Art Leete - Soome-Ugri saladused (2019)

Kuigi meie viimasest kohtumisest on möödas aastatuhandeid ning me asume üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis miski ühendab meid siiani. On selleks talveöös peade kohal särav Põhjanael või õhtu üksi kambris olles kõikenägeva pilguga elava tule valvamine koldes? Me nagu teaks, et kusagil on veel üks meiesugune vaikne nohiseja, kes meid ümbritsevat maailma ja ta saladusi sarnaselt tajub. 

Ehk mõtleb ta praegu tuld kohendades täpseid samu mõtteid nagu mina, sest oleme ju ühe ja sama pere lapsed. Minu akna taga mühavad meretuuled ja tal tundratuuled, kuid nad jutustavad meile sama lugu. Lugu kadunud põlvedest ja tulevatest aegadest. Ühest otsata teest, mida olema juba ürgsetest aegadest koos sammunud. Olgem nüüd natuke aega vakka ja kuulakem neid salajutte.

Andmed:

Art Leete, Soome-Ugri saladused, Varrak, 2019, lk 200

Silja Vuorikuru - Aino Kallas. Maailma südames (2017/2018)

"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."

Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma. 

Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!

Soome sild ehk Aino ja Oskar Kallas

Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.

Andmed:

Silja Vuorikuru, Aino Kallas. Maailma südames, Varrak, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Kai Aareleidi arvustus Sirbis

Indrek Rüütle - Maivälk (2014)

Ütlen täiesti ausalt, et seda raamatut sattusin ma lugema puhtalt pealkirja tõttu (väljakutseks oli lugeda raamat, mille pealkirjas on sinu sünnikuu). Ei mingit sisututvustust tagakaanel ega kellegi sooja soovitust. Indrek Rüütle kohta teadsin ainult, et ta on mõned luulekogud avaldanud ja nende eest ka korralikult kiita saanud (2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia kogumiku "Inglid rokijaamas" eest).

Kuigi ma ei osanud tekstist midagi oodata, siis oli mu üllatus lugema asudes siiski suur. Avastasin end järsku laulva revolutsiooni aegsest Tartust, kus kari anarhiste, pätte, punkareid ja elupõletajaid olid väidetavalt varastanud tuumalõhkepea ning nõudsid nüüd võimudelt Uus-Ugandi Ajuvabariigi väljakuulutmist ja võõrvägede viivitamatut lahkumist.

Rüütle tekst on sama ajuvaba kui tema tegelaste esitatud ultimaatum, kuid see on kirja pandud mänguliselt ning puhtast kirjutamisrõõmust. Autor pole lasknud end segada mingitest proosateksti kohta käivatest ootustest/traditsioonidest/arusaamadest, vaid meile lihtsalt selle kevadpäeva sündmused ette lajatanud. Otse pannilt ja tulikuumadena. Meie asi on kirjaniku mänguga kaasa minna ja hambad sisse lüüa või saata peakokk end koju kaineks magama.

Andmed:

Indrek Rüütle, Maivälk, Jumalikud Ilmutused, 2014, 74 lk

Linke netiilmast:

Paavo Matsini arvustus Sirbis

kiwa arvustus Müürilehes

Jaan Undusk - Boulgakoff (2008)

Mõni õhtu teatrisaalis jääb pikkadeks aastateks meelde. Kas lasub nüüd "otsene süü" meisterlikult kokku seatud lavastusel, näitlejate suurepärasel ansamblimängul, hiilgaval tekstil või hoopis enda hingeseisundil, millega sai tol õhtul teatrimajja astutud?

Usun, et katarsise kogemiseks on kõiki eelnevalt mainitud komponente tarvis. Üldiselt jääb siiski midagi puudu. Kas oled ise pikast päevast liialt väsinud ja pole suuteline mänguga kaasa minema või ei kõneta mingil põhjusel lavastus või tekst (tolle õhtu) pealtvaatajaid saalis. Publik kutsub viisakusest näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi ja pistab seejärel garderoobi poole punuma. Kodus või järgmine päev küsitakse sult nähtu kohta kommentaare ning sa tõded kerge õlakehitusega "Oli kah!".

Kuid 2012. aasta novembris väljusin ma Draamateatri väikesest saalist tõesti parema ja puhtama inimesena. Nüüd nende päevade kohta lugedes, näen taas silme ees meie lõbusat seltskonda sõudmas öisel Moskva jõel ning tunnen taas seda hirmu, mis iga telefonihelin või hiline koputus korteriuksele meis tekitas. Need mõned tunnid, mis ma veetsin Mišei Afanasjevitši ja Sidonija Sergejevna seltsis lämmatavalt kuumas Moskvas, ei lähe mul kunagi meelest. Valget veini juues meenute mulle alati.

Andmed:

Jaan Undusk, Boulgakoff: näidend kaheksas pildis, Eesti Draamateater, 2008, lk 120 

Linke netiilmast:

Mardi Valgemäe artikkel Keeles ja Kirjanduses

Rein Veidemanni artikkel Postimehes

Jüri Hanko - Me olime noored, me tahtsime elada (2018)

Lennart Meri ütles kunagi kusagil umbes järgnevat: "Meil ei ole oma Einsteini. Ta suri 10-aastasena Siberis." See mõte kehtib tuhandete teiste noorte meeste ja naiste kohta, kes surid Siberis või kelle tervis ja parimad aastad jäid sinna kaugele itta.

Seda potentsiaalset (vaimu)energia hulka, mis oli meie vabas riigis üles kasvavas põlvkonnas, ei saa me kahjuks enam kunagi tagasi. Selle asemel, et komponeerida maailmakuulus sümfoonia või avastada mustade aukude tumedaid tagamaid, pidi meie Einstein kusagil Novosibirski või Magadani oblasti kandis oma "patte" lunastama 40-kraadises pakases. "Patte", mis üldjuhul kandsid märgist "§ 58".

Jüri Hanko oli üks sellistest einsteinidest, kes selle külma põrgu läbi tegi ning kõigi raskuste kiuste ka ellu jäi ja kodumaale tagasi jõudis. Minu jaoks on kõige uskumatum Hanko ja paljude temasuguste kustumatu elutahe. Kõik on ju ometi sult võetud (sõna otseses mõttes viimse karvani), kuid sina ei ole nõus alla andma ning avad jäärapäiselt igal hommikul silmad, et selles jumalast hüljatud pärapõrgus veel üks päev vastu pidada. Sügav kummardus kõigi nende meeste ja naiste ees, kes selle Kolgata tee on oma elus läbi pidanud tegema. Teie võite olla küll kadunud põlvkond, kuid kindlasti pole te kaotajate põlvkond.

Andmed:

Jüri Hanko, Me olime noored, me tahtsime elada: Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused, Varrak, 2018, lk 232