23 oktoober 2019

Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom (2019)

Adolf Rühka, August Michelson, Erika Tetzky ja nüüd Oskar Kallis. Äraütlemata selge, et Kiviräha südames on eriline koht nendele noortele ja varalahkunud kunstijüngritele. Nende heleda leegiga põlevad eluküünlad on kirjanikuhärra kohale meelitanud ning täielikult ära võlunud. Midagi ju peab olema nende noorte inimeste püüetes jõuda täiuseni läbi kunsti, mis paelub Kivirähka nõnda, et ta need lood lihtsalt paberile peab panema.

Ehk on isegi vale neid lugudeks nimetada. Pigem meenutavad need vanu müüte või muinasjutte kadunud kuldsetest aegadest. Kui kunstnikuks olemine tähendas veel end täielikult oma loomingule pühendumist, olgu selleks provintsilinna näitelava või sind toauberiku nurgas ootav valge lõuend.

Oskar Kallis "Päike. Maestoso" (1917)
Sarnaselt Oskarile tahab Kivirähkki neid vanu maailmu ellu äratada ja unustusehõlmast päästa. Üks pintsli, teine sulega. Ning korraks nad ärkavadki meie silme ees taas ellu. Uskumatult värvikirevate ja säravatena. Sind valdab tunne, et sa oled tõesti sattunud kesk muinasjuttu, kus kehtivad isevärki seadused ning imedel ei paista lõppu tulevat.

Kuid suur oht on nende maailmade särasse lõksu jääda ja meie maailmast igaveseks võõrduda. Eks sellepärast Kivirähk külastabki neid kord kümnendi jooksul. Rohkemat ilu ei kannata inimhing lihtsalt korraga välja. Meil tuleb lihtsalt loota, et Kivirähk võtab meid järgmine kord ikka kaasa, kui ta mõnd värelevast väravast Muinasmaale läbi astub.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Sinine sarvedega loom, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
Arutelu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"
Helina Piibu intervjuu autoriga Õhtulehes
Raamatuesitlus Rahva Raamatus

18 oktoober 2019

Eliis Grigor - Teibitud suu (2017)

See raamat peab olema iga kooliraamatukogu avariiulis!!!

Selle tõdemusega võikski seekordsele postitusele joone alla tõmmata ja järgmise raamatu juurde edasi minna. Ehk jääb sellest siiski natuke väheks, nõnda lisan mõned lugemise ajal tekkinud mõtted:
  • Hirmu ja häbi söömise ees saab teistele selgitada ainult inimene, kes on seda ise tundnud. 
  • Tõenäosus on väga kõrge, et sinu klassikaaslaste, sõprade või kolleegide hulgas põeb keegi söömishäire mõnd vormi. Nõnda mõtle, kuidas mõni su "naljana" pillatud lause võib mõjuda.
  • Kõige raskem on abivajajat märgata, kuid kõige lihtsam on talle toeks olla. Vahel piisab ainult kallistusest!

Andmed:
Eliis Grigor, Teibitud suu: Tüdruk, kes lõpetas söömise, Otto Wilhelm, 2017, lk 128

Linke netiilmast:
Anu Välba intervjuu autoriga saates "Hommik Anuga"
Aime Jõe artikkel Tartu Postimehes

13 oktoober 2019

Heli Künnapas - Lõpupidu (2011)

"Lõpupidu" lugedes mõistsin ma järsku, millisest noorteromaanist ma isiklikult kõige enam puudust tunnen. Mina tahaks lugeda raamatut noorest ja tema kujunemisest tippsportlaseks. Nõnda palju on juba kirjutatud romaane, kus fookuses on probleemid kooli(kiusamise)ga ning suhted sõprade ja vanematega. Kuid väga suur hulk noori käivad ju regulaarselt trennides ja unistavad ka salamahti ühest kuldsest kaelaehtest. Nendest unistustest, pettumustest, pingutustest ja lugematutest ohverdustest võiks keegi raamatu kirjutada. Ehk on juba kirjutatudki ja ma pole lihtsalt teiste seast seda üles leidnud.

Igatahes nende mõteteni viis mind "Lõpupeo" peategelane Raili, kes elus on lisaks keskkooli lõpetamisele ja suhtedraamadele ka korvpallitreeningud. Kahjuks on loo seisukohalt tegemist suhteliselt teisejärgulise teemaga ning korra romaani alguses mainitud Raili ambitsioonid sportlasena kaovad koheselt, kui hormoonid möllama hakkavad. Kuid prioriteedid ja rasked valikud noore inimese elus ongi teose kandvaks teljeks.

Põhilised vastasseisud on ikka armusuhtes olemine vs. õppimisele keskendumine ning oleviku nautimine vs. tuleviku plaanid. Raili võtab lõpuks küll täiesti õiged otsused vastu, kuid kahjuks sekkub vahel meie eludesse deus ex machina näol midagi kontrollimatut,  mille puhul sinu valikute õigsus ei mängi mingit rolli. Käed vajuvad lihtsalt rippu ning tahaks karjuda. Kuid eks see olegi üks elu paratamatuid osasid, millega noored peavad õppima toime tulema. Igatahes Raili tundus romaani lõpuks kõigiks eluraskusteks valmis olevat. Ega polegi muud, kui ainult jõudu ja jaksu soovida!


Andmed:
Heli Künnapas, Lõpupidu, Tänapäev, 2011, lk 184

Linke netiilmast:
"Lõpupidu" ELLUs

12 oktoober 2019

Andrus Kivirähk - Tont ja Facebook (2019)

Mõni inimene näeb ümbritsevat maailma ikka hoopis teises valguses. Suur osa meist (ehk normaalsed inimesed) ei tuleks selle peale, et pelmeenid on tegelikult valge kasukaga frikadellid või diivanit toites võib see ninasarvikuks muutuda. Rääkimata siis tatipuude istutamisest, saunas vihtlevatest kaskedest või täispuhutavatest vanaisadest. Kuid härra Kivirähk tuleb!

Tema lugusid lugedes hakkad äkki mõtlema, et ehk on need päkapikud, näkid ja tondid ikka päriselt ka olemas. Meie lihtsalt ei pane neid oma kiire elutempo tõttu tähele. Lapsed räägivad neist meile ju kogu aeg, kuid meie peame seda lihtsalt nende elavaks fantaasiaks. Kuid kui üks täiskasvanu samuti nendest meile järjepidevalt raamatuid kirjutab, siis äkki on asi ikkagi meis? Igatahes mina kavatsen jõuluajal silmad-kõrvad lahti hoida ning asjas lõplikult selgusele jõuda.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Tont ja Facebook, Varrak, 2019, lk 128

07 oktoober 2019

Heli Künnapas - Ütlemata sõnad (2016)

Üks mu lemmikfilme/raamatuid on juba aastaid olnud Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused" ehk "The Perks of Being a Wallflower". Seal küsib peategelane Charlie oma kirjandusõpetaja käest põhjust, miks vahel head inimesed omale nõnda halbu kaaslased/suhted valivad. Õpetaja vastab: "We accept the love we think we deserve." Olen seda lauset omale ikka ja jälle meelde tuletanud, seda nii raamatuid lugedes kui ka reaalses elus. Nüüd kargas see mulle taas pähe lugedes Heli Künnapase noorteromaani "Ütlemata sõnad".

Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).

Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!


PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂


Andmed:
Heli Künnapas, Ütlemata sõnad, Heli Kirjastus, 2016, lk 256

Linke netiilmast:
"Ütlemata sõnad" ELLUs

05 oktoober 2019

Indrek Hargla - Palveränd uude maailma (2003)

Koolipõlves oli üks mu lemmikfilme Luc Bessoni "Viies element". Film oli mul mingi hetk ikka sõna-sõnalt peas, sest ketrasime vennaga seda telekast lindistatud kassetti ikka alalõpmata. Ilmselt oli see ka meie mõlema hilisema ulmelembuse üks peamisi algallikaid.

"Viies element" tuli mul ikka ja jälle meelde, kui rändasin koos Gretheli ja Aidanniga mööda natuke teise ajalooga Lääne-Euroopat. Tagaaetuna Martin Lutheri asutatud fanaatilise Vahimeeste Ordu ning salapärase Heinrich Cornelius Agrippa poolt. Õnneks jõutakse ka siin lõpuks mõistmiseni, et viiendaks ja selleks kõige olulisemaks elemendiks maailmas on armastus.

Hargla loodud maailm on julm ja verine, kuid samas ka äraütlemata paeluv. Sa tead, et sulle võidakse iga jumala päev kodutänaval pistnoa kõrri lüüa mõne näruse hõbemündi pärast. Või hoopis end homme tuleriidalt leida, sest naabrimehele tundus, et su pilk jäi tema naisele natuke liiga kauaks peatuma. Kuid midagi selles maailmas on! Midagi, mis sind isegi nendest ohtudest hoolimata enda poole tõmbab. Kas see on meile põhjamaalastele võõrapärase katoliikluse hurm või hääbuvate trubaduuride ja rändrüütlite võlu? Või lihtsalt võimalus põgeneda maailma, kus avastada oli veel nõnda palju ning juba naaberkülla minek võis olla suure seikluse alguseks.


Andmed:
Indrek Hargla, Palveränd uude maailma, Varrak, 2003, lk 448

Linke netiilmast:
Norman Kuusiku artikkel Sirbis
Jaakko Hallase arvustus Eesti Päevalehes
Aarne Rubeni arvustus Postimehes