Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal

Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.

Andmed:

Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:

Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes