Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma.
Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises, ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt!
"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama.
"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama.
Andmed:
Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368
Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"
Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar