Urmas Vadi - Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Urmas Vadi tekstidega on mul olnud alati üks kummaline probleem. Ma ei suuda vahet teha reaalse-Vadil ja kirjandusliku-Vadil. Kõik tema tekstid saavad alguse mingist täiesti argipäevasest seigast, kus Vadil on tegevustiku käimalükkajana oluline roll mängida (Kirjanike Liiduga liitumine, kooliaegse sõbranna telefonikõne, tõlkijaga suhtlemine). Vabalt võiks need lood alata lausega: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...". Tõesti tundub, et kirjanik on täiesti ausalt oma ELU paberile löönud.

Autor räägib siiralt kirjanikuks või lavastajaks olemise valudest, hirmudest ja kahtlustest. Kuid järsku tajud, et midagi on nagu valesti või nihkes. Mehel on ausad silmad, aga suunurk kisub aina rohkem kavalale muigele. Iga järgnev lugu keerab üha hoogsamalt vinti peale, kuni lõpuks hüppab suure kaarega kanalisatsiooniaugust välja õpetaja Allaberdi krapsakas kummitus. Reaalne-Vadi on järsku su kõrvalt kadunud kui vits vette. Või polnudki teda seal terve see aeg? Kirjanduslik-Vadi teeb sulle kavalalt silma ja jalutab koos Allaberdi kummitusega õhtuhämarusse, elavalt tänapäeva teatri ja kirjanduse üle vaieldes. Sina kratsid natuke aega kukalt ja sead samuti sammud kodu poole.

Kindlasti liigub kusagil Eestis ring ning ajab oma argiseid asju ka reaalne-Vadi. Ta teeb huvitavaid raadiosaateid, lavastab teatrites ja kirjutab minu jaoks väga pasliku huumoriga tekste. Kuid temaga ei pruugi ma kunagi kokku puutuda ning õlleklaasi taga "kohustusliku kirjanduse" üle arutada. Nõnda ma jäängi ootama peatset taaskohtumist ühe teise, natuke krutskeid täis, Vadiga. Meil on alati millestki rääkida! Olgu selleks tädi Anne tervis, Johni reisid või Allaberdi tembutamised.

Andmed:

Urmas Vadi, Kuidas me kõik reas niimoodi läheme, Tuum, 2014, lk 232

Linke netiilmast:

Veiko Märka arvustus Loomingus

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Paul Raua arvustus Müürilehes

Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis