See ja Too tegi nii ja naa! Ja kui juba ajaleht kirjutab, siis peab tõsi olema!" Aga tõekuulutajaks ei saa igaüks meist. Seetõttu kuulame äravalituid eriti hoolega ja vajadusel otsime aastakümneid ka ridade vahelt "püha tõde".

Raamatut "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes jäi minule mulje, et härra Kadastik teab, millist tähendust omab ajakirjaniku/ajakirjanduse roll ja positsioon Eestis. "Neljas võim" ei ole ainult tühipaljas sõnakõlks. Kuid meeles tuleb pidada, et kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas ja ka "neljas võim" võib ükshetk rahva toetusest ilma jääda. Aastakümnete jooksul vormunud usaldus võib kaduda murdosa sekundiga ning rahaga seda enam tagasi ei osta.

Kes haaras raamatupoest Kadastiku teose lootes eest leida "ärapanemist" ning hunnikus meie meediamaastiku musta pesu, siis peab too lugeja pigem pettuma. Muidugi on raamatus kirjas 1990-ndate "kauboikapitalismi" näiteid ning lugusid meedias aset leidnud erastamistest ja ärastamistest. Kuid tegelikult räägib Kadastiku teos ühe provintsipoisikese kasvamisest Eesti suurimaks meediaettevõtteks ning rõõmudest ja valudest sellel teel.

Andmed:
Mart Kadastik, Nüüd ma siis kirjutan: Elutööraamat, Varrak, 2016, lk 400

28 oktoober 2016

Stig Rästa - Minu Kennedy (2015)

"Minu Kennedy" võtsin ma kätte puhtalt oma 7. klassi tõttu. Muidu oleks see jäänud lihtsalt üheks järjekordseks eluloo- ja reisiraamatuks, mida iga kuu näed raamatupoe riiulil "Uued raamatud".  Kuid saatus tahtis teisiti. Nimelt kolm minu õpilast tegid selle raamatu kohta põneva ettekande ning peale kolmanda ära kuulamist lubasin ma neile, et ma loen selle raamatu koolivaheajal ka ise läbi. Meest sõnast, härga sarvist!

Lihtne seda lubadust täita siiski polnud. "Minu Kennedy" on peaaegu kõigist Tallinna raamatukogudest välja laenutatud. Saatuse irooniana leidsin ma teose lõpuks Stig Rästa kodutänaval asuvast Laagna raamatukogust. Tuleb taas tõdeda, et ükski prohvet pole kuulus omal maal!

"Minu Kennedy" koosneb põhimõtteliselt kolmest eraldiseisvast osast: Rästa lapse- ja koolipõlv Lasnamäel, muusikuks kasvamine (kulminatsiooniks muidugi Eurovisoonil esinemine) ja 800 kilomeetri pikkune palverännak Santiago de Compostelasse. Muidugi kõige suurema põnevusega lugesin Rästa Lasnamäe ja 13. Keskkooli (nüüdne Tallinna Laagna Gümnaasium) mälestusi. Neile lehekülgedele võiksin ka mina rahulikult oma nime alla kirjutada (Ka minu maja ees ja sees tapeti inimesi!). Me liikusime ühises ruumis, hallide betoonhiiglaste varjus, kuid seitsme aastase viivisega.

Kui mina emaga lõpuks koolimajja jõudsin, oli Stig juba parematele jahimaadele edasi liikunud. Kuigi õpilaste arv oli vahepeal drastiliselt langenud, siis õpetajaskond oli suuremalt jaolt sama ning ka politsei külaskäigud suhteliselt regulaarsed. Mäletan, et põhikoolis lasti meil klassis vahel naljaviluks pipragaasi, hüpati teise korruse akendest alla ning keegi üritas vist ka lauda põlema panna. Ning see oli ainult meie klassis! Siiski on kõige selgem mälestus ühest hommikusest matemaatikatunnist, kus järsku kõlas kõva kärgatus ning kõik klassi aknad hakkasid värisema. Nimelt plahvatas kilomeetri kaugusel asuva Paekaare Gümnaasiumi juures üks Margus Ringmaa pommidest. Igavuse kätte pole Lasnamäel küll kunagi keegi surnud.

Stig Rästa muusikukarjääri ning Eurovisiooni telgitaguste kirjeldused pakkusid küll huvitava lugemiselamuse, kuid polnud minu tassike teed. Seevastu reisikirja rännakust Santiago de Compostelasse lugesin väga suure huviga, sest sama teekond on ka omal järgmise suve plaanidesse võetud. Kasulikke näpunäiteid leidsin kuhjaga ning kindlasti loen vastavad leheküljed veel enne reisile asumist üle.

"Minu Kennedy" on üks ütlemata aus ja ladusasti kirjutatud raamat. Samas on see ka üks ütlemata halvasti toimetatud raamat. Seda võiks kohe õppematerjalina kasutada tulevastele toimetajatele. Eks see ole enamuste nende "üheraamatukirjastuste" viga, mis püüavad suurte kirjastuste ahnete käppade vahelt pääseda ja ise suuremat tulu teenida. Vaadates sellele veale nüüd läbi sõrmede, siis oli "Minu Kennedy" minule üks mõnus nostalgialaks, mis pani mõtlema kõigile neile kümnetele poistele ja tüdrukutele, kes Pae tänava hoovides õhtuti rahvastepalli ja ukakat mängisid. Peaaegu kõigist said ju normaalsed inimesed. Ainult mõni üksik on vangis või süstla otsas. Aga selles ei saa küll Lasnakat süüdistada!

PS: Lõpetuseks tänud minu 7. klassi õpilastele, kes selle raamatu minu huviorbiiti tõstsid. Kindlasti kõige põnevam raamat, mis ma sellel vaheajal lugesin. :)


Andmed:
Stig Rästa, Minu Kennedy, Rasta Meedia, 2015, lk 204

Linke netiilmast:
"Minu Kennedy" ELLU's

27 oktoober 2016

Ene Sepp - Medaljon (2009)

Oktoober on mul seitsmenda klassiga noorsookirjanduse kuu. Palusin neil lugemiseks valida ühe Tänapäeva noorsooromaanide sarja kuuluva teose ja oma valikust mind ka teavitada. Paljud õpilased valisid Ene Sepa "Medaljoni", mis on ilmselt viimase kümnendi üks tuntumaid ja loetumaid noorsooromaane. Nõnda otsustasin ka ise selle raamatu koolivaheajal läbi lugeda ning end teose tegelaste ja tegevustikuga kurssi viia. Muidu ei tea ma teemast ööd ega mütsi ning noogutan lihtsalt õpilaste vastamisele totra naeratusega kaasa. Dialoog on kirjanduse mõtestamise alus!

Tehes natuke taustauuringut selgus, et Ene Sepp alustas "Medaljoni" kirjutamist juba 14-aastaselt ning teose valmides oli autor 17-aastane. See on teismelise kirjutatud raamat teismelistele! Seda väga olulist aspekti arvestades tulebki minusugusel "vanamehenässil" seda teost lugeda. Arvesta sellega ja ma usun, et sul ei tule pettuda. Nooruse naiivne ja üdini aus maailmapilt kumab tekstist ikka väga selgelt läbi. Mustad on mustad ja valged on valged. Tunded on suured ja absoluutsed (või haihtuvad igavikku kahe nädala möödumisel). Parimad sõbrad on igavesed ja vanemad üldjuhul täielikud tropid. Ühesõnaga - meri on põlvini ja pidu pidamiseks!

"Medaljon" on sisu poolest ikkagi klišeede klišee. Vaikne ja helge tulevikuga tüdruk armub tätoveeritud, needistatud ja musta lõvilakaga mehehakatisse. Kogu senine maailm ja tõekspidamised lendavad prügikasti ning tuleb hakata end "vanale maailmale" (loe: vanemad, kool ja endised sõbrad) ja selle normidele vastandama. Lõpuks jõutakse selle vastandumisega nõnda kaugele, et lastest saavad lapsevanemad ja ring ongi täis. Nüüd tuleb lihtsalt oodata, kuni teid hakatakse vihkama ja "vanadeks troppideks" sõimama. Looduse lõputu ringkäik on ikka üks üdini õiglane leiutis!

Ma ütlen täiesti ausalt, sain lugedes ikka kõvasti naerda. Aga seda ennekõike enda üle, sest ise olin veel üpriski hiljaaegu täpselt samasugune "my way or the highway" suhtumisega poisinolk. Tänu taevale, et ma enam ei ole! Õnneks on olemas raamatud, mis meenutavad meile, et ka meie põdesime selle "haiguse" läbi, mida nooruseks kutsutakse. Kõik täiskasvanud jooksku nüüd noorsookirjandust lugema ja oma "haiguslugu" meenutama! Ehk oskate nõnda ka praeguseid "patsiente" paremini mõista.

Andmed:
Ene Sepp, Medaljon, Tänapäev, 2009, lk 200

Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes