"Hingelõõm" sai ostetud 4-5 aastat tagasi ja seisis seni mu ulmekirjanduse riiulis vaikses unustuses. Paar nädalat tagasi omale pühapäeva õhtul uut bussiraamatut otsides sattus raamat mulle Apsi&Sildre teos kätte. Ei saa salata, raamatu välimus kutsus lugema. Eriti Sildre lugu toetavad ja ka edasi viivad mustvalged pildid. Fain, sold! Järgmine hommik bussi oodates oli mul juba "Hingelõõm" näpus.
Aps&Sildre ühisteos on oma olemuselt filmilik põnevusromaan, mille sisuks ühe "probleemidelahendaja" probleemid. Sobiks täiesti paslikult mõne B- või C-kategooria filmile alusmaterjaliks. Jälitusstseenid, kõrtsikaklus, armukolmnurk ja hinge kriipivad kohad on täiesti olemas. Tekst, mis teab suhteliselt täpselt, mis ta on - pretensioonideta filler.
Oma eesmärgi täitis "Hingelõõm" täielikult. Ühe nädala bussisõitudeks tööle ja tagasi oli mul kaaslane olemas. Kaks nädalat hiljem ei mäleta küll enam ühegi tegelase nime, aga juhusuhte puhul on see normaalne. Reedel võisin raamatu südamerahuga tagasi riiulisse panna ja uut "ohvrit" otsima hakata.
Andmed:
Jaan Aps & Joonas Sildre, Hingelõõm, Varrak, 2007, lk 240
Linke netiilmast:
Andra Teede arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar