Mann Loper - Algus pärast lõppu (2015)

Meie koolisüsteemis tehakse ulmekirjanduse põhitõdedega esmatutvust tavaliselt 6.-8. klassis. Harilikult võetakse läbi kolme põhižanri tunnusjooned ning kõrvale loetakse lugemikust paar näidisteksti. Vahel satub mõni ulmeteos ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, kuid see on puhtalt kirjandusõpetaja enda vaba valiku tulemus. Gümnaasiumi kirjandustundidesse pole stiilipuhtal ulmekirjandusel üldjuhul asja. Ilmselt on lugemine teatud Vargamäe seltskonna sihitust mullas sonkimisest tänapäeva noortele juba piisavalt ulmeline kogemus. Võõrad planeedid ja haldjarahvas on ju arvutiekraani ning kinolina vahendusel juba ammused tuttavad.

Enda koolipõlvest mäletan, et kirjandustundides sai loetud ja analüüsitud Isaac Asimovi "Nõiaringi". Mingi ähmane mälestus on ka Thomas More'i "Utoopiast" ning Edgar Allan Poe õudusjuttude käsitlemisest. Ühtegi ulmeteost meil küll kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei olnud, sest seal olid omale pesa pununud Meelis ja Kadri. Harry Potteri võidukäik Eestimaale oli saabumas alles mõne aasta  pärast. Nüüdseks on tänu tõlkekirjanduse hoogustumisele J.K. Rowlingu või Terry Pratchetti teosed jõudnud ka paljude meie koolide lugemisvarasse. Samas on kodumaise, otseselt noortele suunatud ulmekirjanduse seis veel üpriski nutune. Õnneks tuleb tõdeda, et ka selles vallas on viimastel aastatel siiski näha elavnemise märke (Kersti Kivirüüt, Heidi Raba, Reeli Reinaus). 

Üks võimalus tuua uut algupärast ulmekirjandust noorte lugejateni on korraldada noorsooromaani võistlusi. Sellist tänuväärset algatust on kirjastus Tänapäev vedanud juba 2000. aastast. Aastate jooksul on võistlusele laekunud käsikirjadest avaldatud umbes 40 teost. Viimasel võistlusel sai kolmanda koha preemia Mann Loperi "Algus pärast lõppu", mis on lõpuks žürii pilkude alt ka raamatupoodide lettidele jõudnud.

Romaan viib lugeja tuumasõja järgsesse maailma, kus Lääne-Euroopast on saanud radioaktiivne tühermaa ning elamiskõlblikeks aladeks on saanud endised geopoliitiliselt tähtsusetud perifeeriad. Katastroofilise sõja suutsid üle elada ainult kolm nähtust. Esiteks muidugi harilik "You need more than A-bomb to take me out!" prussakas. Teiseks poole miljoniline inimkoloonia Utnapishtimi nimelises kosmoselaevas, mille stardiloendus ei jõudnud kunagi nulli. Kolmandaks eestlaste usuleigus ning 100% ratsionaalne mõtlemine.

Ellujäänud peavad kohanduma palju tigedamaks muutunud maailmaga. Ringi jooksevad mõõkhambulised kassid, lihatoidulised metssead ning mutandid ehk soerdid. Hinge sees hoidmisele lisaks püütakse aegamööda ka uut ühiskondliku korda üles ehitada. Eestlaste järeltulijatel on siinkohal suur eelis. Valdur Mikita terminoloogiat kasutades on tegemist ju "Euroopa viimaste korilastega". Oskame ju iseseisvalt pliidi alla tuld teha, mõne kartuli isegi õigel aastaajal maha panna ning metsast söögipoolist leida. Postapokalüptilises maailmas kuluvad need teadmised vägagi marjaks ära.

Püüdes Loperi romaani kallal natuke norida, siis peamiseks etteheiteks oleks liiga sirgjooneline faabula ning tumedama tonaalsuse puudumine. Kõik sündmused leiavad alati kangelaste vaatevinklist õnneliku lahenduse (Fenriri ja Rhea kohtumine, häkkimine Utnapishtimi andmebaasi) ning lugedes ei teki kordagi muret nende elunatukese pärast. Oleks võinud ju lasta soerditel ikka ühe külamehe tükkideks rebida. Teose lõpus aset leidvat "kõigi rahvaste sõprust" tuleb samuti pidada paratamatuseks, mis tuleneb raamatu peamise sihtgrupi vanuselisest eripärast.

Lõpetuseks tagasi kooliradadele pöördudes, siis on Loperi romaan mitmeski mõttes väga sobilik tekst kirjandustundides ulme algtõdesid õpetama. Nimelt sisaldab teos väga mitmeid ulmekirjanduse alamžanre: teadusulme, postapokalüptiline düstoopia, religioone utoopia ja märuliulme. Kindlasti on suurepäraseks ülesandeks koolitunnis leida iga žanri juurde tekstist näiteid ja põhjendada oma tehtud valikuid. Romaan võimaldab arutluse alla võtta ka erinevaid valupunkte, millega meie ühiskonnal tuleb juba praegu või lähitulevikus silmitsi seista (usufanaatikud, kohanemine muutuva ökosüsteemiga, immigratsiooni probleemid ehk "soerdite pealetung").  Hea kirjandusõpetaja oskab kindlasti Loperi raamatu abil oma õpilasi paljude "ulmeliste" teemade üle mõtlema panna. Ehk suudab ta isegi tekitada õpilastes huvi, kes need teoses mainitud Tolkien, Adams ja Dick küll olid. Kas see polegi siis üks noortele suunatud ulmekirjanduse varjatud missioonidest?

Andmed:

Mann Loper, Algus pärast lõppu, Tänapäev, 2015, lk 304

Siim Veskimees - Pilvelinnuste ajastu langus (2004) & Sümfoonia katkenud keelele (2010)

Siim Veskimehe tellisromaani "Pilvelinnuste ajastu langus" peategelaseks on multiversumis ehk lõimede vahel ringi rändav Alf. Kahjuks ei ole Alf oranžika karvkattega, vaimukas, kassinäljas, tulnukas Melmacilt. Veskimehe Alf on kirjaniku romaanide tüüpkangelane - raudse närvikavaga eesti soost mehemürakas, kes tunneb end kodus nii kõrgemas matemaatikas kui ka automaadiga täristades (taas Nõukogude armee taustaga). Lisaks langevad kõigil õrnema soo esindajail Alfi ürgmeheliku sarmi tõttu viimsedki riidehilbud seljast. Eesti mees on ju vastupandamatu igas universumi nurgas!

Autorile iseloomulikult on romaani tegevustik paigutatud väga erinevatesse maailmadesse, küll siin- ja sealpool Linnuteed. Täpsemalt viivad seiklused Alfi vaiksest Põhjamaade sekka kuuluda soovivast Eestist Aia/Arkaadia ja Smeete nimelistele planeetidele ning neid maailmu ühendavasse vahemaailma. Kahjuks leiab suurem osa romaani tegevusest aset just selles hallis ning üksluises vahemaailmas, kus paikneb Alfi ja tema "kaasvõitlejate" staap ehk Mull. Värvikaim Veskimehe loodud maailmadest on Smeete, mis kujutab endast feodaalse ning eelindustriaalse ühiskonna sümbioosi. Auruautod ja leegiheitjad eksisteerivad koos hobuste ja ambudega. Õnneks kandub tegevustik romaani lõpus just Smeetele ning see toobki teose kastanid tulest välja.

Pildil on illustreeriv tähendus!
Seos pakutud tootega puudub!

Romaani suurimaks miinuseks on pidev gaasi- ja piduripedaaliga jõnksutamine kirjaniku poolt. Iga kord, kui sündmustik hakkab juba korraliku hoogu sisse võtma ning kuulid vihisevad pea kohal, vajutab Veskimees piduripedaali täiega põhja. Märuli tempo langeb nulli ning asendub "pseudoteadusliku mulaga" (Veskimehe enda termin). Lõputult arutatakse maailmade vahel rändamise teooria ning tehisintellekti piiride üle. Isegi peategelane tõdeb teoses korduvalt, et neid fenomene ei ole võimalik meie maailma teadusterminitega selgitada ja see käib tal üle mõistuse. Mida veel ühest keskmisest lugejast tahta!

Kokkuvõtvalt võib siiski tõdeda, et "Pilvelinnuste ajastu langus" on Veskimehe esimese loomeperioodi (teosed aastatest 1999-2004) tugevaim tekst. Raamat kannatab muidugi kõvasti üleliigse ballasti all, kuid samas on teose pikkus andnud autorile võimaluse end korralikult lahti kirjutada. "Kuu ordu" puisus ja lohisevus on kadunud ning kirjanik julgeb vahel ka gaasipedaali põhja suruda.

PS: Tuleb välja, et palgasõduri töö on ikka ütlemata seiklusrikas. Lew. R Bergi loodud Willard jõuab tänu Veskimehele ka teistel planeetidel mõned tulevahetused maha pidada. Willard on ikka tõeline "Universal man of mystery"!

***

"Sümfoonia katkenud keelele" näol ei ole tegemist järjega romaanile "Pilvelinnuste ajastu langus", kuid teose tegevustik leiab siiski aset samas maailma(te)s. Ainus ühendav lüli kahe romaani vahel on Alf, kes tuuakse sisse alles päris romaani lõpus, et ta üritaks Karlile lahti seletada lõimede vahel rändamise teoreetilise kontseptsiooni.

Jõudes raamatu lugemisega umbes poole peale, hakkasid mind aina enam kummitama  küsimused: "Kuhu autor tahab romaani tegevusliiniga välja jõuda?", "Kas lõpus on ees ootamas äraarvamatu puänt?". Aga lehekülgede nurgas olevad numbrid aina kasvasid ja kasvasid, kuni järsku lõppes raamat lihtsalt ära. Tundub, et kirjanikul oli peas olemas loo alguspunkt (noormees leiab onult päritud maja keldrist kummalise käsikirja ja salapärased "tunnelid"), eelnevalt loodud fiktsionaalne maailm (Lõimekera) ning mingi väga ähmane ettekujutus, kuhu peaks süžeeliin suunduma. Probleem seisneb selles, et kogu tegevuslik sumbubki sinna onult päritud maja keldrisse ära. Kirjanik on loonud oma tegelastele võimaluse avastada tuhandeid eriilmelisi maailmu, kuid peategelane veedab enamuse ajast Pärnus asuva maja keldris. See on ju potentsiaali sulaselge raiskamine!

"Lõimekera" sarja kuuluvaid romaane lugedes märkasin esimest korda, et Veskimees tegeleb järjepidevalt pauside vägagi täpse fikseerimisega. "Karl maigutas pool minutit."; "Umbes kaks minutit valitses vaikus."; "Noormees vangutas pead ja vaikis mõtlikult mitu minutit." jne, jne, jne. Otsustasin, et järgmine kord Veskimehe romaane lugema asudes teen nendest "kandvatest pausidest" uue mängu. Iga kord, kui mõni tegelane romaanis jälle vaikib või mõtleb paar minutit, siis tuleb üks korralik klõmm võtta. Kardan, et lõpetades 300-400 leheküljeliste "Kuu ordu" sarja kuuluvate uute teoste lugemise, saab minust küll potentsiaalne Wismari kanditaat.

Andmed:

Siim Veskimees, Pilvelinnuste ajastu langus, Fantaasia, 2004, lk 456

Siim Veskimees, Sümfoonia katkenud keelele, Fantaasia, 2010, lk 160

Linke netiilmast:

"Pilvelinnuste ajastu langus" ELLU-s

"Sümfoonia katkenud keelele" ELLU-s

Juhan Habichti arvustus Eesti Päevalehes

Holger Kaintsi arvustus Sirbis

Udo Uibo - Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid (2014)

Etümoloogid on keeleteaduse arheoloogid. Mullas sonkimise asemel linnusemäel peavad etümoloogid hoopis arhiivi tolmustes käsikirjades sõrmega järge ajama, et hea õnne korral leida "puuduv lüli". Tihti on etümoloogide edu rajatud puhtalt õnnefaktorile. Kui 1884 aastal poleks Tallinna Linnaarhiivi riiuleid korrastades leitud Georg Mülleri 17. sajandi alguses peetud jutlusi, siis oleks üks hindamatu väärtusega allikas meie keeleteadlastel puudu. Vanemate kirjalike allikate puudumise tõttu on eesti keele sõnavara päritolu uurimine ilmselt üks keerulisemaid harusid etümoloogias. Arvatavasti tunneb eesti keeleteadlane palju suuremat rõõmu mõne niidiots leidmise üle, kui tema prantsuse või inglise ametivennad.


Ülikoolis pakkus mulle just etümoloogia kõigist keeleteaduse harudest enim huvi. Üks huvi põhjustajatest oli ka Lennart Mere raamat "Hõbevalge", kus ta tõelise detektiivina võttis appi sõnade päritolud, et leida vastuseid Kaali meteoriidi saladusele. Isegi praegu kerkib vestlustes vahel üles küsimus: "Mis keelest on see sõna eesti keelde võetud?". Küsimuse alla satuvad uued, enamasti inglise keelest laenatud sõnad. Keegi ei sea kahtluse alla sõnade "hammas", "leib" või "püksid" päritolu. Need on ju 100% eesti sõnad! Vot ei ole! Uibo raamatust saame teada, et tegelikult on esivanemad isegi meie igapäevase "leiva" germaani hõimudelt laenanud. Tahtmatult tekivad raamatut lugedes uued küsimused. Mis on siis need päris eesti sõnad? Mis sõnu kasutasid meie esivanemad omavahel kõneledes näiteks minevikust või tulevikust? Kindlasti nad ei kasutanud sõnu "minevik", "olevik" või "tulevik", sest need loodi alles 19. sajandil.

Tegelikult on kogu eesti keele ajalugu üks suur sõnade laenamiste, üle võtmiste ning loomiste lugu. Küll me oleme laenanud sakslastelt, rootslastelt, venelastelt, soomlaste ja isegi horvaatidelt (sõnad "vampiir" ja "paprika"). Õnneks pole me end nende aastatuhandete jooksul lõhki laenanud, vaid suutnud säilitada oma ugri-mugri juured.

Keel on elav organism, mis on kogu aeg pidevas muutumises. Osad sõnad tulevad juurde ja nad võetakse kasutajate poolt koheselt omaks. Teised jälle unustatakse ning nende viimaseks puhkepaigaks saavad vanad sõnaraamatud. Sõnad omavad tegelikult salajast võimet. Nad võivad nimelt uuesti sündida! Isegi sajandeid hiljem ning omades hoopis uut tähendust. Äkki aastal 2222 kasutatakse sõnu "flüügel", "amüseerima" või "emakoda" jälle igapäevases kõnes, aga hoopis uute tähendustega. Kõige hullem tegu oleks välja kuulutada, et meie keel on lõpuks valmis ning igasugu "tšillimised" ja "hängimised" tuleb võõrkehadena kõrvale heita. Keelt ei suuna oma voolusängis mitte keeleteadlased, vaid kõnelejad.

"Sõnalood" on kindlasti raamat, millele Uibo võiks/peaks juurde kirjutada lugematul hulgal järgesid. "Sõnalood 2: Isikunimed ehk Ütle üks ilus poisslapse nimi!", "Sõnalood 3: Kohanimed ehk Mustaputsi soo Litsikülas": või "Sõnalood 4: Väljendid ehk Konn otsas, kala metsas ". Võimalusi on lõputult, sest keel on otsatu!

Andmed:

Udo Uibo, Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid, Tänapäev, 2014, lk 216

Linke netiilmast:

"Sõnalood: Etümoloogilisi vesteid" ELLU-s

Riin Aljase artikkel Eesti Päevalehes

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes
Arno Oja arvustus Postimehes

Siim Veskimees - Kõver mets (2002)

„Kõver mets“ oli üks nendest teostest, mille abil ma ligi kümme aastat tagasi eesti ulmekirjandusega esimest korda tutvust sobitasin. Paar kuud varem olin ma pooljuhuslikult läbi lugenud Indrek Hargla „Frenchi ja Koulu“, mille mu vend oli oma klassikaaslaselt laenanud. Ei mäletagi täpselt, kuidas ma meie väikses haruraamatukogus Veskimehe romaani otsa komistasin, kuid sellele kohtumisele järgnesid kohemaid tutvumine ka Belialsi, Bergi ja Barkeri teostega. Ja nagu inglased ütlevad: „The rest is history!“. Veskimehe romaani uuesti üle lugedes tuleb tõdeda, et teos suudab ka kümnend hiljem omas žanris "tulemuse ära teha". Tekstile ei ole juurde tekkinud puhtamatöörlikku "mekki", nagu kahjuks paljude teiste 1990. aastatel ilmunud eesti ulmetekstide puhul. 

"Kõvera metsa" näol on tegemist tempoka ning kaasakiskuva märuliulmega, kus laskemoona ja šokolaaditahvlitega just ei koonerdata. Märuliulme oli 2000. aastate alguses meie ulmekirjanike seas suhteliselt populaarne žanr (Lew R. Berg, Tiit Tarlap). Siiski eristub „Kõver mets“ üksjagu ülejäänud tollel perioodil ilmunud märuliulme tekstidest.  Nimelt on teose tegevustik toodud just taasiseseisvunud Eestisse ning juurde on lisatud ka kerge annus etnohorror'it (libahundid, nõiakivi, haldjarahvas). Omanäoliseks motiiviks on teoses ka hüljatud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside lisamine tegevuspaigana. Selle nõukogude aja "pärandi" alakasutamine meie kirjanduses on omajagu imestust tekitav nähtus. Kodumaisesse õuduskirjandusse sobiksid ju kummalised juhtumid maha jäetud sõjaväeosades nagu valatult.

Tegemist on raamatuga, mis sobib suurepäraselt märulisõprade aega sisusatama mõnel vihmasel või udusel sügisõhtul, kui telekast tuleb ainult Nicholas Sparksi surematutest teostest vändatud filme. Vahel on ju täitsa mõnus tugitoolis istudes analüütiline mõtlemine välja lülitada ning üks uskumatu seiklus relvavendadega ette võtta. 

Andmed:

Siim Veskimees, Kõver mets, Salasõna, 2002, lk 160

Linke netiilmast:

"Kõver mets" kirjaniku kodulehel

Indrek Hargla arvustus Eesti Päevalehes

Ethel Kings - Vanaisa Omar ja Potike-Keeda (2014)

Pean häbiga tunnistama, et nähes esimest korda Ethel Kingsi debüütromaani ELLU "Uute raamatute" nimekirjas, pidasin seda mõneks järjekordseks väljamaa noorteka kiirtõlkeks. Seetõttu ei hakanud ka põhjalikumalt uurima, kes on teose autor ja millest raamat jutustab. Teist korda märkasin teost selle aasta Stalkeri nominentide nimekirjas ning minu üllatuseks "Parima eesti autori romaani" kategoorias. Mõistes oma eksimust, laenutasin koheselt Kingsi raamatu ja paari päevaga olingi oma "patu" lunastanud. Geograafilisest eripärasusest tulenevalt on mul ju uuema eesti ulmekirjandusega tutvumine suhteliselt keeruline. Nõnda haaran ma rõõmuga kinni igast õlekõrrest, et luua vähekenegi laiem pilt Stalkeri kandidaatidest enne oma hääletussedeli postitamist juunis.

Olles lugenud paarkümmend lehekülge, tabas mind Kingsi raamatu termineid kasutades "vaimne virgumine". Selleks, et "Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" kategoriseerida ulmeks, tuleb ulmakirjanduse mõistega ikka uus piirileping sõlmida. Minu jaoks on alati üks lihtsamaid viise, kuidas ulmekirjandust ära tunda vastata küsimusele: "Kas kirjanik istus üks päev maha ja otsustas teadlikult ulmeromaani kirjutama hakata?". Kingsi romaani puhul kaldun päris kindlalt vastama "Ei". Žanriliselt on pigem tegemist religioon-filosoofilise kunstmuinasjutuga, mis on saanud ehk mõningaid mõjutusi ka maagilisest realismist.

Raamat jutustab meile loo noore külapoisi Momo kasvamisest pühameheks. Süžee keskendubki teekonnale ja mitte eesmärgile. Lugedes saame osa Momo vaimsest ärkamisest oma vanaisa käe all, esimesest ilmutuslikust kogemusest (Berenike surnust ülestõusmine), võitlusest seitsme sisemise deemoniga, Kuldse Linna otsingutest ning sisemise rahu leidmisest. Loo kvintessentsiks on siiski Momo õpilane-õpetaja suhe oma vanaisaga. Vanaisa Omar ja tema õpetussõnad on aastaid Momo elu keskmeks ning juhtivateks jõuks. Taustaks on autor loonud harmoonilise maailma, kus segunevad araabia ning idamaade kultuurid. Teos on täis pikitud erinevaid idamaade õpetussõnu ja elufilosoofiat, mille järjepidev kasutamine tekitab raamatu teises pooles juba kerge üleküllastumise tunde  ("Tõde sai selguda ainult rännaku käigus."; "Mis on elu väärt, kui see teistele midagi ei anna?"; "Tollel päeval õppisim ma igas hetkes elu täiuslikkust nägema."). Eks "Kordamine on tarkuse ema", kui vahelduseks endale üht põhjamaist tarkusetera lubada.

