Jaak Urmet - Diskursus (2018)

Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.

Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.

Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.

"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".

Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.

Andmed:

Jaak Urmet, Diskursus, Hea Lugu, 2018, lk 168

Elin Toona - Mihkel, muuseas (2018)

Igale uuele põlvkonnale heidetakse ette traditsioonidest loobumist, vaimset lodevust ja moraalset allakäiku. Seda tehti nii Antiik-Kreekas kui ka teise ilmasõja järgses Euroopas. Vanem põlvkond on seadnud lati kõrgusele, millest noored lihtsalt ei suuda üle hüpata. Muidugi on too vanem generatsioon "juhuslikult" ära unustanud eelmise põlvkonna etteheited nende eneste aadressil mõned aastakümned tagasi. Nõnda on see alati olnud ning jääb ilmselt aegade lõpuni.

Sellistest põlvkondadevahelistest vastuoludest räägib ka Elin Toona romaan "Mihkel, muuseas". Teos viib meid 1970. aastate Londonisse, kus sõja ajal sinna sattunud eestlaste pagulaskond veel vaikselt hingitseb (ise arvavad nad muidugi, et on täies elujõus) ning eestluse traditsioone kiivalt alal hoiavad. Aastakümnetega on nende eluviisi õigsus aina õigemaks muutunud ning iga kõrvalekalle (näiteks abielu inglasega või sobimatu riietusstiil) võib viia "seltskonnast" väljaarvamiseni.

Sellisele ohtlikule, kuid silmi avavale rajale satub peale oma naise surma pagulaskirjanik Mihkel Laasma, kelle elukorralduse lööb segamini üks sõbra heaks tehtud teene. Nimelt läheb Mihkel reisima Euroopasse koos Ühendriikides üles kasvanud eesti noormehe Valteriga, kes kisub vana ja kergelt kopituse järele lõhnava Mihkli igasugu sekeldustesse. Kõige värvikamad on kindlasti autori kirjeldused 1970. aastate Amsterdamist. Reisi lõpuks saab Mihkel korralikult läbi tuulutatud ning kuhjaga julgust oma ummikusse jooksnud eluga edasi minna. Vahel võib mõnest sellisest aia taha läinud noorest isegi kasu olla.

Andmed:

Elin Toona, Mihkel, muuseas: Lugu läbikatsumata eludest, Varrak, 2018, lk 224

Ilmar Tomusk - Pöörane puhkus Parakatkus (2010)

Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!

Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.

Andmed:

Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160