16 november 2017

Indrek Hargla - Merivälja (2017)

Meie peres on alati olnud väike ufopisik liikvel. Mu venna üks lemmikraamatutest väiksena oli Igor Volke "Ufopäevikud". Ta laenutas seda raamatukogust ikka kordi ja kordi. Ilmselt olid tal enamus raamatus kirjeldatud kontaktidest "tundmatute objektiga" peas. Vahel ta ikka jutustas mõnda, kui suvitasime Kaius, mis pidi samuti olema üks ufode maandumispaikadest Eestis.

Mäletan, et mulle meeldisid alati need venna ümberjutustused, kus tegevuspaigaks oli Eesti. Need tundusid küll väga villaste ja lihtsakoelistena, kuid olid mulle palju mõistetavamad, kui mõni ülisalajane juhtum kusagil USA lõunaosariigi kolkalinnas. Nagu külapoe ees istuv Aadu oleks sulle oma üleloomulikust kogemusest rabametsas seenel käies rääkinud. Tead, et ta oli ja on praegugi natuke vindine, kuid mingi osa on tema lugudest alati ka tõsi.

Selline mõnus äratundmine tekkis mul ka Indrek Hargla uut romaani "Merivälja" lugedes. Tegevuspaik ja inimesed otse meie endi keskelt. Istu bussi ja oledki kahekümne minutiga nendel samadel tänavatel jalutamas, mille all võib peituda midagi erakordset. Kuulujutud on ju linna peal aastaid liikvel olnud, et seal Meriväljal on midagi eriskummalist toimumas. Öelgu need kõrgelt õpetatud TTÜ teadurid mida tahes!

1996. aastal ajakirjas ilmunud skeem Merivälja "objektist"
Hargla ongi võtnud selle aastatega aina kerkinud linnalegendide ja kuulujuttude kuhja ning sellest igati kaasakiskuva loo kirjutanud. Tegelaste ja nende saladuste rägastik on romaani alguses ikka korralikus puntras. Sulle antakse harutamiseks kohe mitu otsa pihku, aga see tekitab ainult rohkem segadust. Kogu see Merivälja kant on ju igasugu kahtlase mineviku/olevikuga tegelasi täis. Tulbikasvatajatest pangabossideni! Hakkad ühte otsa harutama ja jõuad peagi umbsõlmeni. Alustad teisega ja see katkeb peale paari tõmmet. Kuid peale paari hilistesse õhtutundidesse läinud päeva jõuad siiski ootuspäraselt ootamatu lahenduseni. Saladuste pundar on lahti harutatud!

Lõpplahendus viskab siiski korraks õhku küsimuse võimaliku järje kohta. Õnneks vastas autor sellele küsimusele raamatuesitluses selge sõnaga "EI!". "Merivälja" on terviklik lugu, mille osad kõrvalliinid võivadki kaduda lõpliku selguseta hämarusse, rajades nõndaviisi tee uutele kuulujuttudele ja linnalegendidele Merivälja kohta. Samas usun, et Kariniga ei kohtunud me siiski viimast korda, vaid meie teed temaga ristuvad mõnes muus romaanis taas. Ehk selleks ajaks on ta ka iseendas selgusele jõudnud, kas ta on hea või kuri nõid.


Andmed:
Indrek Hargla, Merivälja, Raudhammas, 2017, lk 560 

10 november 2017

Piret Raud - Ernesto küülikud (2004)

Vahel soovid lugeda midagi sooja, armsat ja südamlikku. Eriti peale nädala kestnud dooside kaalumist narkodiileritega pimedatel novembriõhtutel. Sellisel juhul leian ma tavaliselt tee lastekirjanduse juurde, kus mind on avasüli ootamas alati abivalmid ja heasoovlikud pilgud.

Seekord vaatasid mulle raamatukaante vahelt vastu seitse sõbralikku karvapalli ning nende mustkunstnikust omanik Ernesto. Nad kutsusid mu koheselt endaga kaasa neile uut kodu otsima, sest nad olid hiljuti ühest küülikufarmist põgenenud, kus plaaniti nad moetööstuse ohvriteks tuua. Peale väikesi äpardusi ning suuri seiklusi leidsimegi Ernestole ja ta seitsmele küülikutele uue pesapaiga. Lisaks leidsime muhedale mustkunstnikule ka südamedaami.

Selliste kaaslastega oli lausa lust mööda suvist Eestimaad rännata. Lastekirjanduse vallas võib Piret Raud end uhkusega oma vanemate mantlipärijaks pidada. Kui ma teine kord tunnen taas vajadust lastekirjanduse võlumaailma natukeseks ajaks jalutama minna, siis palun kindlasti Piretit taas oma teejuhiks. Mul on tunne, et seda otsust mul kahetseda ei tule.

Andmed:
Piret Raud, Ernesto küülikud, Tänapäev, 2004, lk 160

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Mare Müürsepa arvustus Eesti Päevalehes
Neeme Korvi arvustus Postimehes

09 november 2017

Sass Henno - Mina olin siin: Esimene arest (2005)

Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suurt eelarvamust kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!

Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.

Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.

Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?

Andmed:
Sass Henno, Mina olin siin: Esimene arest, Eesti Päevaleht, 2005, lk 200

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Päevalehes
Eeva Pargi arvustus Eesti Päevalehes
Inna Grünfeldti arvustus Postimehes
Fagira D. Morti arvustus Eesti Ekspressis
Andres Keili arvustus Postimehes