Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476