Paul Kass - Kesklinn (2015)

Oma kodukandi ajalugu on mulle alati tähtis olnud. Räägime me siis Euroopast, Eestist või Tallinnast. Olles hiljuti kolinud uude linnaossa tekkis paratamatult ka suurem huvi selle vastu. Õnneks oli raamatukogust võimalus kohe vastava pealkirjaga raamat võtta ning natuke oma koduloolisi teadmisi täiendada. Avanenud pilt polnud just kaunimate killast.

Raamatust leidsin samuti detailse pildikese oma uue kodutänava kohta 25 aasta tagusest ajast:
"Asula tänava Stalini-aegsed kivimajad, mis on praeguseks vist juba kõik remonditud ning milles asuvad korterid korterid maksavad soolast hinda, kujutasid endast tol ajal hoopis midagi muud. Kriminaalpolitsei jaoks oli tegemist kesklinna suurima pättide kontsentratsiooniga. Kui Magasini ja Ravi tänava kandis elasid põhiliselt eesti keelt kõnelevad kurjategijad, siis Asula tänav lausa kubises spetsiifilise väljanägemisega tätoveeritud vene jurakatest, kelle kõigi seadusekuulekus jättis pehmelt öelda soovida. Siin elas viiekümnendate keskel sündinud Kasjanov, kellega me korduvalt tegelesime ning kes viimaks ühe õige jõhkra rööviga pikemaks ajaks trellide taha läks. Aga siin elas ka tunduvalt hullemaid tegelasi kui Kasjanov. Peamised klassikaliste retsidega asustatud paigad olid tol ajal Kesklinna piirkonnas Ravi, Magasini ja Veerenni rajoon, Tallinn-Väike koos Asula tänavaga ning Energia, Elektroni ja Tuisu rajoon. Viimases piirkonnas kasvas jõudsalt peale ka uus paljulubav kurjategijate põlvkond."

Nice neighborhood! Õnneks on veerandsada aastat, Eesti Politsei ja muidugi kinnisvarabuum teinud lausa imet. Just Patareist vabanenud Koljade asemel siblivad nüüd hommikust õhtuni minu maja ees tervisesportlased ja titevankritega pered. Mäletan siiani hirmutunnet, mis mind noorena valdas, kui pöördusime peale nädalat suvilas tagasi oma linnakorterisse. Kas on sees käidud või oleme ka seekord pääsenud? Tõenäosus leida eest varaste poolt rüüstatud kodu oli tollal üpris suur. Õnneks meie pääsesime alati ning nüüdseks on ka hirmutunne kadunud.

Samuti on unustusse vajunud 1990ndatel aastatel pealinna tänavatel valitsenud Metsik Lääs, mis tänapäeval eksisteerib ainult raamatutes ja filmides. Paul Kassi autobiograafiline romaan "Kesklinn" lubab meil siiski rännata tagasi neisse aastaisse ning koos 18-aastaste politseihakatistega Pärnu maantee jaoskonna 304 kabinetis kümnete liitrite kaupa viina juua, ülekuulamistel varganägusid "lõhki lüüa" ja mööda Tallinna tänavaid ise pooljoobes olles mõrtsukaid taga ajada. Aeg ja kombed olid lihtsalt teised. Seda mõlemal pool rindejoont! Õnneks tulid meie omad sellest lahingust võitjatena tagasi.

PS: Lõppu üks ajuvaba fakt! 1994. aastal registreeriti Eesti Vabariigis 365 tapmist ehk üks laip päevas. Hirmutavaks teeb selle numbri asjaolu, et selles kajastuvad ainult need juhtumid, kus vägivallatunnustega surnukeha politsei poolt leiti. Igavesti kadunud jäänud isikute arv oli veel omaette statistika.

Andmed:

Paul Kass, Kesklinn: Eesti politseiniku uskumatud seiklused 1990-ndate Tallinnas, Tänapäev, 2015, lk 400

Linke netiilmast:

"Kesklinn" ELLU's