30 detsember 2016

Margus Haav - Kuidas lõhnab kuri (2016)

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.


Andmed:
Margus Haav, Kuidas lõhnab kuri, Fantaasia, 2016, lk 128

Linke netiilmast:
Agur Tänava arvustus Reaktoris
Hendrik Alla arvustus Postimehes

28 detsember 2016

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:
Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

26 detsember 2016

Indrek Hargla - French ja Koulu (2005/2016)

Mõned nädalad tagasi, ühel reedesel lõunatunnil, istusime Margotiga peale Eduard Vilde muuseumi külastamist Katharinenthal kohvikus. Kiirest tööpäevast hoolimata nautisime südamerahus ülihäid küpsetisi ning pläkutasime koolielust ja elukoolist.

Mina olin samal hommikul jõudnud läbi hüpata ka Akadeemilise Raamatukogu fuajeest ning osta paari mündi eest mõned raamatud. Üks ostetud teostest oli "Lugejalt kirjanikule: koguteos eesti raamatusõpradelt üle viie mandri". Kohvikus seda raamatut lapates leidsime 1950ndatel eestlastest pagulaste seas läbi viidud küsitluse: "Loendage järgnevalt viis eesti raamatut, mis võtaksite kaasa, kui teid saadetaks inimtühjale saarele...". 

See küsimustik tekitas ka kohvikulauas kohese arutelu, mis raamatud võtaksime meie inimtühjale palmisaarele kaasa. Valik on ju tänapäeval kordades laiem. Nii numbrites kui ka žanrites. Minu kiire ja 100% lukku läinud vastus oli Indrek Hargla "French ja Koulu". 

See teos on olnud mu vaieldamatuks lemmikraamatuks esimesest lugemiskorrast peale. Mäletan uskumatult selgesti, kui mu vend kümme aastat tagasi "Frenchi ja Koulu" oma klassikaaslaselt laenas ja lugedes pidevalt aina valjenevaid naerupahvakuid tekitama hakkas. Ma PIDIN teada saama, mis selles raamatus nüüd nõnda erilist on, et mu vend ei suutnud seda mitme päeva jooksul käest panna. Ükski raamat ei olnud mu vennale varasemalt sellist mõju avaldanud.

Kümnend hiljem, kauaoodatud "Frenchi ja Koulu" kordustrüki valguses, ongi paras hetk teha kokkuvõte ühe teose võimalikust mõjust indiviidile. Tuleb välja, et minus tekkinud uudishimu venna poolt loetava raamatu vastu oli minu "hukutajaks" ning kuldvõtmekeseks eesti ulmekirjanduse maailma. Enne "Frenchi ja Koulut" ei olnud meil kodus ühegi kodumaist ulmeraamatut. Nüüd on meil terve eraldi raamaturiiul eesti ulmekirjanduse tarvis ja varsti on see vaja suurema vastu välja vahetada. Enne "Frenchi ja Koulut" ei teadnud ma midagi ulme alažanritest või mis on näiteks peidus termini "aurupunk" taga. Nüüd ma õpetan klassi ees oma põhikooli juntsudele ka ulme algtõed selgeks.  Enne "Frenchi ja Koulut" polnud ma kordagi kuulnud (ja ilmselt poleks kunagi kuulnudki) nimesid nagu Veiko Belials, Lew R. Berg, Karen Orlau, Siim Veskimees või Maniakkide Tänav. Nüüd olen ligi kümme arvustust kirjutanud eesti ulmekirjanike uudisteoste kohta ajakirja "Reaktor".

Võin südamerahuga öelda, et "French ja Koulu" muutis mu elu ning teeb seda siiani. Samaga sai hakkama "Toomas Nipernaadi", kui ma olin üheksandas klassis. Seda suudavad ainult väga vähesed raamatud meie elus. Selle ÕIGE otsingud võivad kesta aastaid ja viia su väga kaugetele radadele. Kuid üks päev avad sa raamatu ja mõistad "see on nüüd see". Sa oled omale eluaegse sõbra leidnud. Kaaslase, kellega sa läheksid koos üksikule saarele ning see saar polegi enam nõnda üksik.


PS: Ligi tuhande vastanu kirjanduslik valik 1954. aastal oli järgmine:
1) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"....................672
2) August Gailit "Toomas Nipernaadi".............206
3) August Mälk "Tee kaevule"..............................187
4) "Kalevipoeg".......................................................180
5) Arved Viirlaid "Ristideta hauad" ...................156


Andmed:
Indrek Hargla, French ja Koulu, Raudhammas, 2016, lk 520

Linke netiilmast:
"French ja Koulu" ELLU's

Liis Palloni arvustus Postimehes
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes
Raul Sulbi arvustus Eesti Päevalehes
Jaak Urmeti arvustus Arkaadias

18 detsember 2016

Jaan Aps & Joonas Sildre - Hingelõõm (2007)

"Hingelõõm" sai ostetud 4-5 aastat tagasi ja seisis seni mu ulmekirjanduse riiulis vaikses unustuses. Paar nädalat tagasi omale pühapäeva õhtul uut bussiraamatut otsides sattus raamat mulle Apsi&Sildre teos kätte. Ei saa salata, raamatu välimus kutsus lugema. Eriti Sildre lugu toetavad ja ka edasi viivad mustvalged pildid. Fain, sold! Järgmine hommik bussi oodates oli mul juba "Hingelõõm" näpus.

Aps&Sildre ühisteos on oma olemuselt filmilik põnevusromaan, mille sisuks ühe "probleemidelahendaja" probleemid. Sobiks täiesti paslikult mõne B- või C-kategooria filmile alusmaterjaliks. Jälitusstseenid, kõrtsikaklus, armukolmnurk ja hinge kriipivad kohad on täiesti olemas. Tekst, mis teab suhteliselt täpselt, mis ta on - pretensioonideta filler.

Oma eesmärgi täitis "Hingelõõm" täielikult. Ühe nädala bussisõitudeks tööle ja tagasi oli mul kaaslane olemas. Kaks nädalat hiljem ei mäleta küll enam ühegi tegelase nime, aga juhusuhte puhul on see normaalne. Reedel võisin raamatu südamerahuga tagasi riiulisse panna ja uut "ohvrit" otsima hakata.

Andmed:
Jaan Aps & Joonas Sildre, Hingelõõm, Varrak, 2007, lk 240

Linke netiilmast:
Andra Teede arvustus Eesti Ekspressis
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

17 detsember 2016

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016
Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval
 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes

Eno Raud - Kilplased (1962/2016)

Klassika jääb klassikaks! Seda "laenatakse", tõlgitakse ja kohandatakse. Sajandid mööduvad ning aina uued põlvkonnad sirguvad, loevad ja naeravad. Kilplaste lood võisid tõesti käibele tulla 16. sajandil väikeses Saksamaa linnas elanud inimeste kohta, kuid lollus on nagu armastus - see ei kao siit ilmast kunagi. Seda väga lihtsal põhjusel ning sellest jutustab "Kilplaste" viimane peatükk. 

Nimelt peale oma küla maha põletamist (aeti taga hiirekoera), rändasid kilplased laia maailma uut eluaset otsima - üks sinna ja teine tänna. Vahel tundub, et kilplaste lapselapselapsi sattus vanale heale Liivimaale kohe hulgi. Kuid külastades teisi maid jõuad ruttu selgusele, et asi pole pooltki nõnda hull. Tänu taevale on lolle kogu maailm võrdelt täis.

PS: Priit Pärn = Elav legend! 😍👍😅

Andmed:
Eno Raud, Kilplased, Tänapäev, 2016, lk 44

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

16 detsember 2016

Andris Feldmanis - Viimased tuhat aastat (2016)

Mis juhtub inimkonnaga, kui meilt ära võtta vajadus ja tahe midagi luua? Luua midagi uut ja erilist sellesse maailma. Luua midagi oma mõistuse või kätega. Luua midagi, mida võid nimetada OMAKS. Andris Feldmanis vastab sellele küsimusele oma romaanis "Viimased tuhat aastat". Vastuseks on HÄÄBUMINE. Vaikne, vabatahtlik ja möödapääsmatu.

Romaanis on inimkonna kõigi vajaduste eest hoolitsema hakanud masinad. Sinul pole vaja midagi muud teha, kui süüa, sittuda ja magada. Aga kaua sa suudad sellist piinavat "vabadust" taluda? Iga päev on täiesti sarnane eelmisele ja sa tead juba ette, et homne päev ei tule millegi poolest erinevam. Päike ainult tõuseb/loojub minutikese varem või hiljem. 

Silvia Urgas ja Andris Feldmanis
Feldmanis vaatabki seda trööstitut maailma läbi ühe indiviidi silmade. Tallinnast pärit Niko tiksub oma päevi õhtusse 23. sajandi Berliinis. Autor jälgib Niko katseid selles maailmas omale midagi luua: suhet, kodu, peret ja tulevikku. Midagi, mis erineks natukenegi ülejäänud "normaalsest" maailmast. Maailmast, kus inimesed ei sure enam haigustesse või vanadusse, vaid kustutavad vabatahtlikult oma eluküünla hetkel, kui nad lihtsalt ei suuda seda "normaalsust" enam taluda. Niko valulävi on õnneks kõrgem ja sealt rullubki lahti Feldmanisele see aasta Betti Alveri kirjandusauhinna toonud teos.

Ulmepelguritel pole mingit põhjust Feldmanise romaani düstoopilise tulevikumaastiku pärast põnnama lüüa. Tegemist on ikkagi eelkõige eksistentsiaalse kulgemisromaaniga, kus robotid ja kõiki haigusi ravivad tabletid on kõigest kauge kaja, mis võib ka täiesti märkamata jääda. Olulised ei ole ruum ega aeg, vaid inimene ja tema igikestev püüd oma kohta siin kustuva päikese all leida.

Andmed:
Andris Feldmanis, Viimased tuhat aastat, Varrak, 2016, lk 200

Linke netiilmast:
Katariina Rebase arvustus Eesti Päevalehes
Tristan Priimäe intervjuu autoriga Sirbis
Madis Järvekülje arvustus ERR'i kultuuriportaalis