24 veebruar 2017

Jim Ashilevi - Armastuskirju teatrile (2016)

Kell lähenes seitsmele. Ma olin end klapptoolil mugavalt sisse seadnud ja kavalehega tutvunud. Järsku ruum pimenes, ümbritsev maailm jäi vakka, eesriie tõusis ja ma olin taas teatri võlumaailmas. Lavale astus kõhnapoolne noormees, istus valgele tualettpotile ja avas sülearvuti. Õunake lõi põlema, näitleja nägu särama ja ta alustas oma üle aasta kestvat monoloogi. Monoloogi armastusest!

Jim Ashilevi pani nendesse TEATRILE adresseeritud kirjadesse kõik - armumise, armastuse, vihkamise, kadeduse, enesehaletsuse, solvumise, pettumuse, küllastumise, hirmu, eneseleidmise ja tänutunde. Kuid just siiras tänutunne teatrikunsti vastu on kogu raamatu keskmeks. Aitäh, et sa mu enda lämmatavasse embusse võtsid! Aitäh, et sa lased mul alati ühe korra veel proovida! Aitäh, et sünnid ja kaod igal õhtul uuesti!

Ashilevi "Armastuskirju teatrile" oli üle pika aja raamat, mida ma ei suutnud lugema asudes enam käest panna. Kiusatus lava taha piiluda oli lihtsalt liiga suur. Missugune on maailm seal proovisaalide, pikkade koridoride ja kostüümiladude labürindis? Kuidas sünnib üks lavastus ja kui kõvasti näitlejad päriselt karjuvad oma rolli sünnitusvaludes? 

Teatriraamatud vaatavad üldjuhul tagasi lavalaudadel juba oma pika särava tee ära käinud näitlejatele ning ammu igaviku teed läinud suurtele lavastustele. Teatriimed, millest võid küll lugeda, aga kogeda sa neid enam ei saa. Aga Ashilevi tekst räägib meile eesti teatri eilsest, tänasest ja homsest päevast. Sa saad minna ja kontrollida üle, kas Vanemuise laval sureb Jim või Othello. Kas kõik need raamatus kirjeldatud otsingud kandsid lõpuks vilja ja eesriide avanedes sünnib teatriime? Mina kavatsen seda igatahes aprillis kaema minna.

Andmed:
Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile, Petrone Print, 2016, lk 255

Linke netiilmast:
Hele-Mai Viiksaare arvustus Müürilehes
Eliisa Puuderselli arvustus Sirbis

18 veebruar 2017

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:
Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176