Paavo Matsin - Death Café (2024)

Paavo Matsini uue romaani tagakaanel olnud tutvustus tekitas kohe suurt huvi. Eesti kirjanduse raudvara (Alver, Liiv, Luts, Masing, Tammsaare) äratatakse 2023. aastal surnuist üles ja hakkavad Euroopa suurlinnades 21. sajandit avastama. Täiesti eriilmelised inimeste ja kirjanikena, aga nüüd korraga ühes tundmatus kohas Matsini poolt vette visatud. Kuidas reageerib Betti? Mida arvab Tammsaare tänapäeva Euroopast? Kas Liiv soovib jätkuvalt Poolat valitsema hakata?

Kuid kahjuks jääbki see ainult põnevaks mõttemänguks raamatu tagakaanel, sest lool endal pole saba ega sarvi. Matsin on teinud küll korralikku eeltööd (näiteks kirjanike elulooliste seikadega) ning matkib ka nende kirjastiile täitsa asjalikult, kuid see kõik lihtsalt ei haara kaasa. Luts tipsutab Madridis, Betti ehmub dildot nähes, Masing elab Berliini rentslis rotiga jne. Iga kirjanik saab kolm lühikest peatükk (iga peatükk umbes 5-10 lehekülge) oma loo jutustamiseks, mille jooksul ei jõuta kahjuks kuhugi välja. Ning kõik see on üle valatud Matsinile juba omaseks saanud alkeemia ja maagia soustiga, mis peaks kogu laiemat lugu koos hoidma, kuid ka neil salapärastel krahvidel ja müstilistel katsetel puudub kuratlik sära.

Olen Matsini lugemisega jõudnud vist sinna maale, et suudan nautida üht raamatut kolmest. Autori algideed on kõigi raamatute puhul põnevad ja kutsuvad kaasa, kuid teostus on tihtilugu selgelt pingutatud ning täis otsitud võrdlusi, mis peaks uudsusega lööma. Kuid kindlasti on lugejaid, keda Matsini raamatud ja stiil väga võluvad (Karl Martin Sinijärv kirjutas näiteks ääretult positiivse arvustuse), aga enda puhul kardan, et kui järgmine raamat osutub taas pettumuseks, siis võib see ka viimaseks jääda.

Andmed:

Paavo Matsin, Death Café, Lepp ja Nagel, 2024, lk 160

Linke netiilmast:

Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis
Peeter Sauteri arvustus Maalehes