09 detsember 2018

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57 (2018)

Tartlastel ja Taru lastel on ikka uskumatult vedanud! Teist nõnda kirjanduslikku linna Eestimaa peal lihtsalt ei ole. Terve sinu kodulinn on üks kirjanduslik labürint, kus sa võid õhtul Toomemäel jalutades kohtuda natuke kentsaka härra Pauliga või jookseb sinust Supilinnas mööda üks kavalate nägudega lastekamp, kellega proovib sammu pidada üks pisike Prantsuse buldog. 

Aga nüüd leia selles labürindis tee Kastani tänavale ja maja number 57 ette. See võib väljast paista räämas ja ajahamba näritud, isegi üks aken on hiljaaegu sisse visatud, kuid tegemist on kõige soojema ning suurema südamega majaga terves linnas. Levivad kuuldused, et selles majas avati hiljaaegu ka üks natuke teistmoodi kauplus. Või on see seal juba aastaid avatud? Kes see seda enam täpselt mäleta!

Aramilda natuke väsinud Pirut kirsimoosiga turgutamas
Igatahes seda kauplust peab vanaproua Aramilda Tengelpung, kes esmapilgul just aasta teenindaja tiitlile ei pretendeeri, kuid tegelikult on ta üks äraütlemata abivalmis ning heasüdamlik inimene. Kuid ära imesta ja kohe tarbijakaitseametisse helistama tõtta, kui proua Aramilda kauplusest ostetud supitirin või mõni muu iidamast-aadamast pärit ese sul kodus natuke kummaliselt käituma hakkab. Mida sa võluasjadest siis õigupoolest ootad?!?

Kui sa tahad poes natuke paremat hinda saada, siis soovitan soojalt üks moosipurk endaga ühes võtta (eelistatult kirsimoos!), sest proua Aramilda koer Piru lihtsalt jumaldab moosi. Ta ütleks seda sulle ise, kuid kahjuks meie maailmas koerad ju ei räägi ning nõnda peab Piru kahjuks seekord suu kinni hoidma ja sinu tähelepanu oma saba liputamisega võitma. Kui sa suudad proua Aramilda natuke tolmu sees rullitud lihapirukat meenutava koera usalduse võita, siis võin sulle garanteerida, et sulle jääb peale ostu rahakotti nii mõnigi sädelev elder (või mis iganes raha teie maailmas ka kasutatakse).

Soovitan siiski oma ostunimekirjad kiiremas korras paberile panna ning jalad Teistmoodi Mööblipoe poole seada, sest kes neid võlupoode teab. Täna asub see pood veel Kastani tänavas, kuid homme äkki Kuperjanovi tänavas ja ülehomme hoopis Elvas. Ilmas on paiku, mis tuleb lihtsalt oma silmaga ära kaeda ja Teistmoodi Mööblipood on üks sellistest.


Andmed:
Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57, Varrak, 2018, lk 288

07 detsember 2018

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Tõde (2018)

Lõpuks on see läbi! TEGU on tehtud ja TÕDE on selgunud! Tõde on see, et Kristi Piiperi noortele (neidudele) mõeldud romaanitriloogia "Tõde ja tegu" on kokkuvõttes ikka äraütlemata nõrguke.

Esimene osa oli veel täitsa paljulubav ja isegi hoogne tekst, kuid teine osa tõmbas tekkinud potentsiaalile lihtsalt vee peale ning verivärske kolmas osa üritab lihtsalt kiiresti tekkinud segaduse ära koristada ja vaikselt ruumist välja hiilida.

Parimaks näiteks sellest teise osa tekitatud jamade korrastamisest on kolmandas osas Kärdi armuafääri kiire väljaheitmine esimestes peatükkides ning tüdruku suunamine hoopis biseksuaalsuse avastamata radadele. Selgelt oli tunda, et ka kirjanik ise mõistis kogu Kärdi liini sobimatust ja segavat mõju esimeses osas paika pandud suunale.

Kahjuks on jääb ka pealiini lõppakord ehk kaua oodatud vastasseis Stella ja tema sõgeda isa vahel ootamatult lahjaks. Ainus asi, mis viimastel lehekülgedel tekitas pinget oli küsimus, kas nüüd tõmmatakse ikka otsad kokku või jätkub see lugu veel ka järgmises raamatus. Õnneks said pahad võidetud ja meie võime oma eludega rahulikult edasi minna.

Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu. Tõde, Varrak, 2018, lk 208

24 november 2018

Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:
Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168

10 november 2018

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)


Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.


Andmed:
Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

03 november 2018

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:
Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160

24 oktoober 2018

Andrus Kivirähk - Tilda ja tolmuingel (2018)

Mälestused on ühed kummalised asjad. Ühtäkki võivad ammu unustuse hõlma vajunud mälupildid nõnda eredatena meie meeled vallutada ning sa tunned, et aastakümneid tagasi aset leidnud hetk oleks otsekui tänasest hommikust. See on lihtsalt nõnda selge ja kirgas.

Minule meenus näiteks eelmine pühapäev üks aastate tagune hommikusöök. Me istume ema ja vennaga kollases köögis valge söögilaua taga. Mina ja vend oleme vast sellised 5–6-aastased pätakad. Järsku hakkab mööda kollast seina ringi hüppama üks hele päikeselaik. Meie vennaga ristisime selle nähtuse koheselt Päikesejänkuks ning olime uskumatult elevil meie külalise tõttu. 

Praegu tagasi mõeldes sellele kaugele hommikule hakkan paratamatult analüüsima, kas see mälupilt on tõesti ühe kindla hommiku oma või mitmete hommikute summa? Päike võis ju vastasmaja akendest meie kööki peegelduda nõnda ka teistel hommikutel? Või oli see kindla aasta- ja kellaaja ning ilmastiku ideaalne klapp? Äkki järgmine aasta sama kuupäeva hommikul oli ilm pilves ja ülejärgmise aasta hommikul istusime sel kellaajal juba koolipingis. Või me lihtsalt ei märganud enam Päikesejänku külaskäike? Pean vennalt ja emalt uurima, kas ka nemad mäletavad seda üht hommikut ja meie erakordset külalist.

Kuid vähemalt ma sain see nädal teada põhjuse, miks mulle see kunagine kuldne hommik järsku meelde oli tulnud. Nimelt oli eelmine pühapäev meie poolt läbi hüpanud üks väike tolmuingel. Nemad mäletavad kõike ning aitavad lahkelt ka meil mäletamist väärivaid hetki meelde tuletada. Kui sa vahel äkki aevastad ja sul tuleb seejuures midagi ka meelde, siis tea, et su juurest vuhises mööda just üks tolmuingel. Ilmselt avastad sa peagi, et ühelt sinu kampsunilt või mantlilt on üks nööp kuhugi rändama läinud. Suure tõenäosusega võttis tolmuingel selle endaga kaasa, sest neil on täiesti lootusetu nõrkus nööpide vastu. Kuid selline väike tasu ühe helge mälestuse eest pole vast liiast.


Andmed:
Andrus Kivirähk, Tilda ja tolmuingel, FD Distribution, 2018, lk 144

Linke netiilmast:
Andrus Kiviräha saates "Hommik Anuga"

13 oktoober 2018

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.


Andmed:
Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:
Jürgen Rooste arvustus Sirbis
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

06 oktoober 2018

J. Randvere/Johannes Aavik „Ruth" (1909/2000) & „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (2006)

Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!

Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.

Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!

Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.

Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.

Ühe sajand tagasi elanud hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on tänaseid olusid arvestades kohati päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.


Andmed:
J. Randvere, Ruth, Johannes Aaviku Selts, 2000, lk 64
Mirjam Hinrikus (koostaja), J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2006, lk 336

Linke internetist:
Barbi Pilvre arvustus Eesti Ekspressis

30 september 2018

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.


Andmed:
Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:
Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis
Jaan Unduski arvustus Postimehes

23 september 2018

Andrus Kivirähk - Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kohalikest rullnokkadest bussipeatuses kuni Loomingu peatoimetajateni saunalaval. Kivirähk tunneb end mugavalt ning leiab jutuotsa kõigi karvaste ja sulelistega, kes mööda Maarjamaad ringi kondavad.

