23 aprill 2017

Anneli Saro - 101 Eesti teatrisündmust (2017)

Eesriie on Eestimaal juba sajandeid tõusnud ja järjepidevalt kutsunud meie publikut laval sündivast teatriimest osa saama. Üks kiire ajareis läbi nende teatriõhtute on nüüd tänu Anneli Saro koostatud raamatule tehtud. Palju ammu loetud ja ülikoolis õpitud (ka Anneli Saro enda käe all) taas meelde tuletatud ning mõned uued huvitavad faktidki kõrva taha pandud. Aga üks asi tuleb raamatust eriti selgesti välja - eestlane armastab oma teatrit kogu südamest!

Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.

Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.

Andmed:
Anneli Saro, 101 Eesti teatrisündmust, Varrak, 2017, lk 222 

Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis
Alvar loogi artikkel Postimehes

06 aprill 2017

Koidu V. G. Ferreira - Domineeriv värv: Tumepunane (2017)

Mis ma alustuseks ikka oskan öelda? See on siililegi selge, et mina ei ole selle raamatu sihtgrupp. Ma teadsin seda juba raamatut lugema asudes ja sain sellele koheselt ka kinnitust. Koidu V. G. Ferreira "Domineeriva värvi" puhul on tegemist sulaselgelt noortele neidudele suunatud fantaasiaromaaniga, kus lugeja saab kaasa elada noore kangelanne peadpööritavatele seiklustele apokalüptilises tulevikumaailmas. Kui te olete viimase kümnendi jooksul vähemalt mõned korrad kinno sattunud, siis te teate millega paralleele tõmmata. 

"Domineeriv värv" tuletasid mulle paljuski meelde koolivaheaegadel suvilas loetud Tarzani lõputuid seiklusi džunglis, kus päästev nool saabus alati viimasel sekundil. Sarnaselt džunglikuninga lugudele, nautisin ka siin autori loodud ulmelisi maailmu ja ladusat kirjastiili. Aga romaani sisuks olnud teismelise Cordevia sekeldused tegid mulle enamjaolt lihtsalt nalja. Eriti humoorikas oli Cordevia lausa haiglane armumine tundmatusse Claysse ja kõigi oma seniste tõekspidamiste hülgamine. Oma olemuse ja eksistentsi defineerimine ainult vastassugupoole kaudu on selles raamatus viidud ikka maksimumini. Kui TA lahkub, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind ei suudle, siis ma hüppan kaljult alla. Kui TA mind näpu otsaga puudutab või natukenegi minu poole hingab, siis ma suren lihtsalt erutuse kätte ära. True love! Mis sa muud ikka oskad öelda. Ise pole kogenud! 😁

Võtsin raamatu möödunud esmapäeval kooli kaasa ja pakkusin seda ühele oma viienda klassi tüdrukule lugeda. Ta loeb meil alatasa mõnda ulmelist noortekat ("Labürindijooksjast" "Verikambini") ning ta tundus täiesti õige sihtgrupp olevat ka sellele raamatule. Küsisin temalt kaks päeva hiljem, kas ta on jõudnud juba raamatuga algust teha. Vastuseks sain, et tal on juba kakssada lehekülge loetud ja ta ei suuda raamatut käest panna. "Nii põnev on!" oli lühike kommentaar, kui ta mööda koolikoridori edasi lippas. Noogutasin nõustuvalt ja mõtlesin, et eks minagi lugesin tema vanuselt "Tarzanit" täpselt samasuguse innuga. Kõndisin kergel sammul oma klassi poole. Nädala tähetund oli aset leidnud!

Andmed:
Koidu V. G. Ferreira, Domineeriv värv: Tumepunane, Varrak, 2017, lk 464