Istusin laupäeva hommikul pooltühjas bussis, mis kesklinnast Õismäe suunas veeres ja lugesin viimast peatükki Ashilevi "Kehade metsast". Tõnismäel istus mu kõrvale üks natuke kopituse ja õlle järele lõhnav papi. Taksopargi juures hakkas ta kangesti nihelema ja märkasin, et ta uuris suure huviga mu raamatut. Järsku teavitas neiu sõitjaid heleda häälega, et saabumas on Hipodroomi peatus ja ma hakkasin end püsti ajama. Järsku kostus mu kõrvalt natuke karune hääl: "Noorhärra, millest see raamat räägib?" Bussi uksed juba avanesid ja rahvas hakkas väljuma. Sattusin korraks segadusse, vaatasin papi punetavaid silmi, vastasin puterdades "Ühe noore inimese üksinduse valust..." ja hüppasin viimasel sekundil sulguvate uste vahelt uulitsale. Ma vaatasin mõne sekundi liiklusvoogudesse kaduvat bussi ja mõtlesin korraks, kas papi hakkab nüüd selle lause peale seda raamatut lugema või mitte.
Loodan tõesti, et too papi hakkas Ashilevi "Kehade metsa" lugema ja leidis sealt ammu mälus tuhmunud hetked aastakümnete tagant. Hetked, mis tundusid toona nõnda olulistena, et võisid su maailma täielikult tükkideks kiskuda või selle paradiisina näivaks muuta. Päikeseline kevadhommik lasteaia mänguväljakul, kõmpimine koju oma elu esimese kahega koolikotis, TEMA huulte sõnulseletamatu pehmus ja sinu põse vastas olevad kergelt virsiku järele lõhnavad kuldpruunid juuksed. Kes meist ei tahaks kordki veel tajuda mõnda SIIN OLEMISE HETKE nõnda suure intensiivsusega, et ainus võimalus värisema hakanud käsi varjata on TEMAST kinni haarata ja TA tugevalt enda vastu suruda? See on veel võimalik!
Loodan tõesti, et too papi hakkas Ashilevi "Kehade metsa" lugema ja leidis sealt ammu mälus tuhmunud hetked aastakümnete tagant. Hetked, mis tundusid toona nõnda olulistena, et võisid su maailma täielikult tükkideks kiskuda või selle paradiisina näivaks muuta. Päikeseline kevadhommik lasteaia mänguväljakul, kõmpimine koju oma elu esimese kahega koolikotis, TEMA huulte sõnulseletamatu pehmus ja sinu põse vastas olevad kergelt virsiku järele lõhnavad kuldpruunid juuksed. Kes meist ei tahaks kordki veel tajuda mõnda SIIN OLEMISE HETKE nõnda suure intensiivsusega, et ainus võimalus värisema hakanud käsi varjata on TEMAST kinni haarata ja TA tugevalt enda vastu suruda? See on veel võimalik!
"Kehade mets" võtabki vaatluse alla sellised hetked ühe Tallinna noormehe suureks sirgumise teelt. See on valuline ja üksik teekond, kus üheks põhilisemaks sooviks on lihtsalt kuuluda ning tajuda lähedust, sest üksildus on midagi kirjeldamatult kohutavat. Parem olla ori kui erak! Nõnda mööduvadki peategelase aastad lasteaiast ülikoolini sotsiaalses perifeerias, kus levivad igasugu kuulujutud "päris maailmast" ja kuhu vahel satub mõni eksinud teeline. Resignatsioon võtab küll aastatega peategelase üle aina enam võimust, kuid soov sealt pageda ei kao kunagi. Aina uuesti ja uuesti üritamine hoiabki romaani kaldumast liialt depressiivsusesse ning aitab säilitada positiivset nooti lõpuni. Sest olles leidnud teeviida, millele on suurte tähtedega kirjutatud "ARMASTUS", oled sa tegelikult juba õige teeotsa avastanud. Nüüd tuleb lihtsalt teele asuda!
Andmed:
Jim Ashilevi, Kehade mets, Libros Insanos, 2015, lk 224
Linke netiilmast:
"Kehade mets" ELLU-s
Maarja Pärtna intervjuu autoriga Sirbis
Hanna Linda Korbi arvustus Müürilehes
Maia Tammjärve arvustus Loomingus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar