Matthias Johann Eisen - Kratiraamat (1895), Luupainaja (1896), Näkiraamat (1897), Kodukäija (1897) & Tondid ja ebatondid (1914)

Eestlased on alati üks natuke kummaline rahvas olnud. Nad ei ole kunagi suur lugu pidanud Jumalast, Jeesus Kristusest või Pühast Vaimust. Tänapäeval moodustavad eestlaste püha kolmainsuse hoopis Igor Mang, Paukson(id) ning Nõid Nastja. Kuid esoteerika ja spiritualismi kummardamine pole meie hulgas üldsegi uus nähtus. Juba sajandeid on ülejäänud Euroopa valgustatud vaimud vaadanud sellele pimedas põhjalas pesitsevale rahvakillule natuke viltu. Hoolimata sellest, et kord nädalas (nüüd juba aastas) mängivad eestlased korralikke kristlasi ja käivad kirikus tunnikese tukkumas nagu õigetele eurooplastele kohane. Nende pärisusuks on ju ikkagi paganlik ebausk. Sööda hunti vaimuvalgusega palju tahad, see vaatab ikka metsa poole.

Eisen oma koguga 1932. aastal (EKM)

Matthias Johann Eisen oli Jakob Hurda kõrval üks kõige innukamaid rahvaluule kogumise eestvedajaid. Hurt hakkas kogutud rahvaluulet välja andma kogumikusarjas "Vana-Kannel", mis omas eelkõige teaduslikku ja säilitamise eesmärki. Eisen andis oma kaastööliste abil kokku korjatud rahvapärimust välja populaarsetes rahvaraamatutes, mis sisaldasid alati lisaks hulgale tekstinäidetele ka rahvapärimuse taustsüsteemi lahtiseletamist ja laiemasse konteksti asetamist. Näiteks seletatakse teoses "Kodukäija" lahti kõik kodukäijate erinevad tüübid ning miks, kuidas ja millal surnu teile külla tuleb. Samuti jagab Eisen erinevaid õpetusi, kuidas vanasti kodukäija või halltõve vastu võideldi. Eisen peab oma kohustuseks mainida, et raamatus ära märkimist leidvad nõiasõnad või ravimeetodid ei oma reaalset efekti ning palub lugejatel "pahadest vaimudest" tulenevate tervisehädadega ikka tohtri poole pöörduda.

Eiseni raamatuid lugedes jääb silma mitu ühist joont, mis kõiki saatana sigitisi ühendab. Esiteks tuleb välja, et kõik meie kodukootud kratid, näkid ja külmkingad on tegelikult laiast maailmast kokku laenatud. Küll me võtsime rootslastelt nendele nime või sakslastelt nendele loomuse. Lõpuks jäigi vastuseta küsimus: "Kas midagi päris oma ka meie rahvausund sisaldab?". Teiseks olid 90% kõigist kurivaimudest loodud selleks, et kuidagi oma naabrimehele halba teha. Küll taheti tema hobust rappida, varasalve tühjendada või naabrimeest ennast tõvevoodisse suruda. Eestlase kaheks olulisemaks eesmärgiks elus on olnud ikka mammona kogumine ja hoolitsemine selle eest, et üleaedsel halvasti läheks. Eriti rahul ollakse omadega, kui tekib võimalus kaks eesmärki omavahel ühildada. Kolmanda ühisjoonena tooksin välja ebausu kasutamise alibina kuritöös. Näiteks kohtuvad kaks vihameest järve kaldal ning üks leitakse hiljem uppununa. Ellujääja tunnistab kõigile, et näkk tuli järvest ning tõmbas teise mehe vette. Absoluutselt kõik usuvad! Kahtlemine tunnistaja sõnades seaks ju kogu valitseva maailmapildi tõepärasuse kahtluse alla.

Eiseni teosed olid kindlasti Andrus Kivirähki öökapilugemine, kui ta töötas "Rehepapi" kallal. Nii mõnedki motiivid on otse Eiseni raamatutest üle võetud ja lugejate seas taaskord tutvustamist leidnud. Tuleb tõdeda, et meie pärimuste varasalved on ikka niivõrd põhjatud, et põnevaid motiive jätkub kümnete romaanide, novellide ning näidendite tarvis. Ainult natuke julget pealehakkamist on tarvis, sest pisuhännad, viruskundrad ja luupainajad võivad alguses ka vapramal mehel panna püksid püüli sõeluma.


Andmed:

Matthias Johann Eisen, Krati-raamat: Katse Tulihänna ja ta suguseltsi seletuseks ja 40 juttu tulihännast, puugist ja wedajast, R. Põderi rmtkpl, 1895, lk 138

Matthias Johann Eisen, Luupainaja: Seletused luupainaja kohta ja 25 juttu luupainajast, R. Põderi rmtkpl, 1896, lk 94

Matthias Johann Eisen, Näkiraamat: arutused ja jutud näkist, T. Turgani rmtkpl, 1897, lk 120

Matthias Johann Eisen, Kodukäijad: Katse nende loomu seletuseks ja 40 juttu surnute hingede ilmumisest, R. Põderi rmtkpl, 1897, lk 128

Matthias Johann Eisen, Tondid ja ebatondid, A. Kaarna rmtkpl, 1914, lk 99

Linke netiilmast:
M. J. Eiseni teosed DigiArhiivis

Enn Kippel - Meelis (1941)

"Ooo Lehola, ooo Lehola! Armastuse asula!..." nõnda õhkab jutustaja filmis "Malev". Kuid võrreldes Enn Kippeli ülistusoodiga "/.../ Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ja haljendasid rukis, oder ja kaer. /.../", tundub eelpool nimetatu ikkagi ainult kerge viisakusavaldusena. Kippeli jutustust "Meelis" ongi tänapäeval vist võimalik lugeda ainult kui paroodiateost kõigi ajalooromaanide aadressil või "Malevi" juurde kirjutatud fänni- või filmiraamatut. Isegi enamus Andres Saali paduromantismist kantud tegelasi kahvatuvad suure vanem Lembitu vapra poja Meelise patriootlikuse, sirgeselgsuse ning lapsemeelsuse ees.

Eduard Järve illustratsioon

Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!

Eduard Järve illustratsioon

Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga, on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo, kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune! 

Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!

Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske uut asendajat leida oleks. 

Andmed:

Enn Kippel, Meelis, Pedagoogiline Kirjandus, 1941, lk 150

Linke netiilmast:

"Meelis" ELLU-s

Enn Kippel - Kuldvasikas (1939)

Kui võtta kogu maailma raha ja jagada see võrdselt kõigi inimeste vahel ära, siis paari aasta möödumisel omaks 1% inimkonnast jällegi 90% rikkustest. Ilmselt on inimloomus juba sellisena loodud, et on kogujad ja laristajad, pealehakkajad ja saamatud. Sa võid ju inimesele õnge anda, aga tema peab seda kalaks ning pistab selle koheselt nahka.

Sama küsimust lahkab ka Enn Kippel oma romaanis "Kuldvasikas", kus vaesusepiiril virelev kingseppmeister Üril võidab loteriiga üüratu varanduse. Sarnast motiivi on eesti kirjanduses ka enne kasutatud, näiteks August Kitzberg oma külajutus "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". "Kuldvasikast" leiab üldse palju 1920-30. aastate eesti kirjandusele iseloomulikke motiive (lõputud prassimised, linn kui patuelu kehastus, talu ostmine kui lunastus, alkoholism, lööming pulmas, valemängija kaardilauas, kiire sotsiaalne mobiilsus mõlemas suunas). Tundub, et Kippel soovis kuulsust võita katsetades agulimiljööga vürtsitatud ühiskonnakriitilise uusrealismiga (eeskujuks kindlasti Oskar Lutsu "Tagahoovis").

Eduard Wiiralt - Kolm vanameest (1922)

Kingsepp Üril ei oska koheselt kaela sadanud rikkusega midagi tarka peale hakata. Kiiresti tekkinud "uued sõbrad" soovitavad isegi üht koma teist mõistlikku (osta linna maja ja äri teha või soetada maale talu).. Kuid Üril on kahtleja ning tõrges suurte muutuste suhtes. Parema meelega läheb ta oma "uute sõprade" kõrtsi ning näitab kõigile, et ka tema jõuab kõigile välja teha. Kõrtsist Ürili ja tema perekonna allakäik algabki. Alkohol ja suutmatus sülle langenud varandusega midagi kasulikku ette võtta saadavad Ürili kiirel sammul tagasi vaesusesse. Sellel langusteel kohtab Ürili perekond abielurikkumist, vargust, perevägivalda, prostitutsiooni, võlaorjust, hasartmänge, joomarlust ja surma. Kuid positiivse küljena sai ikka paar korda aasta jooksul kõhu täis süüa ning hea peatäie viina võtta. Kippel ei nõustu Eduard Bornhöhe "Raha narride" juhtmõttega, et kord suurt vaesust kannatanud inimene saades väiksemagi varanduse osaliseks hoiab sellest kümne küünega kinni, kuna ta on enne näljapajukist elanud.

"Kuldvasika" näol on tegemist kindlasti Kippeli kõige loetavama romaaniga (ainult "Ahnitsejaid" pole mul seni veel õnnestunud lugeda). Teosest on kadunud autori ajalooromaanidele omane teksti puisus ja väljaarendamata tegelaskond. Muidugi ei küündi Kippel veel Lutsu tasemini, kui "Kuldvasikast" leiab nii mõnegi põneva motiivi ning värvika karakteri (näiteks pulmaliste ja peieliste kähmlus kirikuteel). Lisaks paneb teos kindlasti juurdlema küsimuse üle: "Kuidas mina käituksin, kui võidaksin Bingo Lotoga miljoni?".

PS: Saeveski venelaste retsept, kuidas imeodavasti ja vähese viinaga end täitsa purju juua:

"Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti. Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast".

Andmed:

Enn Kippel, Kuldvasikas, Noor-Eesti, 1939, lk 250

Linke netiilmast:

"Kuldvasikas" DigiArhiivis

Indrek Koff - Koju (2014) & Kirju koer (2014)

Viimasel paaril aastal on aina enam hakatud rääkima "suure narratiiviga" eesti romaani ootusest. Tekstist, mis mõtestaks lahti ning Veidemanni terminit kasutades oleks uueks kirjanduse "tüvitekstiks". Kas on ühe meistritöö ilmumine üldise "halli massi" taustal tõesti nõnda vajalik? Ehk tuleks sihiks seada hoopis laiahaardelisem, kuid samas tugeva keskmise tasemega teoste ilmumine? Isiklikult eelistan iga aasta lugeda kümmet head romaani, kui üht suurepärast ja üheksat kahvatut teost. 

Näiteks meie lastekirjanduses maad võtnud hetkeolukord paistab olevat just too "teine tee". Iga aasta ilmub ridamisi häid ja originaalseid tekste, nii vanadelt kui ka uutelt tegijatelt. Samuti on lasteraamatute illustratsioonid äraütlemata kõrgetasemelised. Uusi "Naksitralle" pole küll viimastel kümnendil väikeste lugejateni jõudnud, kuid selleks ongi ju olemas klassikud, et nende juurde uuesti ja uuesti tagasi pöörduda. Ainus lastekirjanduse murekoht on jätkuvalt 12-16 aastastele lugejatele mõeldud uudisteoste vähene ilmumine.

Üks uutest tulijatest eesti lastekirjanduse maastikul on viimasel ajal olnud Indrek Koff, kelle sulest ilmus 2014. aastal kaks eriilmelist lasteraamatut: "Koju" ja "Kirju koer". "Koju" räägib viie aastase Madise ühest olulisemast päevast, tema senise elu jooksul. Nimelt peab Madis sellel teisipäeval esimest korda täiesti iseseisvalt lasteaiast koju minema. Teel koju märkab lapse silm paljusi pisiasju, mida aina edasi ruttavad suured inimesed kahjuks enam ei märka. Teosesse on sisse kirjutatud muidugi ka õpetlikke aspekte, millele vanemad lapsega koos seda raamatut lugedes tähelepanu juhtida saavad (üle sõidutee minemine või süstla leidmine). Muidugi on raamatu üheks suurimaks plussiks Marja-Liisa Platsi akvarellid. Platsi isikupäraste illustratsioonidega olen juba eelnevalt tuttav Mika Keräneni "Supilinna Salaseltsi" raamatusarja kaudu.

"Kirju koer" koosneb kuueteistkümnest loost, mille inspiratsiooniallikaks on Indrek Koffile olnud Marion Unduski joonistused. Enamuses on tegemist loomalugudega (jänes, rebane, hunt), kuid seda mitte meile harjumuspärases võtmes. Lugudel on alatooniks nukravõitu huumor ja kohati isegi natuke depressiivsed mõtisklused. Tegelased on sattunud oma eludega natuke ummikusse ning vajavad mingit tõuget, et uuesti tegutsema hakata. Minu lemmiklooks on "Lendama õppimise päev", mis on kindlasti kogumiku kõige helgem tekst ning võtab vaatluse alla laste "äkki" suureks saamise vanemate silmade all. Sarnaselt raamatule "Koju" leiavad lapsevanemad ja minusugused "igavesed lapsed" ka "Kirjust koerast" väikese lugemiselamuse ning illustratsioonide näol esteetilise naudingu.

PS: Mina ei saanud kunagi iseseisvalt lasteaiast koju minna väga proosalisel põhjusel. Mul polnud lihtsalt meie korteri võtmeid ja uksekellani ma veel ei ulatanud.

Andmed:

Indrek Koff, Koju, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 45

Indrek Koff, Kirju koer, Härra Tee & proua Kohvi, 2014, lk 64

Linke netiilmast:

"Koju" ELLU-s

"Kirju koer" ELLU-s

Eduard Bornhöhe - Tallinna narrid ja narrikesed (1892)

Eduard Bornhöhe raamatukesest "Tallinna narrid ja narrikesed" on kahtlemata kõige kuulsam avatekst "Kuulsuse narrid". Kahjuks kaks läbi aegade geniaalsemat eestlast, Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul, ei jõudnud ise oma surematut kuulsust ära oodata. Vanajumal lihtsalt ei andnud neile piisavalt elupäevi. Alles ligi sajand hiljem, tänu Ago-Endrik Kerge telelavastusele, sai iga kaasmaalane nende unustatud suurvaimudest kuulda. Tatika ja Vesipruuli puhul tuleb lihtsalt suure kurvastusega nentida, et nende puhul on tegemist inimestega, kes sündisid valel sajandil, valel maal ja valede inimeste keskel. Kui selliste hiilgavate vaimuannetega isikud oleks sündinud näiteks mesoliitikumi aegsesse küttide ja korilaste kogukonda, siis oleks nende kuulsus kindlasti levinud Lindanise alt kuni Iru asulani. Võib-olla isegi Jägalani!?!

Romulus Tiituse illustratsioon

"Kuulsuse narride" näol on kaljukindlalt tegemist 19. sajandi eesti kirjanduse parima huumoritekstiga. Sellesse paarikümne leheküljelisse teosesse on Bornhöhe kokku seganud apteekri täpsusega nalja, (enese)irooniat, sarkasmi, sappi ja pila. Küll naerdakse kirjanikehakatiste, vanema põlvkonna kirjameeste kui ka kirjaniku elukutse üle laiemalt (Vesipruul oli eriline kirjanik selle poolest, et tal oli kaks paari pükse; Õige eesti kirjanduse algupära tuleb ikka saksa kirjandust lugedes). Muidugi on "Kuulsuse narrides" oleva pila põhiliseks sihtmärgiks harimatus ning pimesi kuulsuse kummardamine, mida jätkub ka tänapäeva Eestisse küll ja enamgi veel. Praeguseks on muutunud ainult valdkonnad, mille läbi püütakse surematust saavutada. Ilmatüdruku või vihmavarjuhoidjana on lootused igatahes suuremad, kui poeedi või leiutajana.


Andmed:

Eduard Bornhöhe, Tallinna narrid ja narrikesed. Juttudes tarkadele ajawiiteks ette kujutanud E. Bornhöhe, K. Buschi kirjastus, 1892, lk 96

Linke netiilmast:

"Tallinna narrid ja narrikesed" DigiArhiivis

Telelavastus "Kuulsuse narrid" ETV arhiivis

Leo Kunnas - Viiv pikas sõjas (2006)

Mida saame teada lugedes Leo Kunnase mälestusteraamatut "Viiv pikas sõjas", mis toob meieni autori kolme kuu pikkuse teenistusaja Iraagis 2005 aastal? Saame teada, et sõda pole muud kui kasulik äri, igikestev rutiin ning külm statistika. Igat sõjas veedetud päeva tähistav peatükk algab ülevaatega konfliktidest sissidega ja mõlema poole inimkaotustest diviisi vastutusalas, kus Kunnas teenis. Järgnevalt seletab autor detailsemalt lahti osad päevasündmused, millega tal oli isiklik kokkupuude ning annab neile sõjalisest vaatepunktist hinnangu. Kus eksiti vastasjõudude hindamisel, mida parandada enda ettevalmistuses või milliseid teadmisi on võimalik kanda üle meie kaitseväe juhtimisse.

Esimeste nädalate kohta käivaid ülevaateid lugesin tähelepanelikult ja võrdlesin arvnäitajaid, kuid juba poole raamatu peal hakkasin neist ainult kergelt silmadega üle laskma. Öeldakse, et sõda teeb meeled tuimaks ja inimene harjub kõigega. Poleks uskunud, et selline efekt tabab mind nõnda kiiresti. Read üheksakümne esimese lähetuspäeva algusest - "Diviisi vastutusalal oli 27 rünnakut, 3 koalitsioonivägede sõdurit hukkus ja 7 sai haavata, langes 1 Iraagi armee võitleja ja 4 sai haavata, lõviosa kaotustest kandis jällegi tsiviilelanikkond: 22 inimest sai surma ja 31 haavata." - ei pane enam isegi kulmu kergitama, veel vähem kaasa tundma. Tundub, et valulävi on juba aastast aastasse kestvate rindeteadete tagajärjel nõnda madalaks sätitud, et õhtune uudistelõik pealkirjaga "Bagdadis plahvatas autopomm!" tekitab vaatajates vähem reaktsioone, kui nädalavahetuse ilmaennustus. Just inimliku empaatiavõime järkjärguline kadumine ongi läänemaailma eksistentsi suurim ohustaja. Kui me jätkuvalt mõtleme -"See seal Iraagis või Ida-Ukrainas meid otseselt ju ei puuduta!" - puudutab see meid tegelikult aina enam.

Kunnas märgib järelsõnas, et raamat on eelkõige mõeldud lugemiseks meie kaadriväelastele ning tavalugeja jaoks on tekst liialt spetsiifiline ja sõjaliste terminitega üle valatud. Pidin minagi mitmel puhul otsima interneti avarustest vastust küsimusele: "Kumb on nüüd rohkema pulkadega mees: kolonel või kolonelleitnant?". "Viiv pikas sõjas" annab edasi liiga reaalse pildi tänapäeva sõjapidamisest, nõnda et ükski tavaline inimene ei suuda kirjeldatud sündmusi enam tõe pähe võtta. Ta paneb raamatu parem riiulisse tagasi ning lülitab sisse televiisori, kust kohe kohe algab "Õnne 13". "Morna ja sealsed elanikud on ikka nagu päris!"

Andmed:

Leo Kunnas, Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast, Tänapäev, lk 240

Linke netiilmast:

"Viiv pikas sõjas" ELLU-s

Enn Kippel - Suure nutu ajal (1936)

Keskaegse Tallinna ja Liivimaa kujutamine on olnud eesti kirjanduses alati populaarne temaatika. Alati on ajalooromaanide laineharjal ilmunud mõni teos, mis käsitleb Ümera jõe madina või Jürikuu tuledeöö kõrval ka Liivimaal 16. sajandi jooksul aset leidnud tapatalge. Vanal-Liivimaal on seigelnud Eduard Bornhöhe ("Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"), Enn Kippel ("Suure nutu ajal"), Edgar Valter Saks ("Hannibali rahvas") ning Jaan Kross ("Kolme katku vahel"). Loodan, et ka Indrek Hargla jõuab oma apteeker Melchiori mõrvalugudega lõpuks Ivo Schenkenbergi ja Balthasar Russowi kaasaega välja. Muidugi sellisel juhul peaks tegemist olema juba praeguse Melchiori pojapojapojaga.


Liivi sõjast romaani kirjutades on alati tulnud teha valik kahe ajaloolise isiku vahel - Ivo Schenkenberg või Balthasar Russow. Kumb valida oma loo kangelaseks? Mõlema mehe eluloo kohta on olemas piisavas koguses ajaloolisi fakte, kuid samas esineb ka tühimikke, mida on võimalik kirjanikul oma fantaasialennuga täita. Enn Kippeli valik on näiliselt langenud Ivo Schenkenbergi ehk Eestimaa Hannibali kasuks. Kuid reaalsuses puudub Kippeli romaanis peategelane, kelle kaotustele ja võitudele tema eluteel kaasa elada. Schenkenberg sulandub ühtlaseks halliks massiks kokku oma "rahvaga" ehk vabadikest koosneva lipkonnaga. Tallinna mündiselli Ivo Schenkenbergi ja Harjumaa talumatsi Tont Almutelast on kujutatud täpselt ühesuguste pintslitõmmetega. Kui romaanist otsida tegelast või temaatikat, millest Kippel on tõsise vasikavaimustusega kirjutanud, siis selleks on relvad ning sõjakoledused. Kohati tekkis tunne, et Kippeli teksti võiks meie parimad kirjandusteadlased ehk politsei ja prokuratuur uurima hakata, sest romaan sisaldab kahtlemata äärmiselt detailseid ning vägivaldseid kirjeldusi inimsusevastastest kuritegudest. Kindlasti leiab seadustest mõne paragrahvi, millega vastuolu minemist võib Kippeli romaani puhul kahtlustada.

Kippeli romaani puhul on äärmiselt kummaline ning humoorikas lugeda autori arusaamu 16. sajandi talupoegade keelepruugist. Põhimõtteliselt vestlevad talupojad omavahel vanasõnade ja kõnekäändude abil. Autor oleks otsekui järeldanud, et vanasõnad polegi muud kui meie esivanemate argikeel. Järgnevalt üks tekstinäide, kus kohalikud talupojad arutavad noore Ivo Schenkenbergi määramise üle nende vastloodud lipkonna juhiks:


"Kas nad tõesti ei leidnud meile hakkajamat saksa?"
"Ära kae koera karvast, vaid hambast!" kosteti nurisejaile vastu. "Peamees kasvatab enne rammu...!"
"Ei tea, kus talle rammugi tuleb,  kui ta veneka kombel paastub!"
"Alati ei asugi ramm käes, vaid meeles," sõnas nüüd Kirr.
"Ep meil ole vaja ühtki peremeest, vaid teeme ise, kuidas mõtleme, lähme kuhu tahame, kargame soojalt suhu ja palavalt parda!"
"Laiad oleme sisse minema, aga kitsad välja tulema!" kostis Tõss elutargalt ja vangutas pead.
"Endal sul habe rinnuni, aga ühtepuhku halised nagu vana naine!" hurjutas Rapp.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kui "Suure nutu ajal" näol oleks tegemist 16. sajandil kirjutatud kroonikaga või seda sihilikult ja järjepidevalt jäljendava teosega, võiks seda pidada üheks põnevamaks ning informatiivsemaks oma ajastu sündmusi edasi andvaks tekstiks. Kuid arvestades eesti kirjanduses alati tugevalt esiplaanil olnud ajalooliste romaanide konteksti, tuleb "Suure nutu ajal" kindlasti asetada "tiba puiste" kategooriasse.

PS: Lugedes DIGIRA kirjastuse poolt välja antud e-raamatut versiooni "Suure nutu ajast" tuli tõdeda, et nii rohkete trükivigadega teost pole mina enne näinud. Igas viiendas lauses oli "näpukas" sees. Tundub, et toimetajatööd pole see fail küll kunagi näinud. Lihtsalt on raamat ette võetud ja kiirkirjas arvutisse ümber trükitud ning seejärel e-raamatu failitüübiks ümber muudetud. Sellist amatöörlust ei ole mina eales paberraamatu puhul näinud! Üks humoorikas "näpukas": "Hertsog Magnus kolis(kosis) Ivan Ivanovitši tütre."

Andmed:

Enn Kippel, Suure nutu ajal: romaan Vene-Liivi sõjast (I-II osa), Noor-Eesti, 1936, 627 lk 

Linke netiilmast:

"Suure nutu ajal" DigiArhiivis

Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisid (1903)

Eduard Vilde romaani "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" surumine kirjaniku nn. ajaloolisse triloogiasse näib olevat küll üks kirjandusteadlaste soovunelm. Romaani tegevusaeg ja -ruum on küll "Mahtra sõja" ning "Prohvet Maltsvetiga" ühine, kui romaani rõhuasetused on hoopis mujal. Tegemist ei ole ajalooromaaniga, vaid üksikisiku kujunemisromaaniga (Anija meeste peksmise lugu Tallinnas võtab enda alla ainult kaks peatükki teose kogumahust). Tegemist ei ole talupoegade rasket elu ja ebaõiglast kohtlemist kujutava romaaniga, vaid Tallinna väikekodanluse suhteliselt muretut elu kujutava romaaniga (lõbusad väljasõidud grüünesse, piduõhtud ohtra kesvamärjukesega gildisaalis). Tegemist on romaaniga eestlaste vägagi edukast linnastumisest ning saksastumisest. Tegemist on romaaniga Mait Lutsu muundumisest Mathias Lutzuks.

Teose üheks huvitavamaks kõrvalliiniks on seksuaalse vägivalla kasutamine mõisnike pool talunaiste vastu. Käitumismuster, mis kandub mõisnike seas edasi põlvest põlve, kui geneetiline haigus. Kahjuks jõudis vaktsiin selle sinivereliste seas levinud pandeemia vastu Eestimaale alles 20. sajandi hakul. Vildet saab pidada selle maha vaikitud probleemi ühe järjepidevamaks esiletoojaks. Tema jaoks olid talutüdrukud isegi suuremad vägivalla ohvrid, kui mõisatallis ihunuhtlust saanud mehed. Kõige pealt kasutas neiu kallal füüsilist vägivalda mõisnik ning hiljem sattusid nad veel naerualusteks ja tagakiusatavateks ka külakogukonnas. Häbistatud tüdruk ei sobinud enam pruudiks või miniaks. "Õnnelikud tüdrukud" pandi mõisniku soovitusel mõnele saunikule mehele ning anti veel tükike soode ja rabade vahelist põllumaad ka "pulmakingiks". "Õnnetud tüdrukud" otsustasid ise omale sinna soode ja rabade vahele paar ruutmeetrit maad "rentida". Ilusama näolapiga tüdruk kuulus tollal koheselt riskigruppi ning rõugearmid võisid olla tõeliseks õnnistuseks.

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" näol on tegemist kindlasti minu lemmikteosega Vilde "ajalooliste romaanide" tsüklist. Romaan on tunduvalt kompaktsem ning psühholoogiliselt läbikomponeeritum. Liigliha erinevate ajaleheartiklite ja ajalooliste dokumentide näol on viidud miinimumini. Probleemiks võib muidugi taas pidada Vilde või ajalehe toimetuse soovi romaani otsad liiga kiiresti kokku tõmmata. Kuid seda saab pidada joonealuste romaanide paratamatuks kaasnähtuseks. Lõpetuseks võib öelda, et "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" on teenimatult jäänud "Mahtra sõja" ja "Prohvet Maltsveti" varju ning vajaks värsket lähenemisnurka meie kirjandusteadlaste poolt.

Andmed:

Eduard Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid, G. Pihlaka kirjastus, 1903, lk 368

Linke netiilmast:

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid" DigiArhiivis

Tiina Kirsi artikkel "Keeles ja Kirjanduses"

Sergo Selder - Ajateenija tasuta kiri (2009)

"Ajateenija tasuta kiri" on Sergo Selderi päevaraamat, mida ta pidas kaheksa kuu vältel Kosel, nüüdseks likvideeritud Tallinna Üksik-Päästekompaniis aega teenides. Päevikusse oma igapäevastest muljetest sissekandeid teha oli ajateenistuse alguskuudel Selderil aega täpselt kaks minutit, sest nõnda kaua võis seersandi käsust tulenevalt üks noorsõdur tualettpoti peal istuda.  Kaks minutit paistis olevat piisavalt pikk aeg, et maapõhja kiruda kõik ülemad, šlangid, plokkijad ja üldse kogu süsteem. Kuid inimlaps on ikkagi üks kummaline olend, nimelt harjub ta kõigega ning kolme kuu möödudes ulub ta juba hundikarjaga koos.

Selderi raamatut lugedes proovisin eelkõige jälgida, kuidas autori kõnepruuki  järk-järgult  tungib sisse sõjaväe žargoon. Oma ajateenistusest mäletan näidet, kuidas täiesti uus sõna/termin võib nädalaga terves kompaniis üldkasutavaks käibefraasiks saada. Nimelt tõid Tapal täiendavad sidekursuseid läbinud nooremseersandid endaga Kuperjaanovi Staabikompaniisse naastes kaasa väljendi "puine" (tähendas vaimse võimekuse puudulikkust või aeglust). Piisas ainult viiest seerust, et nädalaga muuta "puine" kogu kompanii lemmikfraasiks. Seda isegi ohvitseride seas! "Puise" võidukäik jätkus ka meie järgnevatel teenistuskuudel ning tipnes Kevadtormil 2011 aasta maikuus. "Puise" allakäik saabus sama kiiresti, kui oli alanud. Kui Kuperjaanovi pataljoni väravad juuni alguses meie siderühma selja taga viimast korda sulgusid oli ka "puise" tähelend lõppenud. Kaitseväkke astuvate ajateenijate keelekasutuse  kardinaalne muutumine oleks kindlasti mõnele Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppivale magistrandile paras lõputöö teema.

Võrreldes Selderi päevaraamatut viimati loetud Rammo romaaniga "Vait olla ja edasi teenida", siis Selderi teos jääb tulejõult Rammo omale ikka kõvasti alla. Põhiliseks probleemiks on Selderi kaasvõitlejate ja ohvitserkonna väga pinnapealne kujutamine. Teosest jookseb küll läbi terve rida nimesid, kuid ühegi nime taga ei ole isikut. Tundub, et Rammo oligi rohkem omaette nokitseja ning mitte pimesi kaasajooksik. Päeviku põnevaima osa moodustab noorteaja ehk esimese kolme kuu kirjeldused (kohanemine võimuhierarhiaga, igapäevane õppetöö, esimesed metsalaagrid). Teose teine pool hakkab end aina enam kordama ning loob ka lugedes meeleolu "saaks see juba ükskord läbi" või "tiksume kuidagi lõpuni ära". Sarnaselt Rammo romaanile toob ajateenistuse viimased paar kuud kaasa moraali ja distsipliini katastroofilise languse. Käib alkoholi sissesmugeldamine väeossa, vastuhakkamine seerudele ning üldine "käega löömise" meeleolu ka ohvitseride seas. Ehk selle tõttu mõeldigi välja selline tore üritus nagu Kevadtorm? Sõduri suurimaks vaenlaseks on ju tegevusetus!

Andmed:

Sergo Selder, Ajateenija tasuta kiri, Eesti Päevaleht, 2009, lk 271

Linke netiilmast:

"Ajateenija tasuta kiri" ELLU-s

Mart Lätte arvustus Postimehes
Sergo Selderi intervjuu "Terevisioonis"

Heinz Valk - Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua (2011)

Heinz Valgu kohta kehtib suurepäraselt väljend "eestiaegne härrasmees". Teosest "Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua" kumab läbi kunagise ajastu vaim ja kasvatus, mida Valk suutis endas edasi kanda ka Nõukogude võimu vägagi piiravatest oludest hoolimata. 

Valk kirjeldab raamatus oma lapsepõlve Aukülas Virumaal ning õpinguid Tallinnas Westholmi gümnaasiumis (teoses käsitletav ajaperiood jääb vahemikku 1936-1954). Kirjeldused Westholmi gümnaasiumist ja Valgu kaasõpilastest loovad muidugi koheselt seosed Jaan Krossi romaaniga "Wikmani poisid". Härra Wikmani vaim ei kadunud kooliseinte vahelt ka peale Punaarmee saabumist ning Valgu klass sai selles vaimus veel oma keskhariduse omandatud. Kujutatud perioodi iseloomustab kõige paremini üldnimetus "järeleestiaeg". Kummaline periood peale Teist maailmasõda, millal veel külades lauldi eesti aegseid laule ja jõulud polnud asendunud nääridega.

Valk kirjeldab raamatus mõnusa huumoriga nii vanu külamehi kui ka oma gümnaasiumi kaasõpilasi . Samas kõik nõukogulik saab omad vitsad kätte, eesotsas tolleaegse Westholmi gümnaasiumi direktori Kummipeaga. Kindlasti võtan tulevikus ette ka Heinz Valgu teise mälestusteraamatu "Pääsemine helgest tulevikust".

Andmed:

Heinz Valk, Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua, Menu, 2011, lk 191

Linke netiilmast:

"Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua" ELLU-s

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Eduard Vilde - Astla vastu (1898)

Eduard Vilde jutustus „Astla vastu“ lubab meil pilgu heita 19. sajandi teise poole Balti kubermangu „kõrgema kihi“ kinnisesse ning kitsarinnalisse maailma. Maailma, mille oleme soovinud oma mälust kustutada. Oleme need vundamendikivid oma kirjandus- ja ajaloo ülesehitamisel kõrvale heitnud ja ainult paasi/Paasi kasutusele võtnud. Mõistmine, et meie kultuurikoda on väheke vildakas saanud on meieni kahjuks alles viimasel kümnendil jõudnud.

Peaaegu sajandiks kõrvale heidetud maailm koosneb onklitest ja tantadest, pastoritest ja paruniprouadest, korporantidest ja väikelinna kodanlusest. Ehk kokkuvõtvalt baltistunud saklastest ja saksastunud eestlastest. Inimesed, kes soovivad sajandite vältel välja kujunenud ühiskondliku hierarhiat iga hinna eest säilitada ja on nõus oma siseringi vastu võtma ainult väga harda palumise peale. Von’ide jagamine oli 19. sajandil muidugi kiiresti kasvav nähtus, sest vastasel korral poleks 20. sajandi alguseks parunite võsukestel olnud kedagi „väärilist“ enam kosida. Nõnda tuligi mõnd pudukaupmeest rüütliseisusesse tõsta ja seeläbi ka tema tütar vääriliseks kaasaks muuta.

Vilde lapsepõlve mängumaa ehk Muuga mõisa peahoone

Tihti unustame, et meie kirjanduse üks käilakuju ja tugisammas, Eduard Vilde, on just sellest kitsast ning saksakeelsest maailmast pärit. Täpsemalt Oleme harjunud Vildet pidama kirjanikuks, kes jutustab meile talupoegade kannatustest, haritlastest või linnas krunte kokku ostvatest eestlastest. Kirjaniku loomingu varasem osa on kahjuks märkamatult unustusehõlma vajumas.

Selline unustatud teos ongi jutustus „Astla vastu“, mis räägib meile loo noorest pastoris Ludvig Langest. Ludvig peab valima seltskondliku positsiooni säilitamise/hea karjääri või armastatu Hedvig Lintropi vahel. Probleemiks on Hedvigi "staatus" kohaliku kõrgkihi silmis. Nimelt on Hedvig esiteks valest seisusest (linna tohtri assistent), kuid sellest saaks ehk veel kuidagi mööda vaadata. Hedvigi pärispatuks on see, et ta on vallaslaps. See staatus on Hedvigit jälitanud kogu elu ning pannud ta tagakiusatud ja häbimärgistatud isiku rolli. Jutustuse üheks läbivaks motiiviks on küsimus „Kas vanemate patud on ikka laste kanda?“. Sellele küsimusele vastust otsides paljastub kõrgkihi kahepalgelisus. Nimelt osutub Hedvigi isaks Ludvigi pastorist onu Johannes (see, et kaks armastajat nõbudeks osutuvad ei häiri kedagi, isegi asjaosalisi endid mitte). Hedvigi ema on muidugi igaveseks ajaks „langenud naine“. "Kaassüüdlane" Johannes on kõigest süüdi ülikooli aegses vallatuses, mida meestele ei saa ju ette heita. Isegi pastoritele mitte!

Ludvigi esialgu kindel plaan Hedvig naiseks võtta jääb toppama seltskonna tugeva vastuseisu taha. Ludvig ja tema perekond muudetakse paari nädalaga väikelinna ühest enim austatud perekonnast paariateks. Nendega ei käida seltskondlikult läbi, ei teretata tänaval, öeldakse kihlused ja lubatud ametikohad üles. Ludvig seisab küsimuse ees, kas enda õnn või ülejäänud perekonna õnnetus? Otsus langeb perekonna kasuks. Seltskonna diktaat ja kivistunud arusaamad jäävad muutmata. Toimuma pidanud "riigipööre" kukub läbi ja revolutsioon sööb omad lapsed (Hedvig lahkub koos oma ülemusest tohtriga pikemale Euroopa reisile). 

Vilde stiil on segu sentimentalismist-romantismist ning realismist. Ühiskondlikud kriitikanooled küll välguvad, kuid see on alles kauge kuma võrreldes tema hilisemate teostega. Kõige tugevama säraka saavad muidugi sotsialistist (Sotsialist alates aastast 1865!!!) autori käest meie tollane preesterkond ja väikekodanlus. Meie mõttemallid ja arusaamad on teinud nüüdseks 180 kraadise pöörde ja usun, et Vildele meelepärases suunas. Vahel on siiski põnev lugeda, kust me kord alustasime ning kui pika tee oleme maha käinud. Loodan, et tagasi me oma samme kunagi ei sea.

Andmed:

Eduard Vilde, Astla vastu, A. Grenzstein kirjastus, 1898, lk 73

Linke netiilmast:

"Astla vastu" ELLU-s

Mihkel Rammo - Vait olla ja edasi teenida (2014)

Nagu igas klassis, nii on ka igas jaos/rühmas/kompaniis omad Tootsid, Arnod, Kiired ja Tõnissonid. Võib kindel olla, et ka Julk-Jüri, kellamees Lible ja õpetaja Laur on kusagil pataljoni peal kroonut teenimas ning noori sõdurpoisse oma "hinge eest hoolitsema" suunamas. Nõnda võibki Mihkel Rammo romaanile "Vait olla ja edasi teenida" vabalt lisada alapealkirja "Pildikesi Kaitseväest". Ainult Raja Teeled puuduvad pataljonist, sest nemad asuvad teisel pool kõrget tara. Kuid Raja Teele nimel on ajateenijad valmis ka üle kõrge tara "hüppama" ning vahele jäämise korral istuma nädal aega kartsas vee ja leiva peal. 

Mihkel Rammo romaan viib meid tagasi 1990 aastate keskpaika, kui Eesti Vabariik ning selle kaitsevägi olid veel noored ja rohelised. Seda nii kaudses, kui ka otseses tähenduses. Ohvitserkond oli alles loomisjärgus, distsiplinaarmäärustik kinnitumas ja enamus varustusest sõbralikelt naaberriikide poolt kingitusena saadud. Eesti kaitseväel polnud veel oma nägu ega tegu. Teati ainult üht - kõik tuleb teha teisiti kui Nõukogude armees. Rahva seas levisid Kaitseväe kohta ulmelised kuulujutud, mis olid segu linnalegendidest ning Nõukogude armee kohta käivatest anekdootidest. Noormeest, kes vabatahtlikuna ajateenistusse astus vaadati ullikesena, kes ilmselt tavainimeste sekka ei kõlbakski. 

Romaani peategelane Mike Abel astubki selle ebakonventsionaalne sammu ning asub aega teenima Sidepataljoni. Järgnevalt saame osa Abeli jakku kuulunud sõdurpoiste rõõmudest ja muredest üheteist kuu pikkuse teenistuse vältel. Tegemist on rea humoorikate pildikestega, mida tavakodaniku mõistus ette ei suudaks kujutada. Küll peetakse pornoajakirjade matuseid, saadakse spordikreemiga liiale minnes üle keha põletushaavu, avastatakse eevaülikonnas noor neitsik hommikul kompanii korrapidaja kabinetis. Kõhulihaseid treenib sõjaväes kõige enam just naerdes. Seda muidugi tavaliselt kaasvõitlejate äparduste üle.

Rammo on hästi edasi andnud väikese grupi sees tekkivad võimusuhted ning hilisemad probleemid distsipliiniga, kui Lahingukoolis pagunid peale saanud seersandid tulevad oma endistele võitluskaaslastele jaoülemateks. Samuti on tõetruult kirjeldatud kõigi sõdurite seas aja jooksul aina enam maad võtvat arusaama ajateenistuse ebaefektiivsusest ning hüüdlause "Sõjavägi teeb poisist mehe" täielikku ekslikust. See müüt paistab visalt edasi elavat ning seda eriti naissoo hulgas.

Romaani nõrkuseks saab kindlasti lugeda kahvatut ohvitserkonda, seda eriti teose teises pooles. Enda kogemustest võin öelda, et kõige värvikamad mälestused ajateenistusest on seotud just võllidega. Samuti on raamatu nõrkuseks välja arendamata jäänud kõrvalliinide sisse toomine (näiteks Toomase korporatsioonipeod) ning otste kokku tõmbamine kuu aega enne ajateenijate reservi pääsemist. Miks autor loobus kõigi ajateenijate kõige oodatuma päeva kujutamisest jääb mulle tõeliseks müsteeriumiks?

Kokkuvõtvalt oli tegemist igati meeldiva ja mälurakke stimuleeriva lugemisega. Korduvalt sai tõmmatud paralleele enda ajateenistusega, kuigi see leidis aset üle kümne aasta hiljem Kuperjanovi jalaväepataljonis. Samas on kaitsevägi üks neist organisatsioonidest, mille siseelu muutub ajas väga aeglaselt. Seega soovitan seda raamatut lugeda endistele soldatitele kui ka varsti teenistusse astuvatele noortele. Midagi kasulikku leiab sellest raamatust iga endine/tulevane reamees.

PS: "ELU ON HERNES!!!"

Andmed:

Mihkel Rammo, Vait olla ja edasi teenida ehk Lugusid Eesti Kaitseväest, Varrak, 2014, lk 391

Linke netiilmast:

"Vait olla ja edasi teenida" ELLU-s

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Peeter Kormašovi arvustus Sirbis