22 juuni 2018

Mihkel Mutt - Mälestused I-VI (2009-2011)

Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas. 

Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.
  • Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
  • Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv -  Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
  • Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse. 
  • Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
  • Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
  • Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.

Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)

Andmed:
Mihkel Mutt, Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused, Fabian, 2009, lk 184
Mihkel Mutt, Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv, Fabian, 2009, lk 204
Mihkel Mutt, Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg, Fabian, 2010, lk 208
Mihkel Mutt, Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool, Fabian, 2010, lk 240
Mihkel Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel, Fabian, 2011, lk 248
Mihkel Mutt, Mälestused VI. Elukott, Fabian, 2011, lk 224

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Paavo Matsini arvustus Sirbis
Ott Rauni arvustus Sirbis
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Intervjuu autoriga Sirbis

14 juuni 2018

Paul Ariste - "Mälestusi" (2008)

Lugedes neid vana mehe mälestusi oma elukäigu esimesest poolest tekkis mul ikka ja jälle tunne, et füüsikaseadused on ikka kõvasti muutunud. Vanasti oli kõik palju aeglasem (alustades transpordist ja lõpetades inimeste vahelise suhtlusega), kuid maailmas ja inimestel oli palju rohkem aega. Aega, et pühenduda. Aega, et otsida ja ekselda. Aega, et minna tuumani välja.

Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu. 

Kaljo Põllu "Paul Ariste portree"
Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.

Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.

Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.


Andmed:
Paul Ariste, Mälestusi, Eesti Kirjanduse Selts, 2008, lk 362

Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

13 juuni 2018

Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:
Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240
Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344

12 aprill 2018

Indrek Hargla - Doanizarre udulaam (2009/2017)

Sellel kuul loevad minu üheteistkümnendikud kirjanduses Indrek Hargla tekste. Eelmine nädal käis minuga oma lugemiselamust jagamas üks õpilane, kes oli lugenud "Doanizarre udulaama". Vahetunnis mööda koridori jalutades ja tema elavat arutelu kuulates tekkis ka endal suur soov see lühiromaan mäluvärskenduseks üle lugeda.

Minu õpilase suurim etteheide kirjanikule oli romaani maht. Miks nõnda lühike? Kogu see maailm kadus peale 150 lehekülge udulaama taha ja pole sealt terve kümnendi jooksul enam välja ilmunud. Olen siinkohal oma õpilasega täiesti nõus. Viisa Doanizarre külastamiseks oli sulaselgelt liiga lühike! Oleks tahtnud veel krigisevate tõldadega ringi sõita, "Timukas" Asgeriga siidrit rüübata ning Barria tehtud ilmelist pastat nautida.

Maailmade loomises on Hargla vaieldamatu meister, olgu selleks maagiat täis Maavalla või unenäoline Doanizarre. Me satume neist maailmadest vaimustusse, sest need tunduvad meile üheaegselt nii turvaliselt kodused kui ka kutsuvalt võõrad. Lõpuks soovime Asgerile sarnaselt oma päevi/öid veeta hoopis sealpool tegelikkuse hägusat piiri ja siinse maailma unustada. Raamatutes olev võim on ikka uskumatu!


Andmed: 
Indrek Hargla, Doanizarre udulaam, Paradiis, 2017, lk 160 

Linke netiilmast:
Mairi Lauriku arvustus Reaktoris

16 märts 2018

Marek Kahro - Seal, kus näkid laulavad (2016)

Minu rännakud mööda kodumaise kriminaalkirjanduse radasid jätkuvad endiselt. Seekord jõudsin Rakvere lähistel asuvasse väikesesse Luivere asulasse, kus on aset leidnud rida lahendamata mõrvu, mis kõik on kuidagi seotud paarkümmend aastat tagasi kummalistel asjaoludel kohaliku järve uppunud noormehega. Kahtlaseid isikuid on muidugi palju, kuid niidiotsi pea üldse mitte. Kes ütles, et sogases vees on lihtsam kalu püüda?

Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.

Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.

Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.


Andmed:
Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad, Pilgrim, 2016. lk 264

Linke netiilmast:
"Seal, kes näkid laulavad" ELLU's

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Elina Allase intervjuu autoriga Lõunalehes

08 märts 2018

Katrin Pauts - Hull hobune (2018)

Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.

Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.

PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)


Andmed:
Katrin Pauts, Hull hobune: Hiiumaa põnevik, Varrak, 2018, lk 232

22 veebruar 2018

Taavi Kangur - Sünk jää, otsatu põhi (2017)

Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.

Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.

Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema. 


Andmed:
Taavi Kangur, Sünk jää, otsatu põhi, post_factum, 2017, lk 416

Linke netiilmast:
Alvar Loogi intervjuu autoriga Postimehes
Kaupo Meieli intervjuu autoriga ERR-is

15 veebruar 2018

Andrus Kivirähk - Ivan Orava mälestused (1995/2018)

Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.

Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.

Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.

Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!


Andmed:
Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256

Linke netiilmast:
"Ivan Orava mälestused" ELLU's

08 veebruar 2018

Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru (1973)

Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja. 

Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.


Andmed:
Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!


Andmed:
Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410

Linke netiilmast:
"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

Kristjan Rätsepa arvustus "Reaktoris"

21 jaanuar 2018

Brigitta Davidjants - (Mitte just) armastuslugu (2017)

Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!

Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!

Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.

Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.


PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.

                                
Andmed:
Brigitta Davidjants, (Mitte just) armastuslugu, Varrak, 2017, lk 168

05 jaanuar 2018

Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere (2008)

Võimalust lugeda raamatut printsess Luluu ja härra Kere seiklustest pidin ma ikka tükk aega ootama. Kõik teose eksemplarid olid minu kohalikus raamatukogus kogu aeg välja laenutatud. Minu asumi väikesed lugejad on ikka äraütlemata usinad. Enne jõule jõudis järjekord siiski ka minuni ja sain lugema asuda nüüdseks juba meie lastekirjanduse kullafondi kuuluvat teost.

Esiteks tahaksin ma tõsta esile Piret Raua keelekasutust selles teoses. Autor ei alahinda grammigi oma väikeseid lugejaid! Mänguline, poeetiline ja vaheldusrikas - selline peab olema ühe lasteraamatu keel. Ei ole mingit nunnutamist ja titatamist! Kaunis ja mitmekesine keel loob kauni ja mitmekesise maailma, millesse on tore uute sõpradega rändama minna.

Piret Raud
Teiseks soovin kiita autori võimet luua uusi ja originaalseid tegelaskujusid. Kuninga kapis elav luukere, pudelikorjaja, pagendusse saadetud akadeemik ja kalaluustik nimega Kerberos (viimane oli mu vaieldamatu lemmik). Isegi kogu kuningaperele oli antud uus hingamine ja välditud igivanu stereotüüpe. Printsess Luluu oli palju lähedasem tavalisele tüdrukule, kui mõnele nina püsti käivale ja ainult käske jagavale kuningatütrele. Isegi koolis käis ta teiste lastega ühiselt! Milline tõeliselt tore ning värvikas seltskond.

Piret Raua looming on kahtlemata minu eelmise aasta üks meeldivamaid avastusi. Olen küll alles esimesed paar sammu sellel avastusretkel teinud, kuid juba on mul väga hea eelaimdus selle osas, mis ootab ees. Ega polegi muud, kui tuleb sammud oma raamatukogu poole seada ja end raamatute ootejärjekorda paluda panna.


Andmed:
Piret Raud, Printsess Luluu ja härra Kere, Tänapäev, 2008, lk 210

Linke netiilmast:
 Krista Kumbergi arvustus Postimehes

04 jaanuar 2018

Triinu Meres - Lihtsad valikud (2017)

Sa avad esimese lehekülje ning oled koheselt keset intriige ja saladusi ühel kaugel planeedil. Triinu Merese romaanil "Lihtsad valikud" puuduvad soojendusring ja venitusharjutused. Sa oled 100% kohal ja küll sa saad käigu pealt juba teada kuidas meil siin asjad toimivad. Kuhu istuda ja kuidas astuda. Eriti nende aristokraatidega kohtudes!

Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.

Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.


Andmed:
Triinu Meres, Lihtsad valikud, Varrak, 2017, lk 272

Linke netiilmast:
Karoliina Kagovere arvustus Postimehes