Kirjanikuhärra seab rahulikult end nende kõrvale istuma, muheleb natuke omaette ja jääb vaikselt kuulama. Midagi usalduslikku on tema olekus. Miks muidu kõik talle südame pealt ausalt ära räägitakse? Oma rõõmud ja mured. Oma patud ja patukesed.

Kivirähk on nagu paavst, kes kuulab iga eksinu loo ära, noogutab vaikselt, paneb käe õlale ning sosistab talle midagi kõrva. Teisel löövad silmad kohe särama, kummardab kiiresti paar korda maani ja juba ta jooksebki õnnis naeratus näol jälle laia maailma. Õnne otsima!

Kivirähk vaatab natuke nukker naeratus näol lippajale järele ja seab ka end varsti minekule. Õhtuks on tarvis Tartu jõuda, kus üks pagan teab kust lahti pääsenud põis korralikke linnakodanikke kimbutab. Enne läheb issanda päike looja, kui kõik need lood kokku saab kogutud. Kuid kellele on palju antud, eks sellelt ka palju nõutakse!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel, EKSA, 2018, lk 232

Linke netiilmast:
Margus Haava arvustus Sakalas
Raamatuesitlus portaalis ERR
Andrus Kivirähk saates "OP+"
Andrus Kivirähk "Kultuuriuudistes"

16 september 2018

Rauno Võsaste - Hea ment (2018)

Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.

Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.


Andmed:
Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264

Linke netiilmast:
Jaan Lukase artikkel Vooremaas

15 september 2018

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?


Andmed:
Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:
Põim Kama arvustus Postimehes
Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis
Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Kaupo Meieli arvustus Loomingus
Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes
Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis

27 august 2018

Karl Ristikivi "Päevaraamat 1957-1968" (2008) & "Kröits ehk Ristikivi" (2018)

See suur punane telliskivi seisis minu raamaturiiuli täpselt kümme aastat. Mulle kinnitati korduvalt, et ma pean seda KINDLASTI lugema. Vahel ma võtsin ta riiulist alla, hüpitasin natuke käes ning asetasin natuke nukramana riiulisse tagasi. Kunagi ma hakkan seda lugema! Ma luban!!! Kui on rahu ja aega!

Nõnda möödus terve kümnend. Kümneid tuhandeid lehekülgi sai loetud ja ilmselt tuhandeid lehekülgi oleks võinud lugemata jätta. Kummalisel kombel oli selleks vaja uut raamatut Ristikivist, et ma lõpuks asuksin lugema seda poolteist kilo kaaluvat tellist.

Päästikuks osutus Janika Kronbergi ja Brita Meltsi poolt kokku pandud "Kröits ehk Ristikivi", mille võtsin endaga kaasa puhkusereisile Portugali. Lennukis ning õhtuti hotellides lugedes meenus mulle üks kauge suvi. See oli suvevaheaeg enne gümnaasiumi esimest aastat. Lugesin tollel suvel läbi kogu meie väikeses raamatukogus olnud Ristikivi loomingu. Jalutasin neil suveõhtutel mööda kadunud Tallinna rohtaedu ja Vana Maailma metsaradu, mis olid mattunud sinisesse uttu. Eriti selgelt mäletan üht õhtut, kui astusin ühe kõrvaltänaval asunud maja lahtisest uksest sisse ning hommikul leidsin end selle maja katuselt. Unise, kuid kordades rikkamana. Portugalist koju jõudes teadsin kohe, mida ma hakkan järgmiseks lugema. Aastaid tagasi antud lubadus tuli teoks teha.


Nüüd võin ehk öelda, et olen näinud Ristikivi näo kaht poolt. Esiteks valguse poole suunatud näopool, mida lasi kirjanik näha oma sõpradel, kaasteelistel ning ka ajakirjandusel. See Ristikivi oli tagasihoidlik, natuke salapärase muigega suunurgas ja tema pilgust võib välja lugeda avalikkuse tähelepanust kergelt meelitatud rahulolu.