Loodan, et Kingsi esikromaan ei jää vähemalt lugejate seas täiesti tähelepanuta, sest hetkel on see kahjuks kriitikute puhul nõnda läinud. Nimelt ei suutnud ma leida netiavarustest ühtegi arvustust või blogipostitust raamatu kohta. Samuti ei leidnud ma mingit teavet autori isiku kohta. Kuivõrd huvi idamaade ja muinasjuttude vastu on meie lugejate seas alati olnud keskmisest kõrgem, siis peaks teoreetiliselt Kingsi raamatule lugejaid leiduma. Ärge ainult korrake minu viga! Lugege enne ikka raamatu tagakaanel olev tutvustus läbi ning alles siis tehke otsus, kas tasub lugema asuda või mitte.

Andmed:

Ethel Kings, Vanaisa Omar ja Potike-Keeda, Varrak, 2014, lk 192

Linke netiilmast:

"Vanaisa Omar ja Potike-Keeda" ELLU-s

Andrus Kasemaa - Minu viimane raamat (2014)

Kas horisondi taha sõudvate pilvede vaatlemine ning fantaasial vabalt lennata laskmine on tänapäeval tõesti muutunud pärispatuks? Teoks, mida meie tarbimisühiskond üheselt hukka mõistab, kuna sellel puudub numbrites mõõdetav väärtus. Isikud, kes ei sobitu sellise ühiskonna normidega sildistatakse  teiste poolt kiiresti "veidrikeks". Teine sobilik sildike on "labiilse närvisüsteemiga hulluke". Sellise sildi saab külge ka Andrus Kasemaa romaani "Minu viimane raamat" peategelane Andreas.

Vanasti kutsuti August Gailitit eesti kirjanduse viimaseks romantikuks. Tundub, et Kasemaast on vaikselt saamas selle tiitli uueks pretendendiks. Kas on olemas midagi ürgromantilisemat, kui mererannal istuv noormees, kes ootab oma pudelipostiga teele pandud armastuskirjale vetevoogude tagant vastust? Vastust Sigridi nimeliselt Rootsi neiult, kellel pole kahjuks isegi aimu teda kogu südamest armastava noormehe olemasolust. Siiski eksisteerib ju õhkõrn võimalus, et üks sadadest teele pandud kirjadest jõuab õnnelikult Läänemere teisele kaldale ning kõik Andrease peas küpsevad unistused saavadki lõpuks tõeks. Isegi unistus piraadiperest, kes tegeleb igapäevaselt suurte kaubalaevade röövimisega.

Lugedes tajusin mingit kummalist hingesugulust Andrease ning Toomas Nipernaadi vahel. Eriti Nipernaadi versiooniga lõpunovellist "Seeba kuninganna". Mõlemad tegelased ootavad rannas oma Seeba kuningannat, kelle jalge ette asetada oma hing ja süda. Nad mõlemad täidavad oma päevi rannas hulkudes, unistades ning fantastilisi lugusid välja mõeldes (neid isegi hetkeks uskuma jäädes). Reaalne maailm ja "normaalsed" suhted ei anna nende hingele midagi. Nad peavad uskuma võimalusse, et meri uhub kunagi randa hunniku pärleid või armastatu kirja pudelisse pitseeritult. Võetakse neilt võimaluse sellesse uskuda, võetakse neilt ka põhjus eksisteerida selles maailmas.

Paljudele võib "Minu viimane raamat" jätta esmapilgul vägagi nukrameelse ja isegi kibestunud mulje. See oht valitseb eriti raamatu teises pooles, kui Andreas tegeliku "tõe" enda kohta paljastab ("pagulus" sisemaal, kooliaastad, teenistus sõjaväes, sattumine hullumajja). Samas oskab Kasemaa suurepäraselt tumedaid toone balansseerida helge huumoriga. Raamatu ühed humoorikamad episoodid on Amsterdami prostituutide surnuaed Andrease kodurannal ning kumminukkude seos Hitleri natsiarmeega. Samuti ei tohi unustada, et me ei saa teose lõpuni teda, kus algab "tõde" ja lõppeb "vale".

"Minu viimane raamat" on kindlasti mulle enim hinge läinud raamat viimastest kuudest. Kummalisel kombel said selles romaanis ühtede kaante vahel kokku viimasel ajal erinevates raamatutes esile kerkinud tüüpmotiivid (koolivägivald, sõjaväeteenistus). Samuti sai taaskord kinnitust fakt, et kõige parem depressiooni või paha tuju ravim on minek väiksele jooksuringile. Kui su jooksuring kulgeb mööda mereranda, siis hoia kindlasti silmad lahti! Äkki on lained rannale kandnud ühe pudeli kaugelt Rootsimaalt. Üks Andrease nimeline poiss oleks ütlemata õnnelik, kui sa pudelis oleva kirja temani toimetaksid. Ta ootab sind Siimon Vaa hurtsiku ees.

Andmed:

Andrus Kasemaa, Minu viimane raamat, Varrak, 2014, lk 168

Linke netiilmast:

"Minu viimane raamat" ELLU-s 

Mari Peegli arvustus Loomingus

Siim Veskimees - Poolel teel (2007)

Siim Veskimehe teostega on mul tekkinud eriskummaline suhe. Kirjaniku mõnda romaani või juttu lugedes tekib mul ajus ikka tõsine tõrge ning olen korduvalt mõelnud "See jääb nüüd küll viimaseks korraks! Ei enam!". Kuid aja möödudes vastuseis siiski ununeb ning armastusest eesti ulmekirjanduse vastu olen  lasknud Veskimehel vaikselt minu öökapile tagasi hiilida. Kahjuks lõppevad need "tagasivõtmised" üldjuhul jälle enesekirumisega ja lugematute uute lubadustega. Lubadustega, mida ma juba alateadlikult ei kavatse hoida, sest Veskimehe teostest on saanud minu "guilty pleasure".

Kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma Veskimehe romaani "Poolel teel" sisu, siis oleks see lause järgmine: "Keskeas alfa-isase abieluvälised kõrvalhüpped alternatiivsetes dimensioonides". Tundub ju täitsa intrigeeriv teema?! Kahjuks on romaan kummaline segu ühiskonnakriitilisest realismist ning eepilisest fantaasiakirjandusest (High fantasy). Ни рыба, ни мясо! Tõsihingelisele ulmefanaatik küsib: "Mille kuradi pärast see tänapäeva külaelu kohta käiv kriitika on raamatusse topitud?". Samas "tavalugeja" küsib: "Mis päkapikud, haldjarajad ja sortsid? Mitte ei saa aru?!" Lugedes taustaks natuke kirjaniku poolt avaldatud mõtteid romaani saamisloost, siis ma ei imesta raamatu nõnda laiali valguva või hoopis laiahaardelise süžee üle. Raamatu pealkiri on täiesti tahtmatult tabanud märki.

Raamatu keskseks probleemiks on erinevate alternatiivsete dimensioonide vahel toimuvad "hüpped", mis jätavad eesmärgipäratu ja pealesunnitud tunde. Iga uus "hüpe" tekitas minus segadust ning võttis ikka oma paar lehekülge aega enne, kui asjad paika loksusid. Niipea, kui hakkasin uut tegevusliini nautima toimus taas "hüpe" ja kohanemine algas otsast peale. Romaanis oli mitu korraliku potentsiaaliga süžeeliini, mille väljaarendamine oleks kindlasti garanteerinud tulemuseks igati ontliku ulmeromaani.

Romaani teiseks suuremaks probleemiks on keskse kurikaele ehk vampiir Teet Mulderi isik. Ta ei kujuta kordagi peategelasele ega maailmale tõsist ohtu. Pean tunnistama, et lugedes unustasin Mulderi tegelaskuju vahepeal hoopis ära ning alles viimasteks peatükkideks meenus, et oli vist jah raamatu alguses sellist nime mainitud. Nõrga antagonisti tõttu puudub romaanis ka korralik konflikt, mis hoiaks lugejat pingeseisundis ja ärataks soovi koheselt järgmist peatükki lugema asuda. Nõnda jõuavad väga vähesed lugejad romaani viimaste lehekülgedeni.

PS: Lõpetuseks tahaksin heita kivi ka kirjastuse kapsaaeda. Raamatu kaanekujunduse autor pole sulaselgelt romaani sisuga piisavalt tutvunud. Miks muidu on raamatu tagakaanel kujutatud tänapäevases lahingvarustuses sõdureid, kuigi romaanis kirjeldatakse hoopis üle kolmekümne aasta tagust Nõukogude-Afganistani sõda?

Andmed:

Siim Veskimees, Poolel teel, Varrak, 2007, lk 280

Linke netiilmast:
"Poolel teel" Siim Veskimehe kodulehel

Karl Martin Sinijärve arvustus Sirbis
Ott Puumeistri arvustus Eesti Päevalehes