30 mai 2016

Meelis Friedenthal - Inglite keel (2016)

Mõtlesin kohe mitu päeva, kuidas Meelis Friedenthali uut romaani enda jaoks defineerida. Raamatu tagakaanel olev tutvustus kirjeldab romaani natuke müstilise põnevikuna, kust leiab ka tundliku armastusloo, omajagu Tartu linna ajalugu ning tibake filosoofilisi arutelusid. Need osised on tõesti romaanis olemas ja väga hästi kokku segatud. Kuid minu jaoks on "Inglite keel" ood raamatutele. Muidugi ka paberile, trükikunstile, kirjasõnale ja keelele, kuid kokkuvõtvalt siiski raamatutele. 

Friedenthal on püüdnud (küllaltki edukalt) jälgida oma romaani kirja pannes ühe selle tegelase õpetussõnu. Academia Gustaviana professor Salomon Maius ütleb nimelt järgmist: "Õige raamat peab aga kõiki meeli arvestama - absoluutselt kõiki, ma kordan!". Friedenthal alustas selle tõe tagaajamist juba romaanis "Mesilased" ning nüüdseks on see tõesti tema lipukirjaks saanud.

Lisaks torupillijorina kuulamisele ning kevadises Tartus ringi siblivate tudengineiude jälgimisele, puudutame ka oma näppudega sajandeid vanu köiteid, maitseme toomkiriku tornis tigehaput veini ja kirtsutame nina, kui ajame jalga kopituse järgi lõhnavaid dressipükse. Selleks, et mõista tegelase motiive ja otsuseid, peab lugeja kurssi viima kõigega, mis tegelast ümbritseb ja tema meeli mõjutab. Väline maailm mõjutab meid ju igal hetkel!

Selles avardatud meeltega teoses on "liikumatuks liigutajaks" üks vana arhiiv, mis ilmub juhuslikult välja ühe kummalise torupillimängija talus. Arhiiviga seotud niidid viivad tagasi lausa 17. sajandisse ning mängu tahavad kangesti tulla ka üleloomulikud jõud. Kas on üldse olemas juhuslikke kokkusattumusi? Kes on too salapärane torupillimängija? Kas on kurja hingega raamatuid? Ja lõpuks, kas kirjanik peabki kõigile neile küsimustele vastama või vastamata jätmine ongi juba vastus?

Andmed:
Meelis Friedenthal, Inglite keel, Varrak, 2016, lk 208

Linke netiilmast:
Toomas Raudami arvustus ERR'i kultuuriportaalis

20 mai 2016

Tiit Tarlap - Äraneetute pärijad (2015)

Kui võtta praeguse põlvkonna helgemad pead, saata nad ajas tagasi umbes 5000-6000 aastat ning teha nende missiooniks esimese humanistliku kõrgtsivilisatsiooni loomine, kas me saaksime omale parema inimkonna ajaloo? Sõdade, tapatalgute ja massimõrvade vaba ajaloo? Või on konfliktiihalus meisse lihtsalt sisse kodeeritud? Kas me olemegi juba loomult vennatapjad? Need küsimused paeluvad nii Tiit Tarlapit kui ka tema romaani "Äraneetute pärijad" peategelasi. 

Tarlapi romaanis ei tulda küll inimkonda juhtima ja "aretustööd tegema" mitte kaugest tulevikust, vaid tähtede tagant. Planeedi Urr asukad urfüüdid saadavad biomehhidest ja robotitest koosneva uurimisrühma Maale siinset arengut juhtima ja tarkuseterasid jagama. "Isetuks" eesmärgiks on proovida panna inimkonda vältima urfüüdide poolt tehtud vigu, mis on viinud nende planeedi ja kultuuri vaikse hääbumiseni. Ei mingit himu teie loodusvarade järele!!! Ainult hea tahe!

Aga, va lollakad inimesed, ei taha kuidagi hääd nõu kuulda võtta! Nemad aina mürgitaks ja pussitaks üksteist. Vallutaks naaberalasid ja kuhjaks mammonat kokku. Ei taha nad akvedukte ehitada ega näljahädas naabreid aidata. Nende pärast las kärvaku maha, saabki omale uued karjamaad. Sellise mentaliteediga asuvadki võitlusesse taevased ehk Põhja-Euroopast kokku kogutud lapsed, kes biomehhide abil ja õpetusel kasvatati inimkonna uuteks juhtideks. Kuid peagi selgub, et huntide seas peab õppima kiiresti ka nende moodi ulguma. Hea tahte missioon on juba eos läbikukkumisele määratud.

Tarlap on sarnast kriitikat inimtsivilisatsiooni suhtes väljendanud nüüd mitu romaani jutti. Ma ei ütle, et tema mõttekäigud ja kriitika vale või tüütav oleks, kuid seekord oli see lihtsalt tõeliselt igava faabula sisse pakitud. "Põnevaks" läks tekst alles viimasel sajal leheküljel, kui kogu planeeti tabas hiiglaslike mõõtmetega looduskatastroof ja tegelased pidid jutustamise asemel ka reaalselt tegutsema hakkama. Lugeja, kelle jaoks on "Äraneetud pärijad" esmaseks kokkupuuteks Tarlapi või üldse eesti ulmega võib see päris traumeeriv kogemus olla. Tavaliselt soovitan ma kodumaist kirjandust eelistada, aga seekord võtke pigem kätte mõni Graham Hancocki teostest ja saate palju parema lugemiselamuse osaliseks. Eesti ulmele seekord kahjuks siit nulliring.

Andmed:
Tiit Tarlap, Äraneetute pärijad, Varrak, 2015, lk 327

Linke netiilmast:
J.J. Metsavana arvustus Reaktoris

16 mai 2016

Edgar Valter - Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist (1995)

Mälu on ikka üks uskumatu asi! Mööda oli läinud juba üle kahekümne aasta, kui ma möödunud laupäeva hommikul avasin taas raamatu lahkest lohest Justusest ja punapäisest printsess Miniminnist. Iga lausejupp ja iga pilt raamatus tundusid uskumatult tuttavad ja kodused. Justkui oleks ma seitsmeaastane poisipõnn, kes suure õhinaga loeb oma uusimat raamatut juba viiendat korda jutti. Korraks tundus tõsimeeli, et miski ega keski pole nende aastatega muutunud.

Sellist elamust võibki pidada hea lasteraamatu kvaliteedimärgiks. Raamat, mis jätab lapse hinge nõnda sügava jälje, et isegi aastakümned ja sajad teised raamatud ei suuda seda tuhmistada. Ma usun, et meil kõigil on vähemalt üks selline tähtteos raamaturiiuli kaugemasse nurka ära peidetud. Siinkohal ma kutsungi teid üles ühel ilusal suvehommikul, kui on tunnike aega ainult enda jaoks, see raamat üles otsida ja läbi lugeda. Uskuge mind, koheselt on teie näol naeratus ning kõik maailma mured ja kohustused tunduvad järsku täiesti tühistena. Kas me kõik ei taha olla korrakski veel lapsed? Raamatud lubavad meil seda!

Andmed: 
Edgar Valter, Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist, Sinisukk, 1995, lk 57

12 mai 2016

Herta Laipaik - Kurjasadu (2006)

Ma laenutasin Herta Laipaiga "Kurjasadu" raamatukogust lihtsalt seetõttu, et tegeleda natuke oma mälu värskendamisega. Hiljaaegu lugesin ma läbi kogumiku "Pikad varjud", mis pühendati Laipaigale ja tema loomingule. Kuigi ma kogumikust üldjoonest suurt ei arvanud, siis kodumaise etnohorrori grand old lady teoseid kutsus see taasavastama küll ning selle eest saab "Pikad varjud" minu poolt kohe kindlasti soojad tänusõnad.

Laipaiga tekste lugedes mõtlesin ma korduvalt, kui rikkad on ikka meie rahvaluule ja -usundi varasalved. Võta ainult ja pane paberile! Või mine oma vanavanaema juurde ja palu tal midagi jutustada. Küll tal juba on millest rääkida, sina lihtsalt kuula ja jäta meelde.

Herta Laipaik
Omal ajal kuulas väike Herta vana Roiu Minni lõputuid lugusid ning proovis neist midagi meelde jätta, kuigi tagantjärele tundus kirjanikuprouale, et kahjuks läks enamus lihtsalt kõrvust mööda. Roiu Minn ei pajatanud õnneliku lõpuga lugusid Lumivalgukesest, Punamütsikesest ja Okasroosikesest. Ei, tema lugude peategelasteks on Arm ja Surm. Kaks käsikäes loost loosse rändavat tegelast, kellega kõik tegelased paratamatult mingi hetk tutvust teevad. Nende kahe ümber ongi Laipaik oma tekstid loonud, kuid muidugi on jutud täis ka kratte ja raharätte, lättepiigasid ja rahapadasid. Tegemist on rahvausundi erinevate motiivide tõelise tulevärgiga!

Lõpuks tahaksin ma peatud ka teoses kasutatud keelel. "Kurjasadu" lõppu on lisatud tervelt viis lehekülge sõnaseletusi, kus seletatakse meile meie oma keele sõnu. Seda lugedes tuleb taas tõdeda, kui lihtsalt oleme unustamas oma keele rikkusi ning rahuldume kõigest keskpärasuse ja peavooluga. Vanemavihm, ehmaslind, pihaline, vahing või sitikavalgus - miks me neid sõnu ei kasuta? Kivi meie kõigi ühisesse kapsaaeda! Mina tunnen end igatahes peale Laipaiga juttude lugemist palju rikkamana ning proovin tulevikus vahel ikka sealiha asemel ka vibuninavägi öelda.

Andmed:
Herta Laipaik, Kurjasadu, Varrak, 2006, lk 272

Linke netiilmast:
Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis

02 mai 2016

Mann Loper - Kellest luuakse laule (2016)

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.


Andmed:
Mann Loper, Kellest luuakse laule, Fantaasia, 2016, lk 336

Linke netiilmast:
Sama arvustus ulmeajakirjas Reaktor 
Peeter Helme mõtteid Vikerraadios

01 mai 2016

Ilmar Taska - Pobeda 1946 (2016)

1946. aasta kevad Londonis ja Tallinnas. Esimene rahukevad terves Euroopas. Enam ei pillu tiivulised sortsid pilvede vahelt surma ja hävingut. Saabunud rahu on siiski kõigest näiline, sest juba on sortsidele jagatud uued ülesanded ja Pobedade võtmed kätte. Uus tuliselt külm sõda on alanud!

Sõja ajal loodud sõprus- ja liitlassuhted ning fotod üksteisele naeratavate riigipeadega on nüüd ainult ajaloolaste pärusmaa. Reaalses maailmas on mõlemal pool raudset eesriiet kahte liiki inimesi: uskmatud ja usklikud. Uskmatud ei suuda uskuda, et neid hetkel ümbritsev maailm võiks püsima jääda ning ootavad naiivselt sõjaeelse olukorra taastamist. Usklikud usuvad (vahel küll pimesi) saabunud maailmakorra vääramatust ning paratamatust.

Muutunud maailm on paljudele üllatusena täis rahvavaenlasi, spioone, informaatoreid, kulakuid ja imperialistide käsilasi. Kõige "toredam" on asja juures see, et sa ei või absoluutselt kindel olla, millist aunimetust sa ise homme kannad. Täna töötad rõõmsalt raamatukogus, aga homme sõidad prii piletiga Siberi suunas. Aga miks? Sest sa ei paigutanud ajaloo suurima mõtleja ehk seltsimees Lenini kogutud teoseid lugemissaali avariiulile. Nõukogude võimule nõnda suurt ohtu kujutavad isikud tuleb ju kiiremas korras likvideerida!

Ilmar Taska
Ilmar Taska romaani "Pobeda 1946" tegevustik leiabki aset selles täiesti mõistusevastases ning ettearvamatus maailmas. Romaanis ei vaja kesksed tegelased enam nimesidki, sest nad on kõigest suure hakklihamasina väikesed mutrikesed. Mees/tšekist/Pobeda-Onu, naine/rahvavaenlane/ema ja poiss/informaator/poeg. Milleks neile nimed? Taska poolt raamatukaante vahele pandud lugu oleks võinud aset leida ka meie vanavanematega ning äkki mingis variatsioonis juhtuski. Sobilike nimede lisamine tegelastele jääb lugeja ülesandeks. Meie kõigi lugu on see nii või teisiti.

Lõpetuseks tahaksin ka kiita Taska valitud neutraalset stiili. Tšekist ei ole automaatselt retsidivist ega iga eestlane elukutseline metsavend. Hirmu tunnevad SÜSTEEMI ees kõik. Lihtsalt nende reageering stiimulile on erinev. Üks peidab end kartulikeldrisse ja teine hakkab teda sealt otsima. Taska on eelkõige suutnud kujutada inimesi ja neid ümbritsevat painajalikku atmosfääri ning Ida ja Lääne paratamatu konflikti on kõigest taustamuusika. Mulle tuletati muuseas see nädalavahetus meelde, et ajalugu koosneb ju ennekõike inimestest ja nende lugudest, mitte aastaarvudest ja sõdadest. Selle tõdemuse näitlikustamiseks sobibki "Pobeda 1946" suurepäraselt, sest see on üks ääretult inimlik lugu meie ajaloost.


Andmed:
Ilmar Taska, Pobeda 1946, Varrak, 2016, lk 308

Linke netiilmast:
Rolf Liivi arvustus Eesti Päevalehes
Verni Leivaku artikkel Postimehes