Näo teine pool jäi varju meie kõigi eest ning alles kolmkümmend aastat hiljem ilmunud päevaraamat laseb sellele pilgu heita. Meie ees avaneb ühe hirmul ja närvilise üksiklase pale. Katkine inimhing, kelle põhiliseks lohutuseks on tõdemus, et midagi halba ju täna ei juhtunudki. Aga samas kattub ta koheselt hirmuhigiga, sest see tähendab ju, et homme juhtub midagi kaks korda hullemat. Selles pilgus näed sa korraga appikarjet kui ka hirmu abipakkujate ees. Kui ennekõike vaatab sulle vastu inimene, kes on sellest maailmast ning talle saatuse poolt ette määratud elust lihtsalt väsinud. Ta soovis elult ainult ühte asja - RAHU. Võimalust istuda kivise Vahemere kaldal ning kuulata apelsinipuu varjus lainete vaikset loksumist. Kahjuks anti neid õnnehetki, enne suure rahu saabumist, Ristikivile armutult vähe.

Usun, et tänu neile kahele raamatule tunnen nüüd kirjanik Ristikivi ja kodanik Ristikivi palju rohkem. Nüüd olekski õige aeg mõni tema romaan üle lugeda. Peamiseks pretendendiks on muidugi "Rohtaed", mis sobiks oma temaatikaga kooliaasta algusesse suurepäraselt. Loodan, et sel korral ei võta selle lubaduse täitmine enam tervet kümnendit aega.


Andmed:
Karl Ristikivi, Päevaraamat 1957-1968, Varrak, 2008, lk 1112
Janika Kronberg (koostaja) & Brita Melts (koostaja), Kröits ehk Ristikivi: Mälestusi ja vestlusi, Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 456


Linke netiilmast:
Peeter Oleski arvustus Postimehes
Mari Peegli intervjuu Janika Kronbergiga Eesti Päevalehes
Linda Kaljundi arvustus Sirbis
Rutt Hinrikuse arvustus Keeles ja Kirjanduses
Tõnu Õnnepalu arvustus Vikerkaares
Tiit Pruuli arvustus Sirbis
Janika Kronbergi tutvustus Eesti Ekspressis
Jaanika Läänemetsa arvustus portaalis ERR
Vallo Kepi arvustus Postimehes

24 august 2018

Andrus Kivirähk - Pagari piparkook (1999/2010)

Kiviräha jutte lugedes võid olla kindel ainult ühes - sind ei oota ees rahulikult kulgev ja korralikult sillutatud rada. Ei, asudes mõnda tema lugu lugema oled sa just ostnud pileti sõiduks Ameerika mägedel. Ees ootavad kahekordsed surmasõlmed, järsud pöörded ning kaalutust tekitavad laskumised. Sinu asi on korralikult turvavöö kinnitada ning igasugused eeldused ja eelarvamused koju jätta. Usu mind, need lood ei kujune sellisteks nagu sa arvasid.

Kivirähk põhjendab juba kogumiku avaloos "Pagar" ka oma seisukohta, miks tema tekstid selles kogumikus ja ka üldisemalt on sellised, nagu nad on. Kirjanik küsib lugejalt, kas pidada valgesse riietatud väikest mehikest, kes mängib lastega liivakastis, võlumaalt saabunud printsiks või on ta lihtsalt lähedal asuvast hullumajast välja pääsenud kretiin? Milleks uskuda viimast ja proovida kõigele meie ümber ratsionaalset seletust leida? 

"Hoopis toredam on uskuda vastupidist. Kord me veel näeme neid marssimas - neljakümmend vägimeest, Tšernemor käib kõige ees.

Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast."

Miks sa ei võiks restoranis kohata jäneste poolt üles kasvatatud meest või naabertänaval elada homunkulusi meisterdav Jaagup? Kui me välistame sellised nähtused juba eos sajaprotsendilise kindlusega, siis ei juhtugi maailmas kunagi imesid. Õnneks Kivirähk usub siiski veel imedesse ning tema lugusid lugedes hakkan ka mina aina enam uskuma.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Pagari piparkook. Kivirähk XX sajandil, Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 240

Linke netiilmast:
Arno Oja arvustus Sirbis
Mall Jõe arvustus Eesti Päevalehes

04 august 2018

Indrek Hargla - Kolmevaimukivi (2018)

Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.

Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.

Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.

Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.

Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.

Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.


Andmed:
Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426

Linke netiilmast:
Raul Sulbi arvustus Reaktoris

30 juuli 2018

Kersti Kivirüüt - Värav (2018)

Kui lähitulevikus peaks ilmuma mõni uus eesti kirjandust kokkuvõttev teos, siis saab sinna täiesti kenasti kirjutada väikese alapeatüki meie kodumaisest koolja- ehk zombikirjandusest.  Veikko Vangonen, Maniakkide Tänav, Veiko Belials - need on ainult mõned kirjanikud, kes on varasemalt kooljarahvaga kokku puutunud. Nüüd on nendega liitunud ka Kersti Kivirüüt.

Kivirüüdi lühiromaan viib meid maalilisse Lõuna-Eestisse, kus metsade ja rabade taga asub üks väike külake, millel on oma sajandeid vana ning isegi globaalseid mõõtmeid omav saladus. Õnneks või kahjuks satub üks pooletoobine poliitbroiler päälinnast sellesse külla, mis ongi piisavaks põhjuseks, et saaks lahti rulluda üks veriselt maavillane seikluslugu.

Kivirüüdi tekst on olnud mu senise suvelugemise suurimaks üllatuseks. Igati muhe ja natuke musta huumorisse kanduv lugu, mis ei võta end liiga tõsiselt ning inglastelt väljendit laenates "it didn't overstay its welcome". Igati mõnus kaaslane paariks kuumaks suveõhtuks.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Värav, Fantaasia, 2018, lk 126

Linke netiilmast:
Leila Liivaku arvustus Reaktoris

26 juuli 2018

Triinu Meres - Kuningate tagasitulek (2018)

Oleme leidnud uue põhjuse vingumiseks. Nüüd olevat liiga palav! Uudisteportaalid kirjutavad juba nupukesi reisisihtkohtadest, kuhu eestlased saaksid selle kuuma ilma eest põgeneda. Täitsa sõgedad! Ainsad isikud, kellel on õigust häält tõsta on põllumehed. Teised võtke raamat ja külm jook, istuge kuhugi vilusse ning võtke nõnda üks rännak ette.

Kui tahate tõesti ühte krõbekülma kohta rännata, siis sobib Triinu Merese uus romaan "Kuningate tagasitulek" selleks suurepäraselt. Romaan viib lugeja maailma, kus talv tundub igavene ja vesi esineb peaasjalikult ainult tahkel kujul. Toast nina välja pista pole ilma vajaliku väljaõppeta üldse eriti mõtet, sest külm, kindid või kuningad hammustavad sul selle suure tõenäosusega otsast.

Merese loodud maailm on brutaalne, trööstitu ja täis saladusi. Igaüks proovib esiteks ise hommikuni vastu pidada ja hea õnne korral ka oma paarilisel hinge sees hoida. Ja kui sellega on juba hakkama saadud, siis on sul isegi paar minutit enne järgmist päikeseloojangut mahti mõelda selle peale, kas ja kuidas seda maailma muuta natukenegi paremaks. Inimene vajab seda raasukest lootust, et homne on parem. Muidu hüppa kohe lähimasse lumehange ja vaata, kuidas su varbad vaikselt üksteise järel siniseks tõmbuvad. Õnneks hakkavad isegi selles külmunud põrgus jää lõpuks sulama.

Peale seda rännakut mööda lumiseid välju sünkmusta taeva all on sul ainult üks soov - peesitada natuke päikese käes. Kui keegi kurdab veel, et ilm on liiga palav, siis viskan teda selle raamatuga ja ütlen "Loe, kuni enam palav pole!".


Andmed:
Triinu Meres, Kuningate tagasitulek, Fantaasia, 2018, lk 396

Linke netiilmast:
"Kuningate tagasitulek" ELLU's

Indrek Rüütli arvustus Reaktoris
Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

14 juuli 2018

Mairi Laurik - Mina olen Surm (2016)

Ma olen alati olnud seisukohal, et iga raamat jätab lugejasse mingisuguse jälje. Mõne raamatu puhul on mõju tuntav juba lugemise käigus ning teksti mõju võib kesta veel aastaid ja inimese elu otseselt mõjutada. Mõned teised tekstid (mis on tegelikult kindlasti enamuses) jätavad lugejasse ehk ainult vaevumärgatava märgi. Need on raamatud, mille kohta ütleme enamasti lihtsalt kommentaariks "Oli kah!" või "Lugeda kõlbas.". Aga me ei taju, et need veedetud tunnid nende raamatutega olek kuidagi meie elu muutnud.

Möödunud nädalal lugesin Mairi Lauriku paar aastat tagasi ilmunud ja Tänapäeva noorteromaani võistluse võitnud noorteromaani "Mina olen Surm" ning mind valdas peale raamatu viimast peatükki täpselt eelpool mainitud tunne. Lugeda kõlbas ja osadele oma õpilastele põhikooli viimastes klassides soovitaksin isegi antud teksti soojalt. Aga mida sain mina selle raamatuga veedetud tundidest nende päevade jooksul?

Vastus saabus paar päeva tagasi, kui jalutasime elukaaslasega õhtul mööda parki ja ma jutustasin talle antud romaanist. Ma sattusime tänu sellele romaanile arutama teemadel, mille üle polnud me vist kunagi või väga ammu vestelnud. Surm, sellel järgnev, teadmine/teadmatus oma elada jäävate päevade hulgast ja maailmalõpp - nendel teemadel arutades jõudsime oma kodutänavale tagasi. Tuppa sisse astudes oli mul ka selge, et ma võtan Lauriku romaanist endaga kaasa just selle südasuvise jalutuskäigu.


Andmed:
Mairi Laurik, Mina olen Surm, Tänapäev, 2016, lk 224


Linke netiilmast:
"Mina olen Surm" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvustus Reaktoris

09 juuli 2018

Ilmar Tomusk - Algaja ajaränduri seiklused (2016), Seiklused paralleelmaailmas (2017) & Universumi saladused (2018)

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.

Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.

Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!

Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)


Andmed:

Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224
Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224
Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224

02 juuli 2018

Reeli Reinaus - Pärdik Päär ja hauaröövlid (2015)

Tegemist ei ole loomajuttudega, kus Pääru nimeline pärdik oksalt oksale end kiigutab. Reeli Reinausi lasteraamat räägib meile hoopis üpris klassikalise loo kolmest suve alguses sõbrunenud lapsest (kaks poissi ja tüdruk - äkki oleks aeg seda 50 aastat lastekirjanduses kehtinud mudelit juba muuta!?!?), kes satuvad väikeses mereäärses kodukülas pooljuhuslikult uurima kriminaalseks kiskuvaid sündmusi, mis on seotud sajandeid tagasi sinna väidetavalt maetud Rootsi kuningaga.

Raamatus on kõik hea lasteraamatu komponendid olemas. Kokkuhoidev sõpruskond, natuke kiiksuga vanemad, ilus ja suvine tegevuspaik, vanad legendid ning põnev mõistatus. Kuid puudu on originaalsus! Kõik need loetletud komponendid on viimaste aastate jooksul meie lastekirjanduses nõnda ohtralt kasutust leidnud, et värskus on neist TÄIELIKULT kadunud. See ei ole etteheide ainult antud raamatule, vaid pigem palve kõigile, kes meie lastele toredaid raamatuid kirjutavad. Palun midagi uut! Aitab sellest detektiivide mängimisest! Mängime vahelduseks midagi muud ka!

Andmed:
Reeli Reinaus, Pärdik Päär ja hauaröövlid, Tänapäev, 2015, lk 208

29 juuni 2018

Mariann Rückenberg - Hull suvi (2018)

Käies suviti Jänedal puhkamas on meie toas öökapil hunnik sinna jäetud taskuformaadis raamatukesi, mille esikaanel on alati üksteise embuses õhkavad paarikesed. Küll sekretär ja ärimees. Küll üliõpilasest neiu ja noor professor. Sellised selgelt erootikasse kalduvad teosekesed, kus lipp on alati vardas ja mahe tuul sasib punastava näitsiku juukseid. 

Nüüd sattusin ka mina ühte sellist raamatut enda arvates lugema. Kuna ma pole ühtegi neist Jäneda öökapil seisvat raamatut lugenud, siis ma puhtalt EELDAN, et Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" kuulub nendega suures joones ühte patta (kui ma teen siinkohal ühele või teisele liiga, siis palun siiralt vabandust). 

Ütlen täiesti ausalt, et ma pole enne lugenud raamatut, mille leheküljed oleksid täidetud nõnda suure koguse nutu, ähkimise ja tegelaste silmavärvi kirjeldamisega. Kas kõigepealt kisti riided pruunikasroheliste silmade välkudes seljast ja siis algas nutt peale või kõigepealt nuteti ja alles siis hakkas pruunikasroheliste silmade omanik riideid nutjalt seljast kiskuma. Selline oli põhimõtteliselt iga teise peatüki süžeeline ülesehitus! Vahele oli põimitud täiesti õnnestunud väikeasula kirjeldused (oma veidruste ja võludega), kriminaalsed allhoovused (kahjuks natuke liiga lihtsakoelised) ning ridamisi armunute tülitsemist (mis viis jällegi eelpool mainitud peatükkide struktuurini). 

Ma ei hakka siinkohal üldse romaanile mingit hinnangut andma, sest mul puudub igasugune arusaam antud žanri tasemest ja taustsüsteemist. Võibolla on see omasuguste seas tõeline tähtteos. Võibolla pole teos "ekspertide" arvates piisavalt erootiline ja on isegi põhjamaiselt külm. Ma tõesti ei tea! Ilmselt tuleks mul selleks mõne "eksperdiga" põhjalikumalt vestelda ja end natuke harida lasta antud valdkonnas. Igatahes, kui keegi veedab oma puhkust suvilas õue peal peesitades ja taskuerootikat lugedes, siis võtke ette ka Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" ning andke mulle teada, kuhu see laias laastus omasuguste seas asetseb.


Andmed:
Mariann Rückenberg, Hull suvi, Varrak, 2018, lk 448

25 juuni 2018

Jan Kaus - Kompass (2017)

Kui ma peaksin Jan Kausi miniatuurromaani "Kompass" ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see ÕHULINE. Kõige suurem patt, mis sa seda natuke üle saja lehekülje paksu teost lugedes teha võid, on see paari tunniga endasse imeda. Oht patustada on vägagi suur!

Sellel raamatul peab laskma hingata! Ära torma hingeldades mööda lehekülgi lõpu poole. Sul jääb sellisel juhul kõik kaunis märkamata. Lase end käekõrvale võtta ja jalutage koos rahulikult mööda Tallinna tänavaid. Kuula tema rahustavat ja sõbralikku tämbrit ning lase tal oma maailma avaramaks muuta. 

Peagi märkad, et õhtuhämarus on laskunud üle kodulinna ning kutsuvad tulukesed on süttinud teie ümber ja kohal. Te jätate Koidu pargi pärnade all sosinal hüvasti ning sa suundud üle raudtee kodu poole. Korraga sa tunned, et oled rikkam ja kergem üheaegselt. Midagi kaunist lipsas korraks su ellu.


Andmed:
Jan Kaus, Kompass: Miniatuurromaam, Hea Lugu, 2017, lk 112


Linke netiilmast:

Holger Kaintsi arvustus Sirbis
Aivar Loogi intervjuu autoriga Postimehes

22 juuni 2018

Mihkel Mutt - Mälestused I-VI (2009-2011)

Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas. 

Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.
  • Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
  • Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv -  Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
  • Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse. 
  • Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
  • Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
  • Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.

Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)

Andmed:
Mihkel Mutt, Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused, Fabian, 2009, lk 184
Mihkel Mutt, Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv, Fabian, 2009, lk 204
Mihkel Mutt, Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg, Fabian, 2010, lk 208
Mihkel Mutt, Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool, Fabian, 2010, lk 240
Mihkel Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel, Fabian, 2011, lk 248
Mihkel Mutt, Mälestused VI. Elukott, Fabian, 2011, lk 224

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Paavo Matsini arvustus Sirbis
Ott Rauni arvustus Sirbis
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Intervjuu autoriga Sirbis

14 juuni 2018

Paul Ariste - Mälestusi (2008)

Lugedes neid vana mehe mälestusi oma elukäigu esimesest poolest tekkis mul ikka ja jälle tunne, et füüsikaseadused on ikka kõvasti muutunud. Vanasti oli kõik palju aeglasem (alustades transpordist ja lõpetades inimeste vahelise suhtlusega), kuid maailmas ja inimestel oli palju rohkem aega. Aega, et pühenduda. Aega, et otsida ja ekselda. Aega, et minna tuumani välja.

Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu. 

Kaljo Põllu "Paul Ariste portree"
Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.

Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.

Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.


Andmed:
Paul Ariste, Mälestusi, Eesti Kirjanduse Selts, 2008, lk 362

Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

13 juuni 2018

Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:
Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240
Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344

12 aprill 2018

Indrek Hargla - Doanizarre udulaam (2009/2017)

Sellel kuul loevad minu üheteistkümnendikud kirjanduses Indrek Hargla tekste. Eelmine nädal käis minuga oma lugemiselamust jagamas üks õpilane, kes oli lugenud "Doanizarre udulaama". Vahetunnis mööda koridori jalutades ja tema elavat arutelu kuulates tekkis ka endal suur soov see lühiromaan mäluvärskenduseks üle lugeda.

Minu õpilase suurim etteheide kirjanikule oli romaani maht. Miks nõnda lühike? Kogu see maailm kadus peale 150 lehekülge udulaama taha ja pole sealt terve kümnendi jooksul enam välja ilmunud. Olen siinkohal oma õpilasega täiesti nõus. Viisa Doanizarre külastamiseks oli sulaselgelt liiga lühike! Oleks tahtnud veel krigisevate tõldadega ringi sõita, "Timukas" Asgeriga siidrit rüübata ning Barria tehtud ilmelist pastat nautida.

Maailmade loomises on Hargla vaieldamatu meister, olgu selleks maagiat täis Maavalla või unenäoline Doanizarre. Me satume neist maailmadest vaimustusse, sest need tunduvad meile üheaegselt nii turvaliselt kodused kui ka kutsuvalt võõrad. Lõpuks soovime Asgerile sarnaselt oma päevi/öid veeta hoopis sealpool tegelikkuse hägusat piiri ja siinse maailma unustada. Raamatutes olev võim on ikka uskumatu!


Andmed: 
Indrek Hargla, Doanizarre udulaam, Paradiis, 2017, lk 160 

Linke netiilmast:
Mairi Lauriku arvustus Reaktoris

16 märts 2018

Marek Kahro - Seal, kus näkid laulavad (2016)

Minu rännakud mööda kodumaise kriminaalkirjanduse radasid jätkuvad endiselt. Seekord jõudsin Rakvere lähistel asuvasse väikesesse Luivere asulasse, kus on aset leidnud rida lahendamata mõrvu, mis kõik on kuidagi seotud paarkümmend aastat tagasi kummalistel asjaoludel kohaliku järve uppunud noormehega. Kahtlaseid isikuid on muidugi palju, kuid niidiotsi pea üldse mitte. Kes ütles, et sogases vees on lihtsam kalu püüda?

Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.

Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.

Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.


Andmed:
Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad, Pilgrim, 2016. lk 264

Linke netiilmast:
"Seal, kes näkid laulavad" ELLU's

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Elina Allase intervjuu autoriga Lõunalehes

08 märts 2018

Katrin Pauts - Hull hobune (2018)

Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.

Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.

PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)


Andmed:
Katrin Pauts, Hull hobune: Hiiumaa põnevik, Varrak, 2018, lk 232

22 veebruar 2018

Taavi Kangur - Sünk jää, otsatu põhi (2017)

Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.

Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.

Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema. 


Andmed:
Taavi Kangur, Sünk jää, otsatu põhi, post_factum, 2017, lk 416

Linke netiilmast:
Alvar Loogi intervjuu autoriga Postimehes
Kaupo Meieli intervjuu autoriga ERR-is

15 veebruar 2018

Andrus Kivirähk - Ivan Orava mälestused (1995/2018)

Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.

Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.

Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.

Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256

Linke netiilmast:
"Ivan Orava mälestused" ELLU's

08 veebruar 2018

Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru (1973)

Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja. 

Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.


Andmed:
Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108