30 märts 2019

Maniakkide Tänav - Newtoni esimene seadus (2019)

Aurupungi vabrikute suitsu ja hammasrataste kriginat täis maailm on juba aastaid olnud minu salajane lemmik. Kui näen mõnda lauamängu või filmitreilerit, kus on kasutatud isegi kübeke aurupungi esteetikat, siis läheb koheselt peas lambike põlema ning otsekui tõmbab mind olukorraga lähemalt tutvuma.

Sama tuluke läks põlema, kui nägin esimest korda Maniakkide Tänava uue romaani kaant ning lugesin sisututvustust. Kodumaine puhtakoeline aurupunk?!? On see tõesti võimalik?

Hakkasin suure tuhinaga raamatut lugema, kuid argised takistused ja ka romaani jutustamislaad (autori poolt teadlikult valitud) ei lasknud mul end Kolde teadusmõisas üldse mugavalt tunda. Ma sain korralikult teosesse sisse alles 120-150 lehekülje paiku.

Järsku muutus Maniakkide Tänava loodud maailm koduseks. Ma hakkasin ootama Ökonoomilise ja Sotsiaalse Entiteedi õhtuseid olenguid ning isand Piušeliuse fantastilisi mõttelende meie tulevikust Ehatähel. Samas tekkis mul tõeline mure Rannamaa ja Maavalla tuleviku pärast ning kasvas ka viha Leedu suurvürstkonna ja vürst Gintarase vastu. Kas sõda naabrite vahel on tõesti vältimatu? Miks peavad sajad surema kahe valitseja tujude tõttu? Kas me ei ela mitte valgustusideede sajandil, kus ei tohiks olla ruumi sellisele barbaarsusele?

Mina sain oma küsimustele vastused kätte ja loodan südamest, et saan taas kunagi kokku Entiteedi liikmetega, et ühe Põltsamaa Tõmmu pudeli kõrval parema maailma üle mõtteid vahetada. Ma olen päris kindel, et Entiteet võtab ka uusi liikmeid vastu, kuid selleks tuleb natuke vaeva näha ja Newtoni esimene seadus endale selgeks teha.


Andmed:
Maniakkide Tänav, Newtoni esimene seadus, Lummur, 2019, lk 296

Linke netiilmast:
Jüri Kallase arvustus Meie Maas
Indrek Rüütli arvustus Reaktoris

29 märts 2019

Margus Mikomägi - Koguja raamat (2009)

Need Margus Mikomäe intervjuud teatrirahvaga jäävad aega, millal ma olin just teatri võlumaailma enda jaoks avastamas. Paljusid vestlustes jutuks tulnud lavastusi või protsesse mäletan uskumatult selgesti, kuigi juba terve kümnend on möödunud ja sadu kordi eesriie langenud.

Mikomägi räägib oma vestluspartneritega neid tõeliselt puudutavatest teemadest: rolli loomise võlu ja valu, kaasteeliste lahkumine, säraküünlana põlemine. Toitumine, reisimine, tuharalihaste treenimine, lemmikbutiigid ning muud säärased "tõsised teemad" on jäetud klantsajakirjade õlule. Siin räägivad kaks lihtsat inimest ühest inimkonna suurimast mõistatusest - TEATRIST.

Praegu neid intervjuusid lugedes tekkis tahtmatult soov, et Mikomägi sulest ilmuks "Koguja raamat: 10 aastat hiljem". Nõnda palju on ju muutunud! Tahaks kuulda Mikomäe uusi usutlusi Ojasoo, Jalaka ja Nüganeniga. Kuidas nad vaatavad tagasi tehtule, tegemata jäänule ja uutele tegemistele. Kui on siiras küsija, siis on ka siirad vastajad. Ja teist nõnda siirast raamatut pole ma ammu lugenud.


Andmed:
Margus Mikomägi, Koguja raamat: Elu lood teatrijõnksuga sees, Menu, 2009, lk 192

Linke netiilmast:
Eeva Kumbergi artikkel Sirbis

03 märts 2019

Eduard Vilde & Rahel Uschmarow - Minu põsk sinu põse vastu (2015)

Soovimaks adekvaatselt mõista mõne suhte dünaamikat, peaks meil olema võimalik tutvuda mõlema osapoole tunnete ja seisukohtadega. Eduard Vilde ja Rahel Uschmarowi suhte puhul meil kahjuks see võimalus puudub, kuna meieni on säilinud 107 Vilde kirja Rahelile ning ainult kaks Raheli kirja Vildele.

Me saame lugeda ainult Vilde reaktsioone ja tõlgendusi Raheli kirjadele, mis jätavad lugedes Rahelist üpris keevalise ja mõtlematu inimese mulje, kes aina nõuab ja nõuab. Rohkem armastust, rohkem kohalolu, rohkem kirju, rohkem raha, rohkem oma abikaasast lahutamist! "Vaene" Vilde siis ägab kogu selle tunnetetormi all ja püüab leida aina vabandusi, miks ta kõiki neid naise nõudmisi täita ei suuda/soovi/taha.

Loed ja mõtled, et kes küll jõuab/soovib sellise jäärapäise kapriisitariga suhtes olla. Ühes hilisemas kirjas, kui nende afääri oli juba lõppenud, meenutab Vilde, et ta ei soovinud rajada oma uut kodu tuld ja väävlit sülitava vulkaani kraatri äärde. Vanast ja poolpimedast Vildest hakkab lugedes kohati ikka täitsa kahju! Kuid äkki meenub, et Vilde on ju tegelikult kogu selle perioodi oma Lindaga abielus, kes on nende kirjade kirjutamise ajal suure tõenäosusega kõrvaltoas. Sa loed kogu seda kirjavahetust hoopis teise pilguga, kui meeles pidades seda väikest, kuid üpriski olulist fakti, et selles suhtes oli tegelikult kolm osapoolt.

PS: Kuigi Vilde on nende kirjade kirjutamise hetkeks juba eakas ja elukogenud mees, siis naisi pole ta küll oma teekonnal õppinud mõistma. Kuidas siis teisiti mõista alljärgnevat ja paljusid sarnaseid lõike tema kirjades?

Niipea kui sa halvas tujus hakkad armsamale kirja kirjutama, peaksid Sa kohe endalt küsima: "Pea kinni, ehk on kuupuhastus tulemas? Ei, täna ma talle ei kirjuta, sest ma pole päris täie aruga."


Pole ime, et Rahel ta alatasa väävli ja tulega üle valas!


Andmed:
Kairi Tilga (koostaja), Minu põsk sinu põse vastu: Eduard Vilde kirjad Rahelile, Hea Lugu, 2015, lk 256

Linke netiilmast:
Anneli Kõvamehe arvustus Sirbis
Sirje Oleski arvustus Keeles ja Kirjanduses
Rein Veidemanni artikkel Keeles ja Kirjanduses

02 märts 2019

Lennart Anvelt - Andke tagasi mu kivist kiisu (2019)

"Neile, kes veetnud pikki aastaid väljasaadetuna, ei lõpe Siber kunagi." Selle mõttele kirjutaks ilmselt alla iga Siberisse küüditatud eestlane, olgu ta väljasaatmise hetkel 5-aastane poisipõnn või 75-aastane rauk. See karjuvalt ebaõiglane teekond muutis nende inimeste elusid ja neid endid tundmatuseni. Põrmuks varisesid nende tegelikkus ja unistused.

Kuigi paljude jaoks lõppes ka nende elutee Siberis, siis tuhanded tulid kodumaale tagasi ning pidid oma eludega taaskord nullist alustama. Juba teist korda loetud aastate jooksul! Samas on eestlase sitkus ja nutikus legendaarsed ning üldjuhul kohaneti nii Siberi taigas kui ka taas koduste metsade ja niitude vahel. Eestlane suudaks ju isegi põrgus omale mõnusa elamise sisse seada.

Nendest kohanejatest on kirjutatud ka kümneid raamatuid. Hiljuti lugesin Jüri Hanko mälestusi, kes täismehena Siberisse saadeti ja seal oma elunatukese eest pidi võitlema. Seekord sattus lugema väikese Lennarti mälestusi, kes kuueaastasena saadeti koos vanavanematega asumisele, sest nad kujutasid ju reaalset ohtu haprale Nõukogude Liidu julgeolekule. 

Mälestused on kirja pandud 1960ndatel aastatel, kui Lennart on juba tagasi Eestis ning käimas oli muutumine tagasi eestlaseks. Kõige põnevam oligi lugeda, kuidas teised lapsed suhtusid Lennartisse. Siberis oli ta vene lastele sakslane ja fašismi võrdkuju. Eestis oli ta eakaaslastele jällegi venelane, keda vaadati veel aastaid altkulmu ning päris omaks ei peetud. Üks mällu sööbivamaid kirjeldusi raamatust oli seotud pioneerilaagri ja ühe kurttumma poisiga, kellele näidati paberile joonistatud haakristi ja seejärel Lennartit. See viha oli tõeline ja otsatu!

Iga inimese elukäik on ainulaadne ja väärib ärakuulamist. Kuigi tuhanded eestlased olid sunnitud ette võtma teekonna itta ja paljuski nende mälestused kattuvad, siis tasub igaühega neist tutvuda. Jüri lugu erineb Lennarti ja Mari Helmi omast, kuid kokku on see meie kõigi lugu, mida tuleb mäletada ja uutele põlvedele edasi rääkida, et kunagi ei korduks selline tragöödia.


Andmed:
Lennart Anvelt, Andke tagasi mu kivist kiisu: Mälestusi Siberi-aastatest, Veiko Anvelt, 2019, lk 202