Ma pole tükk aega ühtki raamatut nõnda vale häälestusega lugema hakanud. Eeldasin, et "Neljas versioon" on üks tavaline krimka, kus natuke omamoodi olemisega uurija mõnd valguskartlikku kuritööd lahendab. Kuid paarikümne leheküljega oli selge, et midagi on sel korral nüüd küll teisiti. Selgelt ei ole tegu põhjamaiselt karmi ja jõhkra krimilooga, vaid pigem seguga, kuhu on püütud panna natuke briti huumorit ja telest tuntud kodumaiste krimisarjade maavillast jutustamislaadi. Õnneks märkasin lõpuks ka raamatu esikaanel sõnapaari "Tragikoomiline krimiromaan". Selge, et mina küll kellegi detektiiviks ei kõlba.
Sisu osas krimiromaanidele kohaselt midagi paljastama ei hakka, aga usun, et suur krimkasõber võib "Neljanda versiooni" näol saada värskendava elamuse või väga suure pettumuse. Kui keegi ütleb, et jättis selle raamatu pooleli - mõistan täiesti. Teine ütleb, et väga pull lugemine oli - saan ka aru. Ma ise jäin vist sinna kahe vahele, kuid pigem natuke kaldu "värskendava elamuse" poole. Kohati oli see kuriteo lahendamise protsess raamatus nõnda ajuvabaks keeratud, et pidin lihtsalt edasi lugema, et teada saada, kuhu kirjanik selle kõigega välja tahab jõuda. Üllatus, üllatus! Tuli välja, et neljanda versioonini. :)
Sisu osas krimiromaanidele kohaselt midagi paljastama ei hakka, aga usun, et suur krimkasõber võib "Neljanda versiooni" näol saada värskendava elamuse või väga suure pettumuse. Kui keegi ütleb, et jättis selle raamatu pooleli - mõistan täiesti. Teine ütleb, et väga pull lugemine oli - saan ka aru. Ma ise jäin vist sinna kahe vahele, kuid pigem natuke kaldu "värskendava elamuse" poole. Kohati oli see kuriteo lahendamise protsess raamatus nõnda ajuvabaks keeratud, et pidin lihtsalt edasi lugema, et teada saada, kuhu kirjanik selle kõigega välja tahab jõuda. Üllatus, üllatus! Tuli välja, et neljanda versioonini. :)
Andmed:
Hugo Vaher, Neljas versioon: Tragikoomiline krimiromaan, Eesti Raamat, 2024, lk 224