Kersti Kivirüüt - Mäng mõisa peale (2017) & Tuulte linn (2018)

Eelmise aasta üks meeldivamaid üllatusi lugemisrindel oli Kersti Kivirüüdi ulmeromaan "Värav". Aastaid tagasi sai loetud ka autori täitsa kobedaid noorsooromaane ("Okultismiklubi" I-II) ning nüüd otsustasin lõpuks pilgu peale heita teistelegi värskematele tekstidele. Üks neist ju lausa ühel hiljutisel romaanivõistlusel esikohaga pärjatud teos.

Nii "Mäng mõisa peale" kui ka "Tuulte linn" on sirgjoonelised ning lihtsakoelised põnevikud, mis õnneks ei võta end üleliia tõsiselt. Mõlema romaani tugevaim külg on autori oskus viia meid vaid mõne lõigu või lause abil teise aegruumi, kus hakkavad lahti rulluma vähem või rohkem kriminaalsed sündmused. Olgu selleks naftarahadest hiilgav ja särav Bakuu või südasuviselt unelev Dorpat. Lugeja võtab kõike mõnusa elamusretkena, naudib eriilmelist miljööd ja ei pööra erilist tähelepanu ka mõnele tekstis ette tulevale ebakõlale (näiteks "Tuulte linnas" on selge segadus Nõukogude Liidu lagunemist puudutavate aastatega lk 18-21).

Kahest romaanist jättis mulle tugevama mulje "Mäng mõisa peale". Tekst oli mõnusa huumoriga pikitud ning oli tunda, et kirjanik on tõeliselt lustinud teksti paberile pannes. Muidugi on mul ka lootusetu nõrkus tekstide vastu, mis kujutavad tsaariaegse Tartu olustikku. Seevastu "Tuulte linna" tegelaskond jäi kuidagi kaugeks ja õiget klappi ei tekkinudki mul nendega kogu raamatu vältel. Kogu see tuhandete aastate taha ulatuv lugu tundus lihtsalt liiga pompoosne 160-leheküljelise romaani jaoks. Parem juba hubane Tartu ja kodukootud intriigid kui jaht igavese elu allikale aserite maal.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Mäng mõisa peale, Tänapäev, 2017, lk 160

Kersti Kivirüüt, Tuulte linn, Pilgrim, 2018, lk 160

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Mihkel Mutt - Kõik on hästi (2018)

Lugedes kogumikku "Kõik on hästi" valdab mind tunne otsekui istuksin suures hämarduvas ülikooli auditooriumis, kus on käimas isand Muti loengusari "Õhtumaa tõusud ja mõõnad".

Suurearvuline kuulajaskond on hiirvaikne ning kuulda on ainult arvutiklahvide kiiret klõbinat. Lektor kõnnib üliõpilaste ees rahulikul sammul edasi-tagasi ja räägib nii Rooma impeeriumist, Lev Tolstoist kui ka nutitelefonist.

Kõik tundub järsku nõnda selge ja lihtne. Peenikesed punased niidid, mis jooksevad mööda ajatelgi ja maakaarte, jõuavad kõik praegusesse hetke välja ning moodustavad äraütlemata põneva mustri. Me oleme osa sellest ja see kõik on osa meist.

Tunnid on märkamatult möödunud ja õhtu kätte jõudnud. Isand Mutt tänab meid tähelepanu eest ja hakkab oma loengumaterjale kokku sättima. Keegi auditooriumi tagumises otsas paneb järsku tuled põlema. Kissitame silmi, ringutame ja hakkame meiegi lõpuks kodu poole sättima. Samas teame momentaalselt, et see on üks nendest loengutest, kuhu end ka kõrge palaviku või pohmelliga kohale veame.

Andmed:

Mihkel Mutt, Kõik on hästi: Mõtted II, Fabian, 2018, lk 192

Linke netiilmast:
Raamatu "Kõik on hästi" esitlus Rahva Raamatus
Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes
Peeter Helme arvustus ERR'i kultuuriportaalis

Keiti Vilms - @keitivilms (2017)

Vahel satud kunstimuuseumi või -galeriisse ning ühe kõrge ja laia valgeks krohvitud seinal on üksainumas pisike maalike. Mõni külastaja ehk hüüataks pahaselt: "Missugune ruumi raiskamine! Siia saaks ju oma pooltosinat tööd üles riputada." Kui ta ei mõista, et mõni taies vajab rohkem ruumi selleks, et temas peituv geniaalsus selgemini esile tuleks.

Sama kehtib ka Keiti Vilmsi säutsukogumiku kohata, kus igale lehele on paigutatud üks maksimaalselt 140 tähemärgi pikkune lause. Iga säutsuke vajab seda ruumi ja õhku enda ümber, et korralikult mõjule pääseda.

Tegelikult vajab iga säuts lisaks ruumile ka aega. Vilmsi kogumiku võib täiesti vabalt läbi lugeda kümne minutiga, natuke omaette muheleda ja raamatu siis riiulisse panna/edasi kinkida/tagasi raamatukokku viia. Mina soovitaksin siiski jaotada säutsud mõne kuu peale laiali (neid on kogumikus umbes 150-160 ringis) ning endale sobilikul hetkel see raamat lahti lüüa ja ühe geniaalse keeleelamuse võrra rikkamaks saada. Usu mind, maratoni lõpetamine täidab sind palju suurema õnnetundega kui 100 meetri läbi silkamine.

Andmed:

Keiti Vilms, @keitivilms, Tänapäev, 2017, lk 176

Linke netiilmast:

Igor Kotjuhini arvutus Sirbis

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Jim Ashilevi - Nagu poisid vihma käes (2007) & Portselansuits (2007)

Kahjuks ei näinud ma omal ajal lavalaudadel ei "Portselansuitsu" ega "Nagu poisid vihma käes". Need lavastused jäid minu ülikooliõpingute algusesse, millal teater lihtsalt vajus paariks aastaks tagaplaanile. Nüüd on sellest muidugi äraütlemata kahju. Mis kõik jäi nägemata!!! Kuid too õhtust õhtusse aset leidev kordumatu hetk ongi ju teatrikunsti juures see, mis meid ikka ja jälle sinna pimenevasse saali tagasi kisub.

Õnneks on mul võimalik lavastuste aluseks olnud tekstidega ka aastaid hiljem  tutvuda ning ise oma lavastused konstrueerida. Võrreldes teatritega on minu mängumaa muidugi mõõtmatult vabam. Näiteks Teivit või Brutust võin oma lavastuses võtta mängima kelle iganes. Ehk Risto Kübar Ike ossa? Ja äkki võiks noor Kersti Kreismann Kiokona temaga lava jagada? Leheküljed mööduvad ning lavastus võtab mu peas aina kindlama kuju. Panen paika lava- ja helikujunduse. Ühes vaatuses oleks mul kindlasti pöördlava vaja ja lõpustseeni viin üldse ühte lagunevasse angaari Virumaal. Aplaus ja tuled süttivad. Teatriime on taas teoks saanud!

Andmed:

Jim Ashilevi, Nagu poisid vihma käes, Eesti Kirjanduse Selts, 2007, lk 98

Jim Ashilevi, Portselansuits: Näidend kahes vaatuses, Eesti Draamateater, 2007, lk 64

Linke netiilmast:

Dagmar Lambi intervjuu autoriga Õhtulehes

Ardo Kaljuvee arvustus Eesti Päevalehes

Madli Pesti arvustus Eesti Ekspressis

Arvo Valton - Ühises hoovuses (2018)

10-15 aastat tagasi oleksin ma sellest raamatust lihtsalt vaimustuses olnud. Mina olin üks neist kummalistest tegelastest (loodetavasti oli ikka mõni veel), kes kooliajal puhtast huvist ja hasardist lappas õhtuti kodus "Eesti kirjanike leksikoni". Kelle romaani või novellikogu ma peaksin järgmisena raamatukogust võtma? Mis see mees kirjutas? Aga too poetess?

Sellised paarilehelised intiimsemad tutvustused erinevate kirjanike kohta oleksid tollal minu valikuid palju lihtsamaks teinud. Väga raske oli valida kirjaniku vahel, kes sündis Kohilas kõrtsmiku pojana või kirjaniku vahel, kes nägi ilmavalgust Toolses rätsepa võsukesena. Eks siis tuli võtta mõlema kirjamehe raamatud ja need läbi lugeda.

Lugedes nüüd Arvo Valtoni mälestustekilde meie kirjanikest tekib tahtmatult soov millegi enama järele. Hetkel on see kõik liiga pinnapealne ja hõre! Valton on ju meie viimase poole sajandi üks juhtivamaid proosakirjanikke, kes võiks antud perioodi käsitledes tõeliseks süvasukeldujaks kehastuda ning mälusügavustest põnevaid lugusid pinnale tuua. Loodame, et kirjanikuhärral on veel pealehakkamist üks oma põlvkonna töid ja tegemisi kokkuvõttev raamat kirja panna.

Andmed:

Arvo Valton, Ühises hoovuses, Hea Lugu, 2018, lk 224 

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi arvustus Maalehes

Indrek Koff - Saja rahva lood (2016)

Panen kirja mõned pähe karanud uitmõtted, mis tekkisid täna trammis  "Saja rahva lugusid" lugedes:

• Ma pean seda raamatut järgmine aasta kasutama oma kirjanduse tundides. Lihtsalt suurepärane materjal loovkirjutamise sisendiks, kui me käsitleme õpilastega muinasjutte III kooliastmes. Tööjuhised juba valmivad peas!
• Nende kaante vahel jagub põnevaid ideid romaanideks ja novellideks kõigile eesti kirjanikele aastakümneteks. Minu sooviksin kindlasti lugeda "Muinasjuttu esimestest maasikatest" ning "Pilvede loendamise muinasjuttu".
• Kui kiiresti Indrek Koff selle raamatu valmis kirjutas? Paari päevaga või aastatega? Mõlemad vastused tunduvad loogilised.
• Igaüks leiab siit raamatust muinasjutu, mida ta tahaks, et tema vanaisa oleks talle lapsena voodi ääres unejutuna jutustanud. Samuti leiab igaüks siit ka muinasjutu, mida oma lastelastele unejutuks rääkida.
• Muinasjutud olid, on ja jäävad osaks meie elust! :)

Andmed:

Indrek Koff, Saja rahva lood, Härra Tee & proua Kohvi, 2016, lk 58

Linke netiilmast:
Madis Järvekülje arvustus ERRis

Ingel Unduski arvustus Eesti Päevalehes

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Rauno Alliksaare arvustus Sirbis

Raul Oreškin - Kui ma vananen... (2018)

Raul Oreškini "Kui ma vananen.." on mu viimaste aegade põnevamaid lugemiselamusi. Kirjanik võtab sul lihtsalt järsku kratist kinni ning viskab pea ees karmauhti vette. Ta võib seda teha juba esimese lõigu teises lauses või hoopis loo viimaste sõnadeni jõudes.

Igatahes, järsku oled sa omadega 23. või 37. sajandis ning sind ümbritsevad igasugu uskumatud nano- ja mikrotehnoloogiad või leiad end hoopis Peipsi järve põhjas asuvas amfiteatris kontserti nautimas. Sinul ei jäägi muud üle, kui ainult tummalt suud maigutada ja proovida võimalikult palju seda maagilist maailma endasse haarata, enne kui autor su sealt välja tõmbab.

Alguses puristad, kõõksud ja ahmid õhku, kuid siis vaatad talle paluvate silmadega otsa ning oled uueks "supluseks" valmis.

PS: Marge Nelk on muutumas mu lemmikillustraatoriks! Tahaks kohe mõne tema pildi oma koduseinale riputada. Isegi koht on juba valmis vaadatud. :)

Andmed:

Raul Oreškin, Kui ma vananen..., :paranoia, 2018, lk 232

Linke netiilmast:

Autori blogi

Igor Kotjuhini arvustus Sirbis

Ene Sepp - Taeva tühjad tribüünid (2018)

"Mis saab meist peale surma?" on olnud üks inimkonna suuri müsteeriume. Olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest - see küsimus kerkib aina uuesti ja uuesti esile. Taevas? Põrgu? Uuestisünd? Igavikuline rahu? Olematus? Või midagi täiesti inimmõistusele hoomamatut?

Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.

Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.


Andmed:

Ene Sepp, Taeva tühjad tribüünid, Tänapäev, 2018, lk 256

Viiu-Marie Fürstenberg - Mitte kaotada! (2016)

Viiu-Marie Fürstenbergi romaan on positiivses (noodi)võtmes kirjutatud klassikaline noortekas. Kuuendasse klassi mineval Reenal on kohanemisraskused uues koolis, kuid alguses tõrksad klassikaaslased võtavad ta lõpuks omaks ning ka tüütu kohustusena näivad õpingud muusikakoolis muutuvad ajapikku üheks oodatumaks osaks päevast. Igati nunnu, kuid natuke hõre, feel good story. 

Lõpetuseks tahaks korraks peatuda loetud teose vormil. Kaanel on kirjas "Ühe tüdruku päevik" ning peatükkidel pealkirjaks kuupäevad, millal antud sündmused aset leiavad, kuid lugedes ei tekkinud mul kordagi tunnet, et loen ühe noore inimese päevikut. Seetõttu jäi mind raamatu lõpus saatma kuidagi petta saanud tunne ja tahtsin selle siin ka välja tuua. Usun, et antud lugu oleks pihtimuslikus päevikuvormis palju tugevamalt särama löönud. Lihtsalt kahju luhta lastud võimalusest!

Andmed:

Viiu-Marie Fürstenberg, Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik, Tammerraamat, 2016, lk 136