Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Andrus Kivirähk - Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kohalikest rullnokkadest bussipeatuses kuni Loomingu peatoimetajateni saunalaval. Kivirähk tunneb end mugavalt ning leiab jutuotsa kõigi karvaste ja sulelistega, kes mööda Maarjamaad ringi kondavad.

Kirjanikuhärra seab rahulikult end nende kõrvale istuma, muheleb natuke omaette ja jääb vaikselt kuulama. Midagi usalduslikku on tema olekus. Miks muidu kõik talle südame pealt ausalt ära räägitakse? Oma rõõmud ja mured. Oma patud ja patukesed.

Kivirähk on nagu paavst, kes kuulab iga eksinu loo ära, noogutab vaikselt, paneb käe õlale ning sosistab talle midagi kõrva. Teisel löövad silmad kohe särama, kummardab kiiresti paar korda maani ja juba ta jooksebki õnnis naeratus näol jälle laia maailma. Õnne otsima!

Kivirähk vaatab natuke nukker naeratus näol lippajale järele ja seab ka end varsti minekule. Õhtuks on tarvis Tartu jõuda, kus üks pagan teab kust lahti pääsenud põis korralikke linnakodanikke kimbutab. Enne läheb issanda päike looja, kui kõik need lood kokku saab kogutud. Kuid kellele on palju antud, eks sellelt ka palju nõutakse!

Andmed:

Andrus Kivirähk, Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel, EKSA, 2018, lk 232

Linke netiilmast:

Margus Haava arvustus Sakalas
Raamatuesitlus portaalis ERR
Andrus Kivirähk saates "OP+"
Andrus Kivirähk "Kultuuriuudistes"

Rauno Võsaste - Hea ment (2018)

Inimesed, kes meie riigis julgeolekut tagavad või rikuvad on ikka ja jälle sattunud raamatukaante vahele. Tavaliselt saadab neid raamatuid ka üpris hea müügiedu ning avalikkuse tähelepanu (Anvelti "Punane elavhõbe", Kassi "Kesklinn"). See varjatud ning isegi natuke romantiseeritud maailm on ju huvi pakkunud meile lapsepõlvest peale. Kes meist poleks mööda õuesid ringi jooksnud seadusesilma või kurikaelana? Need päevad, mil mõnel politseiautol oli asja meie kodutänavasse (Lasnamäel juhtus seda kahjuks liigagi tihti), olid ju lastele täielikud pidupäevad.

Ilmunud on raamat, mis seda lapselikku huvi siniste vilkuritega autode vastu taas natukenegi rahuldab. Rauno Võsaste teos võtab vaatluse alla politseis valitsevad sisepinged ja hõõrumised, mis antud raamatus viivad ühe hea mendi süüdilavastamiseni omade poolt. Algab võitlus tõe ja õiguse eest, kus koheselt on selge, et võitjaid selles mängus ei ole. Lugejal jääb ainult sündmustega kaasa minna ning endalt mitu korda küsida, kas selline asi on Eesti riigis käesoleval sajandil tõesti võimalik? Kuna raamatu tagakaas ütleb, et romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist, siis tundub tõesti, et seekord on poistel sulisid ning võmme mängides rollid lootusetult segamini läinud. Tundub, et puntra lahti harutamiseks on autoril tarvis vähemalt veel üks raamat kirjutada. Pole muud, kui tuleb jääda siniseid vilkureid ja huilgavat sireeni ootama.

Andmed:

Rauno Võsaste, Hea ment, Varrak, 2018, lk 264

Linke netiilmast:

Jaan Lukase artikkel Vooremaas

Urmas Vadi - Neverland (2017)

Margo, Elina, Roman, Sigrid, Leena, Kaarel - nad kõik on täielikus segaduses. Nad on ju püüdnud ja püüavad ka praegu teha seda, mida ühiskond neil ootab. Olla patrioot ja oma isamaa kaitseks valmis. Olla korralik pereisa või iseseisev üksikema. Olla oma vanematele hea laps. Olla innovaatiline eraettevõtja. Kuid need rollid ei sobi neile! Nad tunnevad end ebamugavalt ning nende nägemus nendest rollidest ei lähe ühiskonna standarditega kokku. Midagi seletamatut on kogu aeg natuke nihkes. Tahaks olla mina ise, aga ei oska ning tegelikult ei julge ka.

Sellistest nihkes eludest räägibki Urmas Vadi viimane romaan "Neverland". Raamatu suurimaks plussiks, Vadile alati iseloomuliku krutsliku stiili kõrval, on autori tugi oma tegelaste suhtes. Kedagi ei alavääristata ega mõisteta süüdi. Oled natuke teistmoodi, ole pealegi. Tegelikult oleme me kõik, ainult enamik meist on õppinud seda kole hästi varjama, et sulanduda massi ja näpuga näitamisest pääseda. Vadi tegelastes on säilinud see lapselik miski, mis lubab neil vahel Peeter Paani kombel Neverlandi külastada ning vahetust iseendaks olemisest siirast rõõmu tunda. Kas seda ei tahaks me kõik?

Andmed:

Urmas Vadi, Neverland, Kolm Tarka, 2018, lk 348

Linke netiilmast:

Põim Kama arvustus Postimehes

Urmas Vadi külas Kirjandusministeeriumis

Johanna Rossi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Veiko Märka arvustus Eesti Päevalehes

Pille-Riin Larmi intervjuu autoriga Sirbis