Marje Ernits on oma kümnete ja kümnete raamatutega kenasti ära tõestanud, et oskab kergete pintslitõmmetega 150-200 leheküljele maalida ühe inimese elukaare. Kui tihti on need pildid tavaliste eesti naiste eludest suhteliselt hallides toonides (näiteks raamatusari "Sõjarahu aastad") ja täis ka omajagu traagikat, siis "Koidikute lummuses" on tunduvalt ekrsavärvilisem töö. Vasest perest pärit Emmast saab juhuse läbi filminäitleja, kes läheb suhteliselt kergel sammul läbi elu oma lapsepõlveunistuse suunas, milleks on kodu, kus aknad avanevad päikesetõusu suunas.
Ernitsi kõigi sama tüüpi raamatute puhul tahaks veel eraldi esile tõsta just lapsepõlve kujutamist läbi tüdruku silmade. Need on raamatute kõige siiramad ja südamlikumad osad (seda ka "Koidikute lummuses"), mis aitavad natukenegi neid raamatuid üksteisest eristada, sest olgem ausad, need sulavad aja möödudes kõik üheks lugemiselamuseks kokku.
Ernitsi kõigi sama tüüpi raamatute puhul tahaks veel eraldi esile tõsta just lapsepõlve kujutamist läbi tüdruku silmade. Need on raamatute kõige siiramad ja südamlikumad osad (seda ka "Koidikute lummuses"), mis aitavad natukenegi neid raamatuid üksteisest eristada, sest olgem ausad, need sulavad aja möödudes kõik üheks lugemiselamuseks kokku.
Andmed:
Marje Ernits, Koidikute lummuses, Eesti Raamat, 2024, lk 176
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar