Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (2020)

Ma olen alati armastanud jõulu- ja talveteemalisi raamatuid. Eks selle juured peitu eelkõige "Trollitalves" ja ka jutukeses, kus muumid jõulude aegu üles aetakse (pealkirjaks on sellel vist "Kuusk"). Talve võlumaailma ja imelise jõuluaja avastamisest on alati südant soojendav lugeda. Eriti veel ise lund ja jõule oodates.

Kui unistele ja natuke pahuratele muumidele tehti jõulude tähtsus lõpuks selgeks teiste Muumioru elanike poolt, siis mitmest "Teistmoodi Mööblipoe" raamatust juba meile tuttavaks saanud Aramildale on tema esimeste jõulude tähistamisel abiks päkapikk Tomte, kelle Aramilda detsembri alguses oma poest kinni püüab. 

Tomte teeb Aramildale (kes pole kunagi enne jõuludest midagi kuulnud) ja lugejale jõulude tõelise olemuse ning sinna juurde kuuluvad (kummalised) kombed ikka väga põhjalikult selgeks. Raamatu lõpuks oled koos Aramildaga läbinud otsekui kursuse "Jõulude ABC". Autor mainib järelsõnas, et loo sisse põimitud rohked jõule puudutavad teabetekstid võib lugeja ka vahele jätta, kuid isiklikult sain neist nõnda palju põnevat teada, et selle aasta perekondlikul jõuluõhtul võin nii mitmegi "põneva faktiga" särada. Kuid näiteks väiksematele pereliikmetele raamatut ette lugedes jätaksin need vast tõesti kõrvale ning keskenduks ainult Aramilda ja Tomte seiklustele.

Kui sa pole varem Aramilda ja tema mööblipoega kokku puutunud, siis on "Aramilda esimesed jõulud" tegelikult suurepärane hetk, kus selle esmapilgul natuke torris vanaprouaga tutvust teha. Nimelt on kronoloogiliselt tegemist (hetkel) sarja esimese raamatuga (näiteks saame teada, kuid Piru ja Aramilda kohtusid), kuigi ilmumise järjekorras juba kolmas. Kuid selliste asjadega pole mõtet oma peakest liigselt vaevata (need "võluväel" ajas ja ruumis liikuvad mööblipoed ongi natuke erilised). Parem hoia silmad lahti, sest Teistsugune Mööblipood võib juba homme olla sinu kodutänaval. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta!

PS: Ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile!

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud, Varrak, 2020, lk 360

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).

Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

Liisi Ojamaa - Kahel lahtisel käel (2020)

SULLE, KES SA OLED

Hääleta on huuled
hallakirme all.
Pimedus & walgus.
Teras & kristall.

Silmis öine tyhjus.
Hinges koerailm.
Kuidas käia seal, kus
enam pole hirm?

Pimedus on pyha.
Walgusest saab wall,
lõpust jälle algus.
Teras & kristall.

Kuskil pole märki
juba tuldud teest.
Kas on kuskil warju
iseenda eest?

Linnad läbi une.
Pilwed ylewal,
taewas kaitswalt tume.
Teras & kristall.

Keegi syytas tule.
Keegi andis käe.
Keegi awas uxe.
Jälle algas päew.

Kiwi on weel kindel.
Kirjal käsi all.
Sulalumes rajad.
Teras & kristall.

WÕIB OLLA

Tänawu oodati kaua
sedasama esimest lund.
Tänaw on hommikux hanges.
Las ma riimin - no pole und.

Öösel, kui maailm on tasa,
on kuulda kõik waikne & jääw.
Eriti nyyd, läbi lume,
läbi hääletult helkiwa jää.

Wõib-olla neid wiimaseid sõnu
polex pidanud ytlema nii.
Aga tagantjärele tarkus
on tarbetu niikuinii.

Wõib-olla homme on sula
& nädalad poriseid teid.
Wõib-olla need heledad hirmud
on ainsad, mis kannawad meid.


LUMEUNI 

Lumeumbes, lumeunes
wiirastuwad kired kauged.
Jäljed kaowad kylmas tules,
kiirus randmetesse raugeb.

Seda päewa, seda linna
kannad kaasas läbi talwe.
Saad weel läbi saju minna,
juuksed lahti, lumewalged.

Lumeunes, lumeumbes
tänawatel kaotad enda.
Kaotad jäljed, kired, tunded.
Leiad tuule siis & lendad.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Liisi Ojamaa (1972-2019) ligi 600-lehelise koondkogu puhul sattusid praegu valikusse kolm luuletust, mis kõlasid kuidagi eriliselt selgelt ja teravalt novembrikuu viimasel päeval, kui päike välja ei tulnudki. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Kuid tegelikult on see kogumik täis luulet igasse päeva (olenemata aastaajast ja ilmast). See on üks neist raamatutest, mis võib aastaid su öökapil olla, et saaksid iga õhtu sealt üks luuletuse lugeda ja natuke rikkamana selle päeva lõpetada. :)


Andmed:
Liisi Ojamaa, Kahel lahtisel käel: Ilmunud ja ilmumata luule, Varrak, 2020, lk 598

Linke netiilmast:
Juku-Kalle Raidi arvustus Eesti Päevalehes
Uudislõik kogumikust "Aktuaalses kaameras"

Mihkel Mutt - Mägrad hernes (2020)

Selle sügise raamatusaak on olnud uskumatult meeldiv. Mitmelt minu lemmikult jõudis raamatulettidele romaani või kogumiku näol värske teos (Hargla, Kõomägi, Friedenthal). Nõnda pole hetkekski tekkinud küsimust "Mida järgmiseks lugeda?", pigem on ikka küsimus vaba aja ja vaikse nurgakese leidmises (blogi tarbeks aja leidmisest ei hakka ma parem rääkimagi). 

Mõtlen vahel, et seda vaikset nurgakest peaks otsime ikka päälinnast kaugemal. Näiteks mõned aastad tagasi jäi mulle kuskilt vestlusest kõrva kohake nimega Alam-Kolkaküla. Paigake, mis pidi olema pärit mingist kadunud ajast, aga samas vägagi uuendusmeelne ja avatud. Kohalikud tunduvat esimesel kohtumisel küll natuke kummalised (ehk isegi kohtlased), aga samas olevat heatahtlikud ja südamega alati asja juures. Karta neid igatahes ei maksa. 

Hiljaaegu sattus täiesti pooljuhuslikult mu kätte üks kroonika, mis heidab valgust just viimase aja arengutele selles Alam-Kolkaküla nimelises paigas (sellised Liivimaa noorema riimkroonika või Lonely Planeti tüüpi ülestähendused). Vaikseks nurgakeseks seda kohta enam küll pidada ei saa. Eurokolledž eurokolledžiks (ikkagi haridusest huvitatud inimesed), kuid Valgevenest kohale smuugeldatud "saksa tallipoisid", autosid pea kohal ringi tassivad (öko)noortekambad, seksuaalselt laetud kuumad eesti poisid ning igal pool siblivad imeloomad nimega uru- ja põrgeestlased. Ja neil olla seal keegi noormees isegi mõtete lugemise masina leiutanud!

Seda kõike tundus natuke liiga palju minu jaoks. Nõnda ma otsustasin parem jääda päälinna virvarri keskele edasi ning proovida siin oma tööde ja tegemistega hakkama saada (küll see lugemine ka vaikselt edeneb). Aga kui keegi satud lähiajal Alam-Kolkaküla kanti käima, siis tulge jutustage kindlasti pärast kuuldust-nähtust, sest uudishirmu ma eitada ei saa. Aga ärge seda mõtete lugemise masinat endaga kaasa võtke! See masin tundub küll olevat saatana enda kätetöö.

PS: Loodetavasti paneb mõni usin kroonik ka tulevikus Alam-Kolkaküla kohta üht-teist kirja, sest selline paik ja sellised inimesed peavad ju kõigi oma veidrustega talletatud saama. Kaugel Euroopas peavad kindlasti kunagi tulevikus mõne suures ülikoolis antropoloogid ja ajaloolased neid kroonikaid äraütlemata väärtuslikeks allikateks.

Andmed:

Mihkel Mutt, Mägrad hernes: Alam-Kolkaküla kroonika järg, Fabian, 2020, lk 206

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mart Juure intervjuu autoriga raamatuesitlusel

Mihkel Mutt külas saates "Jukuraadio"

Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.

Andmed:

Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

Mihkel Turmann - Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis (2020)

Ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui tunnistan puhtsüdamlikult üles, et vahel leian end ikka mõtterännakutel "Kuidas küll oleks tahtnud elada aasta(te)l x". Olla osa enda ümber lahti rulluvast SUUREST AJALOOST ja äkki sinna isegi oma väike panus anda. Sihtkohtadest on olnud üheks lemmikuks eelmise sajandi esimesed kümnendid oma revolutsioonide ja vabadussõjaga.

Nende mõtterännakute katalüsaatoriks on ikka olnud head raamatud (mälestused, romaanid, monograafiad), mis viivad su silmapilguga ja täitsa tasuta soovitud sihtkohta. Kõige toredam on see, et võimalus mõne juhusliku kuuli või mürsukillu läbi hukka saada on imetilluke. Aga tõenäosus mõnel tänavanurgal kokku joosta Lenini, Churchilli või Pitkaga jällegi päris suur.

Kolm sõpra Vene kroonus (Mihkel Turmann paremal)

Üheks selliseks katalüsaatoriks oli ka aastatel 1915-1917 Mihkel Turmanni poolt peetud päevik, mis võimaldas ära käia nii idarinde kaevikutes Poolamaal kui ka tsaaririigi revolutsioonilises pealinnas. Tunda nii hinges kasvavat ärevust rindele jõudmise ees kui rõõmu uute vabaduste üle, mida pakkusid veebruarirevolutsioonile järgnenud kuud Venemaal. Turmann tajub selgelt, et on sattunud Läänemaa väikesest külast suurte sündmuste keerisesse ning üks iseenesestmõistetavana tundunud maailmakord on kokku varisemas. Turmann on ise siiski pigem vaatleja kui punalipu aktiivne lehvitaja. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed sütitavad tedagi, kuid samas ei kaota ta kainet mõistust ning ehk just meie rahvale omane enesealalhoiuinstinkt toob ta lõpuks tervena kodukülla tagasi.

Kõigile (aja)rännuhuvilistele või "Müstilise Venemaa" kuulajatele peaks Turmanni päevik küll igati sobilik pilet sajanditagusesse Petrogradi olema. Ka teie giid on igati usaldusväärne ja abivalmis. Ikkagi koolmeister ja omakandimees. Kuid ärge kohkuge, kui ta teile järsku mõne oma kirjutatud luuletuse ette loeb. Ütleme, et Siurusse poleks teda just Semperi asemel liikmeks võetud, kuid mõnel suveõhtul mööda Neeva kallast jalutades võib neid värsse kuulata küll.

Andmed:

Mihkel Turmann, Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis: Mihkel Turmanni päevik 1915-1917, Varrak, 2020, lk 272

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

Kooliaasta algus on alati täis nõnda palju sekeldamist, et lugemine jääb septembrikuus alati märkamatult tagaplaanile. Mõni pikem romaan jääb nädalateks seisma või lihtsalt pole õhtuti vaimujõudu uuega alustada. Pea on täis õppekäikude planeerimist, lastevanemate koosolekuid ning parandamist nõudvaid töövihikuid (pluss veel ülikool). Täielik virvarr!

See september algas eelmiste aastatega sarnaselt, kuid õnneks juhtusin üks päev mööda kõndima kõrvaltänava R-Kioskist ja märkasin silmanurgast midagi sügiskollast. Järsku oligi mul lugemisprobleem lahendatud. Armin Kõomäe 1000-sõnalised lühinovellid sobisid septembri elutempoga suurepäraselt. Jalutuskäik poodi = jutuke. Ootad rongi = jutuke. Keedad hommikul putru = jutuke. Nõnda oligi ühe töönädalaga kogumik loetud ja järgmise raamatuga alustamine läks juba palju kergemalt. Lugemisrütm oli taastunud.

Kõomäe temaatikad on aastatega aina teravamaks ja ütleks isegi, et küünilisemaks muutunud. Huumor on kohe kindlasti aastatega aina mustemaks läinud (millega ma olen igati rahul). Samas võib tegelikuks põhjuseks olla hoopis meid ümbritsev maailm, mis oma sulavate pooluste, lõputu tarbimise ja Hiinast valla pääsevate viirustega seda esile kutsuvad. Kõik need ja paljud teised päevakajalised teemad leiavad Kõomäe värskes kogumikus kajastamist, kuid unustusse pole vajunud ka "väikese inimese" elukese naeruväärsus, mida autor oskab nõnda kenasti uute vaatenurkade alt meile avada. 

Armin Kõomägi ühiskonnakriitika ja tema lugude "kangelased" pole kindlasti nüüd kõigile lugejatele meelt mööda, kuid kohtunud olete te nendega kindlasti. Mõnega õhtul televiisori ees istudes, teisega naaberaeda kiigates ja kolmandaga õhtul peegli ees seistes. Nüüd on nad lihtsalt kõik ühtede kaante vahel kokku saanud.

Andmed:

Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased, SA Kultuurileht, 2020, lk 96

Kaia Raudsepp - Nähtamatu tüdruk (2020)

Noorteromaanid on ikka alatihti täis draamat ning tegelaste tunneteskaala kõigub pidevalt äärmusest äärmusesse. Kuid neid noori valdavaid tundeid ja nende tagamaid eriti lahti mõtestama ei hakata. Need on lihtsalt ühe juhtunud sündmuse otsene tagajärg. Kahjuks küsimusele "Miks ma nõnda tunnen?" üldiselt ei otsita nendes raamatutepõhjalikumat vastust, vaid pigem saadab kirjanik noored järgmisele peole või mõni muu sündmus muudab just läbielatu juba teisejärguliseks. Noort lugejat hoitakse konksu otsas ikka pidevalt muutuva tegevustik abil. 

Nõnda oligi tõesti meeldiv vaheldus lugeda Kaia Raudsepa debüütromaani "Nähtamatu tüdruk", mis võttis vaatluse alla 18-aastase Lena tunnetemaailma. Seda maailma valitseb vaikus ning Lena tunneb end selles maailmas väga üksi (isegi armastavatest vanematest hoolimata). Kõige kurvem on selle juures see, et Lena on hakanud selle maailma ja oma eluga ära harjuma ning seda lausa loomulikuna võtma. Ta tunneb vaikselt, kuidas ta tasapisi aina enam nähtamatuks muutub ja näeb selles isegi omamoodi pääseteed. Õnneks juhtub ühel päeval tema ema kohvikusse Tomi-nimeline noormees, kes hakkab vaikuse ülemvõimu Lena maailmas tükk tükki haaval lõhkuma.

Kaia Raudsepp avab romaani vältel meile Lena. Noore neiu hirmud, ootused, mured ja rõõmud kirjutatakse korralikult lahti. Me saame koos Lenaga olla segaduses, otsida vastuseid, kõiges kahelda, pettuda ja rõõmu tunda. Raudsepp ei jookse mööda tunneteskaalat sprinti, vaid laseb igal tundel kesta ja mõjuda. Romaani lõpuks ma teadsin, et Lena ja tema lugu jääb mulle pikaks ajaks meelde. Minu jaoks ei saanud temast nähtamatut tüdrukut.

Andmed:
Kaia Raudsepp, Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 288

Pille-Riin Purje - Paas ja Vesiroos (2019)

Sellist pühendumist ja selliseid raamatuid vajab meie teatri(teaduse)maastik rohkem. Muidugi on eelduseks omakorda lavastused, mis mõjuvad vaatajale nõnda, et ta soovid seda teatriimet aina uuesti ja uuesti kogeda. 2006. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud Elmo Nüganeni nägemus Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osast kuulub kindlasti nende eriliste lavastuste hulka.

Pille-Riin Purje on nüüdseks näinud antud lavastust juba ligi 50 erineval õhtul (lavastus, mille pikkus on koos vaheaegadega 4 tundi ja 30 minutit) ning on Karini ja Indreku abielu kurva lõppmänguga juba pisemate detailideni tuttav. Kuid selles raamatus proovib Purje koos teatritegijate abiga (intervjuud näitlejate ja taustajõududega) jõuda veelgi lähemale Indreku ja Karini loo tuumale ning avada lavastuse uskumatu edu tagamaid ja sünnilugu.

Vesiroos ja Paas

Purje läbi viidud intervjuud on asjatundlikud ja lubavad lugejal heita pilgu teatritöö telgitagustesse. Lugedes tekib kohe tunne, et näitlejatega vestleb keegi, kes oskab küsida küsimusi, mis tegelikult on ka näitlejatele olulised. See oli vist Evelin Võigemast, kes oma intervjuus vastas, et keegi pole kunagi üheski intervjuus tema käest otseselt tema mängitava rolli või rolliloome kohta küsinud. Kuid õnneks on meil olemas Pille-Riin Purje.

Raamatu lõpus tekkis soov nüüd jälle sammud Linnateatri poole seada (usun, et see on kõiki selle raamatu lugejaid valdav tunne), et taas Nüganeni meistriteost näha. Purje raamatut lugedes ju selgus, et mul on mitmed põnevad nüansid oma teatriõhtutel kahjuks märkamata jäänud. Õnneks on võimalik veel seda muuta. Selleks on vaja lihtsalt väga nobedaid näppe järgmise kuu esimesel kuupäeval kell 11.00. Ehk läheb veel üks kord õnneks!

PS: Eestlased on ikka üks "sõge" teatrirahvas! Selline mõte tekkis lugedes näitlejate mälestusi teatrimaratonist Vargamäel. Aga sellise sõgeda rahva liige võib täitsa ju olla. :)

Andmed:

Pille-Riin Purje, Paas ja Vesiroos: Raamat Elmo Nüganeni lavastusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Tallinna Linnateater, 2019, lk 416

Linke netiilmast:

Saade raamatust saates "Kultuurimeeter"

Margus Mikomägi - Surnute raamat (2020)

See oli nüüd üks neist raamatutest, mille ma lihtsalt hingasin sisse. Aga selles hingetõmbes polnud kübetki kaduviku kõdu. Natuke nukrust ja igatsust, kuid peaasjalikult siirast tänu ja rõõmu kõigile neile minejatele selle eest, et nad olid meie eludes olemas.

Margus Mikomägi mainib selles raamatus mitmes kohas "legendiks saamist/muutumist". Paljud näitlejad koguvad aastatega publiku poolehoidu ja populaarsust, kuid legendi staatust see veel ei taga. Osade kirjanike teoseid laenutatakse ja ostetakse aastaid, kuid siis vajuvad nad unustusse. Legendi staatus on määratud vaid vähestele. 

Samas kaasneb legendi staatusega üks huvitav boonus. Ka peale lahkumist räägitakse sinust ikka veel olevikus. Sinu mõju on olnud lihtsalt niivõrd suur, et osa sinust kestaks ikka veel edasi. Jaan Kross on meie kirjanduse suurkuju! Aarne Üksküla on meie teatri legend! Noo ei sobi see OLI neisse lausetesse. Ning usun, et ka paljud teised lugejad tunnevad Mikomäe uut raamatut lugedes sarnaselt minuga, et need isikud ON meie legendid. Isegi kui eesriie enam kunagi ei avane.

Andmed:

Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks: Koguja raamat 5, Kaarnakivi Selts, 2020, lk 206

Linke netiilmast:

Raul Ranne arvustus Postimehes

Joonas Vatteri arvustus Sirbis

Märt Treieri intervjuu autoriga saates "Vikerhommik"

Urmas Vadi - Elu mõttetusest (2019)

Viimaste aastatega täielikult linnastunud Pettunud Inimeste küla palkab omale krooniku (ütleme, et ta nimi on näiteks Urmas), kelle ülesandeks saab kogukonnas aset leidvate arengute, kummaliste juhtumuste ja "tavaliste" elulugude talletamine. Kroonik Urmas täidab oma kohust põhjalikult ja südamega. Tal ei jää midagi märkamata ja üles märkimata. Olgu sissekandeks sobilik lugu pärit poe kassasabast, naabermaja akna tagant või liinibussi tualetist. 

Kroonik Urmas ei mõista kedagi hukka ega anna hinnanguid. Ta lihtsalt peegeldab meile ühe 21. sajandi väikese asula inimesi ja nendevahelisi suhteid, mis kohati jätavad vägagi eriskummalise mulje. Ja kui teile vahel lugedes tundub, et kroonik on omalt poolt irooniat ja groteski juurde pannud, siis mina pole selles üldsegi nii kindel. Kuid las jääb igaühe otsustada, kas tegemist on kõverpeegli peegelduse või realistliku päevapildiga.

Andmed:
Urmas Vadi, Elu mõttetusest, Kolm Tarka, 2019, lk 176

Linke netiilmast:

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes 

Juhani Salokannel - Noore Eesti südametunnistus (2017/2019)

Viimastel aastakümnetel on saanud juba normaalsuseks, et meie ajalooga ja seal figureerivate suurkujudega tegeletakse Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Küll on soomlaste poolt lahti kirjutatud Jaan Krossi, Jüri Vilmsi, Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi elulood. Isegi meie pealinna kohvikute ajalugu on vennasrahvale piisavalt huvi pakkunud, et sellest eraldi raamat kirjutada. Kahjuks vastupidist huvi pole veel meie poolt tekkinud, kuigi eks meil ole oma ajalooga veel küllalt maadlemist (paar aastakümmet veel kindlasti), enne kui jätkub jõudu oma mätta otsast kaugemale kiigata.

Aga Soome lahe põhjakaldal on nüüd juba otsaga Tammsaareni jõutud. Juhani Salokandle "Noore Eesti südametunnistus" on monograafia, mis peaks aitama soomlastel teha esimesi samme Tammsaare kirjanduslikku maailma. Räägitakse lahti ja analüüsitakse teoste sisu, tutvustatakse natuke kirjaniku elukäiku ning tuuakse välja paralleele soome kirjandusega.

Usun, et huvi Tammsaare teoste vastu tekitab selle raamatu lugemine küll ja aitab seda vägagi levinud "klassiku kartust" leevendada. Ja seda rahvusest ja taustast hoolimata! Endalgi tekkis kindel soov näiteks Tammsaare üliõpilaspõlve impressionistlikud novellid/jutustused riiulist üles otsida ning üldse on mind juba mõnda aega vallanud tunne, et peale viitteist aastat oleks ehk aeg ka Vargamäel korraks taas ära käia. See suvi soovitati ju eelkõige mööda Eestimaad ringi rännata.


PS: Juhani Salokannel selgitab alatihti raamatus soomlastele lahti mõningaid meie ajaloo ja ühiskonna nähtusi, millega põhjanaabrid ilmselt eriti kursis ei ole või mis tausta avamata lugejale arusaamatuks võiks jääda. Järgnevalt üks näide:

Eestlased veedavad Estonia teatri kontsertide vaheaega nii, et kontserdipublik jalutab ringis suure saali seinatagust koridori mööda. Inimesed liiguvad rahulikus voolus, ajavad juttu ja tervitavad tuttavaid. See komme on kestnud aastakümneid, nüüd juba rohkem kui sajandi. 

Mida need soomlased etenduse või kontserdi vaheajal küll teevad, kui meie "komme" on nende jaoks nii eriline, et vajab selgitavat lõiku? :)

Andmed:

Juhani Salokannel, Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A.H. Tammsaare, soome keelest tõlkinud Piret Saluri, Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 288

Linke netiilmast:

Mihkel Kunnuse arvustus Sirbis

Maarja Vaino arvustus Õpetajate Lehes

Vahur Afanasjev - Hõbehundi laulud (2020)

VABADUS

Vabadus on pinge, millel puudub ots.
Ühendatud hinged, minemise trots.

Vabadus on tuuled kuivas männikus.
Luuletused, mille sisu pole mängitud.

Vabadus on raske koorem orjale.
Karske kuu ja seened, mida korjame.

Vabadus on pinge, mis mind äratab.
Ammumaetud kont - nii mõnus järada.

Vabadus on koer, kes haukab peremeest.
Toekas tuksumine vana vere sees.

Vabadus on vaikus pärast lahingut.
Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.

Vabadust ei müüda kaubamajades.
Närvides peab maksma teda vajades.

Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.
Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.

Vabadus on piisad isa otsmikul -
leidis oma rahu surnukülmikus.

Vabadus on lumi kümnemeetrine.
Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.

Vabaduse poole tungleb inimhulk -
ühest ainsast lausest leides üha tuld.

Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.
Vabadus on võitlus, osavnäpp-massöör.

Vabaduse poole roomab igaüks,
kes on võtnud kanda elu veresüü.

Vabadus on valu, loodud lootusest.
Lapsepõlve lumi nääriootuses.

Vabadus on kauge võõras täheke,
mille poole ükskord ära läheme.


KUIGI INIMESEL HINGE  

Rängal tööl ja puhkusel
on tulemused samad.
Püsid pikali või püsti,
kuni oled vana.

Kuigi inimesel hinge
pole täis, ei tühja,
kole siiski heita ennast
unustatud kuhja.

Kevadel ja sügisel
on samamoodi valgus.
Iga lõpp on millelegi
salajane algus.

Iga inimene otsib
midagi, mis püha -
seda tehes ilusamaks
ise läheb üha.


SINU KÜLMAD, SINU KUUMAD

Sinu külmad, sinu kuumad,
kaua puutumata käed,
nagu kirsipuude juured
ammutada uue väe

tohiks minu toitvast pinnasest,
kui me oleksime koos.
Loodan, sedagi sa hindad,
et su kätest laulu loon -

et ma vihkan sinu valu,
armastan su armastust.
Palun veel, sa veidi talu
üleilmset igatsust.

Sinu mustad, sinu helged,
hetked hingestavad mind.
Kui ka muu ei ole selge,
tea, et väga vajan sind.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Vahur Afanasjev, Hõbehundi laulud, Vemsa OÜ, 2020, lk 128

Paavo Matsin - Kongo tango (2019)

Kui "Sinine kaardivägi" oli läbini positiivne lugemiselamus ja "Gogoli disko" pigem jättis lihtsalt ükskõikseks (mõju oli tegelikult ikkagi nii suur, et jätsin Matsini järgmise romaani "Must päike" lausa lugemata), siis olin möödunud reedel "Kongo tangot" lugema asudes vägagi kahtlev ja isegi natuke tõrges. Tegelikult olin olnud kõhkleval seisukohal juba eelmine nädal raamatukogus, kui asetasin juulikuuks mõeldud raamatukuhila letile piiksutamiseks (romaanivõistluse kleepsuga "Kongo tango" kõige peal). 

"Mis ma sellest võtan? Seisab paar nädalat kodus riiulis ja toon pärast lugemata tagasi. Samal ajal tahab keegi teine seda lugemiseks võtta ja jääb ilma," käisid mõtted peast läbi. Samuti oli meelde jäänud kodus raamatute nimekirja koostades paar juhuslikku lausekatkendit Matsini romaani kohta Goodreadsist ("Täiesti ajuvaba raamat!", "Müstiline tohuvabohu!"), mis just julgust ei sisendanud.

Nüüd paar päeva hiljem võin öelda, et nendel lausekatkendite autoritel oli täiesti õigus. "Kongo tango" on tõesti üks eriskummaline raamat täis inimlinde, alkeemiat, punaseid torukübaraid ja Aafrika rütme. Kuid kõik see võlus mind kummalisel kombel nõnda ära, et ei saanudki enam raamatut käest. Mind niivõrd ei huvitanud romaani sündmused ja tegelaskond (kes jäidki pigem sellisteks verevaesteks liikujateks punktist A punkti B), vaid pigem see müstikat ja reaalsust põimiv maailm. Natuke meenutas see mulle kunagi Susanne Clarke'i romaanist "Jonathan Strange & härra Norrell" saadud lugemiselamust.

Usun, et "Kongo tango" jääb sarnaselt "Gogoli diskoga" raamatuks, mille lugemise võtavad paljud küll ette, kuid üks osa jätab selle peale 50 lehekülge pooleli ja ilmselt ei puutu enam kunagi selle kirjaniku raamatuid ning teine osa loeb ja vaimustub. See on üks neist raamatutest, mida mina ei julge soovitada või jätta soovitamata. Eks peate ikka ise otsustama ka tahate Kongo rütmides tangot tantsida või see tundub teile liiga jabur.

Andmed:

Paavo Matsin, Kongo tango: lugu raskemeelsest inglist, Lepp ja Nagel, 2019, lk 232

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Märt Väljataga arvustus Sirbis

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Margit Kilumetsa intervjuu autoriga saates "OP"

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Triin Loide arvustus Sakalas

Peeter Helme intervjuu autoriga saates "Loetud ja kirjutatud"

Katrin Pauts - Öömees (2017)

Katrin Pautsi "Öömees" on üks neist raamatutest, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend just go with the flow. Ära parem hakka lugemise käigus pähe kargavatele küsimustele vastuseid otsima (näiteks ametlikult puhkusel oleva külapolitseinik Virve tegevusel kogu raamatu vältel ei tohiks ju kohtusaalis üldse mingisugust alust olla menetlustoimingute täieliku puudumise tõttu või kas linnast kohale tulnud mõrvarühm üldse kedagi ka küsitles või nad lükkasid surnukeha laibakotti ja sõitsid koju tagasi) ning lihtsalt keera järgmine lehekülg.

Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.

Andmed:

Katrin Pauts, Öömees, Rahva Raamat, 2017, lk 264

Triin Sinissaar - Mäe tippu ja tagasi (2020)

Triin Sinissaare esikromaani "Mäe tippu ja tagasi" põhiidee on tegelikult võimalik kokku võtta ühe kõige äraleierdatuma ja klišeelikuma tsitaati "It's not about the destination, it's about the journey" abil. Kuid pidagem meeles, et klišeelik lugu ei võrdu automaatselt halva looga. Vastasel juhul vaevleks inimkond juba ammu uute ja originaalsete lugude puuduse tõttu täielikus loomekriisis.

Sinissaare romaanis on oma teekonnal kolm noort inimest (Mirt, Johan ja Luukas), kelle minevik, olevik ja tulevik omavahel rohkem või vähem läbi põiminud. Oma töö tõttu satub kolmik Indiasse, kus ringi rännates ja üht buda nunna taga otsides peavad nad järsku hoopis otsa vaatama oma valu täis minevikule ning aina enam oma teadmatusega hirmutavale tulevikule.

Leelo Tungal ütles hiljuti ühes intervjuus, et heast ilukirjandusest võib leida rohkem tuge kui mõnest eneseabiõpikust. Usun, et Sinissaare raamat on selle mõtte suurepäraseks tõestuseks. Ilmselt see, mida tuhanded inimesed nendest eneseabiõpikutest otsivad (ja loodetavasti ka leiavad) on tegelikult Sinissaare poolt kaasakiskuva loona siia raamatusse kirja pandud. Inimesed võiksidki rohkem oma teekonnal teha vahepeatuse raamatupoe või raamatukogu ilukirjanduse riiuli ees ning mõne hea romaaniga õnne proovida. Positiivne mõju võib olla ootamatult suur!

Andmed:

Triin Sinissaar, Mäe tippu ja tagasi, Varrak, 2020, lk 160

Peedu Saar - Mailased (2019)

Kevadet, liblikaid ja lilli täis linnake Emajõe kaldal. Ja selle keskel üks armunud noormees. Ega kohati ei saagi päris täpselt aru, kas ta on armunud nüüd neiusse, lilledesse või armumisse endasse. Kuid järsku on kogu senine maailm tema ümber muutunud ja endale uue särava keskpunkti leidnud, mille nimeks on Veronica.

"Peasüüdlaseks", miks Peedu Saare "Mailased" su lugedes nõnda ära võlub, on ilmselt romaani kandev nukruse ja ilu sümbioos. Tahtmatult meenub sul mõni oma ammu unustusse vajunud kevadpäev täis liblikaid ja lilli. Nende keskel TEMA - sinu Veronica. Ja see tunne, mis sind tollal valdas. See kergus ja vabadus. Kui sinu ainsaks tõeliseks sooviks oli võimalus TEDA korra veel näha ja sellest naeratusest osa saada.

Ilmselt kümme või viisteist aastat tagasi oleksin ma olnud sellest raamatust täielikus vaimustuses ning "Mailastest" oleks saanud üks mu tolle perioodi lemmikraamatuid. Selles romaanis on lihtsalt nõnda palju motiive ja teemasid, mida ma tol eluetapil kirjandusest otsisin ja enda jaoks oluliseks pidasin. Kuid praegu olen tänulik selle helge tunde ja paari mälupildi eest, mida see taevasinine raamat minus lugedes tekitas. Mingi sisemine kergus ja soov lagendikul kasvavaid lilli nuusutama minna olid järsku tagasi.

Andmed:

Peedu Saar, Mailased, Paradiis, 2019, lk 184

Linke netiilmast:

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Kerstin Vesteli arvustus Müürilehes

Piret Põldvere intervjuu autoriga Värskes Rõhus

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk (2020)

Linna peal on viimased päevad levinud kulutulena kuuldused ühest uuest ja lahedast vintage'i poest Hõbeseekli tänaval. Tõsiselt hea valik pidi olema (nipsasjadest kummutiteni välja) ning hinnad isegi natuke kahtlaselt madalad.

Ehk on soodsad hinnad lihtsalt tasakaalustajaks poes olevale halvale teenindusele? Nimelt olla müüjaks/omanikuks üks vanaproua, kes kindlasti pole kunagi ühtki "Aasta teenindaja" konkurssi võitnud. Vägisõnadega ta tagasi ei hoidvat ja jälgivat sind poes olles kogu aeg "mis sa siia ära oled kaotanud" pilguga.

Samuti olla vanaproual ka üks parajalt ümar ja puhvis kulmudega koerake, kes pidi kõigil poekülastajatel sabas sörkima näoga "ehk on sul taskus midagi hääd minu jaoks". Aga hinnad pidid need "veidrused" üles kaaluma!

Eks see nädalavahetus tuleb siis sammud seada Hõbeseekli 30 suunas! Kole kangesti oleks tarvis korterisse üht "uut" kohvilauda. Jokutama ei saa jääda, sest praeguses majanduslikus olukorras võivad sellised väikesed eraettevõtted juba järgmiseks nädalaks lihtsalt ära haihtuda. 

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 204

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018) & Veritasu Tartus (2019)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan

Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!

***

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.

Andmed:

Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296
Erkki Koort, Veritasu Tartus, Hea Lugu, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
"Kättemaks Kirumpääl" ELLU-s
"Veritasu Tartus" ELLU-s

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Peeter Helme arvustus Postimehes
Meelis Oidsalu arvustus Eesti Ekspressis

HAPKOMAH - Kuidas minust sai HAPKOMAH (2016)

Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega  aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.

Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.

Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.

Andmed:

HAPKOMAH, Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm'ist, ZA/UM, 2016, lk 206

Linke netiilmast:

Mait Vaigu arvustus Sirbis

Heli Alliku arvustus Vikerkaares

Joonas Ojapi arvustus Värskes Rõhus

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Raamatu põhjal tehtud lavastus Ugalas

Johannes Käbin - Aastate ja kauguste tagant (2020)

Eelmisel suvel oli mu üks suuri "lugemisprojekte" Voldemar Panso päevaraamatud. Ühe olude tõttu Venemaal sündinud, kuid Eestis üles kasvanud noormehe saatuse vingerpusse täis teekond läbi möödunud sajandi suuri vapustusi. Aga sel kevadel sattusin lugema Eestis sündinud, kuid Venemaal üles kasvanud Johannes Käbini mälestusi ja (tema poja poolt) valitud päevikukatkeid. Kaks vastandlikku elusaatust, kelle töödele ja tegemistele nüüd nõnda erinevalt tagasi vaadatakse, kuid kelle mõju 1960.-1970. aastatel meie ühiskonnale ja kultuurile ei saa kuidagi alahinnata.

Huvitav, mis oleks saanud Käbinist, kui ta vanemad oleks Peterburi suundumise asemel jäänud talupidajateks Virumaal. Ilmselt oleks Johannese suur huvi tõukarja, loomasööda ja bioloogilise väetise vastu jäänud endiseks. Aga vasakpoolse ilmavaate vastu? Nõukogude Venemaal üles kasvanuna ei olnud küsimus enam valikutes. Johannesest pidi saama ja saigi kommunist. Ustav ja agar parteilane, kes koostas juba teismelisena seinalehti ja ootas kommunistlikult "helget" tulevikku, mis meie kõigi õnneks jäigi saabumata.

"Aastate ja kauguste tagant" sisaldab Käbini käsikirja jäänud mälestusi poisikesepõlvest kuni mahavõtmiseni EKP KK esimese sekretäri kohalt 1978. aastal (kirja pandud suures osas 1970.-1980. aastail) ning elu viimastel elukümnenditel peetud päevikute väljavõtteid. Põnevaim lugemine ongi kirjeldused Käbini lapsepõlvest eelmise sajandi alguse Peterburi eeslinnas ja raamatu lõpus olnud enesetsensuurist vabad päevikukatked. Nende puhul oli tunda, et autor on tõesti siiras ning ei tegele lihtsalt partei ees kummardamise ja oma saba kergitamisega (à la küll meie ikka ehitasime seda kommunismi palehigis üles ja tahtsime ainult head).

Usun, et ajaloohuvilised leiavad sellest raamatust neile huvi pakkuvad kohad kenasti üles, kuid olge valmis ka lehekülgede viisi ENSV parimate lüpsjate ja kaevurite nimekirju läbi töötama. Küll tollal ikka mõisteti Eestimaal tööd rügada. Ilmselt pidi kõik kohad ainult armastust täis olema.

Andmed:

Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant: Mälestused ja päevikukatked, Varrak, 2020, lk 392

Linke netiilmast:

Jaak Alliku arvustus Sirbis
Heimar Lengi arvustus Õhtulehes
Videolõik kultuurisaatest "OP"
Holger Kaintsi arvustus Postimehes

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

Juhan Viiding - Mina olin Jüri Üdi (1978)

järv

Meilt mõnda võeti ega võetud viimast.
Kord saame kõik.
Järv loorub lahti udu külmast piimast
ja ongi kõik.

Kõrv tabab kauge inimlooma hõike.
Ah sina seal.
Ei kuule täpselt. Ma ei jõua kõike
siin ilma peal.

***

veereva elu ragin
kõik ikka igavikku
puutrepi tuttav nagin
ma kohtan päkapikku
männimetsas homme
kell kolmveerand 12
ja meil on kena komme
suudelda teineteist
puude tüved on soojad
soe on päkapikk
kusagil on looja
miski on igavik


***

Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed -
teispoolsused mõlemad need.

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma Tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (seekord oli valikut äraütlemata raske teha). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)

Andmed:

Juhan Viiding, Mina olin Jüri Üdi, Eesti Raamat, 1978, lk 156

Mari Tarand - Ajapildi sees (2008)

Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.

Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.

Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.

Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.

Andmed:

Mari Tarand, Ajapildi sees: Lapsepõlv Juhaniga, Ilmamaa, 2008, lk 276

Linke netiilmast:
Mart Juure arvustus Postimehes
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Andres Laasiku arvustus Eesti Päevalehes
Jaan Kaplinski arvustus Eesti Ekspressis

Kaja Kann - Tänavatüdruk (2020)

Tartu üliõpilaselu on kujutatud meie kirjanduses juba aastakümneid ning ilmselt on sel teemal isegi mõni Tartu tudeng oma diplomitöö kirjutanud (meta!). Kahjuks Tallinna ülikoolide auditooriumid ja ühikad ei ole nõnda ohtralt ilukirjanduses figureerida saanud (TTÜ küll erinevates mälestusteostes sagedamini), kuigi ka siinsete ülikoolide koridorides liigub ringi legendaarseid õppejõude ja püüeldakse aina uute teadmiste poole.

Seda senist puudujääki leevendab just poelettidele jõudnud Kaja Kannu autobiograafiline romaan "Tänavatüdruk", mis räägib filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis. Tegemist on (enese)irooniat täis tagasivaatega ühe loovinimese hüppest tudengiellu, mis sai alguse juhuslikust silma jäänud kuulutusest. Romaan toob lugejani rea kummalisi ja muigama panevaid seiku TLÜ siniste toolidega koridoridest ning erinevatest loengutest ja seminaridest. Lõpuks ma ei oskagi öelda, mis mind rohkem naerma ajas - üliõpilaste pidevad vabandused ja täielik saamatus või õppejõudude pidev ohkamine stiilis "Kuidas te ikka veel aru ei saanud?!?". Tegelikult hakkas mõlemast osapoolest kahju - (teaduslikult mõttetuid) esseid vorpivatest tudengitest ja neid lugema pidavatest õppejõududest. Tundus, et palju targemaks ei saanud keegi. :)

Kõrvalliinina jookseb raamatust läbi ka vabakutselise etenduskunstniku/kriitiku tööd ja tegemised, kuid see osa teosest jääb natuke hõredaks ja oleks tegelikult täiesti eraldi romaani väärt tegevusliin. Eriti kui Kaja Kann kirjutaks selle loo lahti sarnase teravalt otsekohese tooniga, nagu ta "Tänavatüdruku"  puhul tegi (näiteks õppejõudude nimed on jäänud muutmata). Igatahes jään autori järgmist raamatut ootama, kuid seni otsin omale lugemiseks välja tema debüütteose "Eratee", kus peaks natuke parema pildi saama Kaja eneseotsingutest Pardimäel.

Andmed:

Kaja Kann, Tänavatüdruk, Varrak, 2020, lk 256

Linke netiilmast:

Inna Grünfeldti intervjuu autoriga Virumaa Teatajas

Johanna Rossi arvustus Sirbis

Sandra Müüri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Keiu Virro arvustus Eesti Päevalehes

Maarja Kangro - Minu auhinnad (2018)

Ikka on inimestele meeldinud kiigata neid huvitavate eluvaldkondade köögipoolele. Nagu ameeriklased ütlevad, siis inimesed tahavad ikka vahel teada "how sausage gets made". Isiklikult on mind kõige rohkem huvitanud teatrilava telgitagused ja spordisangarite rassimised treeninglaagrites. Kuid ilmselt olen siiski kõige enam lugenud just meie kirjanike töödest ja tegemistest. 

Uue võimaluse piiluda kirjanike ja ka erinevate auhinnažüriide tagatuppa annab Maarja Kangro "Minu auhinnad". Selles raamatu esimeses pooles räägib Kango talle omase mõnusa sarkasmi ja (enese)irooniaga enda võidetud auhindadest (tõlkevõistluse auhinnad, Tukla novelliauhinnad, Kulka aastapreemiad jne) ja oma tööst erinevates žüriides (näiteks Balti Assamblee auhinna žürii tegemised tunduvad seda raamatut lugedes ikka täieliku naljanumbrina). 

Raamatu teises pooles annab Kangro laiema ülevaate üldse kirjandusauhindade jagamise traditsioonidest, korioosumeist, statistikast ja suundumustest meil ja mujal. Minu jaoks oli see pool raamatust üllatuslikult isegi põnevam lugemine ning leidsin mitmeid välisautoreid, kelle loomingu vastu mul siiras huvi tekkis. Seetõttu soovitaksingi seda raamatut eelkõige neile, kes otsivad meie ja maailma kirjandusmaastikult avastamiseks uusi autoreid, ning muidugi neile, kes on meie koduse kirjanduseluga hästi kursis. Usun, et ühed leiavad omale tänu "Minu auhindadele" kindlasti mõne põneva raamatu lugemiseks ning teised saavad Kangroga mõnusalt kaasa muiata.

Andmed:

Maarja Kangro, Minu auhinnad, Nähtamatu Ahv, 2018, lk 336

Linke netiilmast:

Kaupo Meieli arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus Eesti Päevalehes

Leena Kurvet-Käosaare arvustus Keeles ja Kirjanduses

Alvar Loogi arvustus Postimehes

Peeter Sauteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Ülestõusjad ja kodukäijad (2020)

Ilmselt on surma ja sellele järgneva mõtestamine  olnud üks inimkonnale iseloomulikumaid omadusi. Me oleme aastasadu tahtnud teada, mis tuleb PÄRAST ning kuidas seda on kõigi lubatud ja lubamatute vahenditega võimalik vältida (igavese elu võimalikkus või surnute ellu äratamine). Hirm TUNDMATUSE ees on lihtsalt liiga suur!

Indrek Hargla poolt koostatud kogumikus "Ülestõusjad ja kodukäijad" ongi kaksteist kodumaist kirjanikku hakanud nüüd teaduse, maagia kui ka maaväliste jõudude abil Surma ennast üle kavaldada. Lugeja saab rännata nii kaugesse tulevikku, kui planeetidevahelised kosmoselennud on juba võimalikud, kui ka madistada muinasjutulises (digi)maailmas koos Hallvanakese ja Ussikuningaga. Siin- ja sealpool surma piiri käiakse ikka korduvalt ära ning algselt võiduna tunduvad sündmused osutuvad alatihti surmast palju koletumateks alternatiivideks.

Selliste jutukogumike puhul on alati tekste, mis sind lugejana koheselt kaasa kisuvad ning loo lõppedes sooviksid kohe kätte võtta täispika romaani, et saaksid end sellele maailmale pikemalt pühenduda ("Karma võlg", "Hallvanake ja Ussikuningas"). Seejärel on tekstid, mis toimivadki lühijuttudena suurepäraselt ja annavad sulle lugejana ühe tervikliku elamuse ("Toonele tagasitulek", "Kõtse talu elajad"). Viimaseks leiab alati mõned lood, mille puhul tuleb juba mõni päev hiljem oma mälu värskendamiseks raamat uuesti kätte võtta ja natuke lehitseda, et isegi jutu üldine tegevustik meelde tuleks.  

"Ülestõusjate ja kodukäijate" puhul on esimesse kahte kategooriasse kuuluvate tekstide ülekaal valdav. Lisaks annab see kogumik vägagi ülevaatliku pildi meie praegusest ulmemaastikust (rõõmustav on naisautorite jätkuv esilekerkimine) ja sobib suurepäraselt esmaseks tutvumiseks meie eriilmeliste autoritega. Loodetavasti jätkab kirjastus Raudhammas ka järgmistel aastatel temaatiliste ulmeantoloogiate väljaandmist (eelnevalt ilmunud "Eestid, mida ei olnud" ja "Vinguv jalaluu"). Teemasid, mida ulme vallas "kaardistada" peaks jätkuma veel mitme kogumiku jagu.


PS: Marge Nelgi poolt illustreeritud raamatukaas on ilmselt minu viimaste aastate vaieldamatu lemmik. Lihtsalt lummavalt kaunis!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Ülestõusjad ja kodukäijad: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2020, lk 310

Kersti Kivirüüt - Deemonitaltsutajad (2019)

Nähes kaanel autori nime ja pealkirja "Deemonitaltsutajad" ootasin ikka hoopis teistsugust romaani. Kersti Kivirüüdi looming on ju alati olnud ikka rohkem või vähem ulme poole kaldu (olgu see noortele mõeldud "Okultismiklubi" lood või paar aastat tagasi ilmunud "Värav"), kuid ta on kätt proovinud ka põnevusromaanide vallas ("Tuulte linn" või "Mäng mõisa peale").

Kuigi "Deemonitaltsutajaid" võib rahuliku südamega just kahe viimasega ühte ritta panna ja seda natuke naiivse põnevusromaanina lugeda, siis tegelikult on (vist) tegemist hoopis ühe üpris sarkastilise satiiriga ühe kohaliku omavalitsuse (Kambja ja Ülenurme valdade sundliitmise järel tekkinud ühendvalla) ning laiemalt meie koduse poliitmaastiku kohta.

Kohati tundub raamat lihtsalt mingi isikliku arveteõiendamisena ja isegi mitte eriti varjatud viisil. Eeldan, et kohalikud elanikud leiavad romaani tegelastele mitmeid prototüüpe enda valla elanike seast. Kohati tundus lugu ikka päris absurdseks minevat (kõik seoses ususekti ja kriminaalse jõuguga), kuid samas usun, et romaanis vägagi värvikalt kirjeldatud minister Mäggeri (Janek Mäggi) külaskäiku Kambjasse ja rahvakoosoleku vaimset "taset" ei ole autor (kahjuks) ise pidanud välja mõtlema.

Ajaviiteromaanina isegi soovitan "Deemonitaltsutajad" paariks õhtuks kätte võtta. Lugu läheb kiiresti ja lõpuks hakkad isegi mõtlema, kui tõenäolised on mõned romaanis välja pakutud arengud meie riigis. Kas tõesti piisab mõnest üksikust korrumpeerunud ametnikust, et terve piirkonna elu põrguks muuta? Eks demokraatia vitsad peksavad iseend kõige valusamini.

Andmed:

Kersti Kivirüüt, Deemonitaltsutajad, Tänapäev, 2019, lk 222

Tõnu Õnnepalu - Paradiis (2009)

Meil kõigil on olemas see paik ja aeg, kus olime tõeliselt õnnelikud. Meie oma väike Paradiis. Koht, kus hommikuti oli päike sind juba köögis ootamas ning õhtud olid nõnda vaiksed ja mahedad, et kuidagi ei sobinud enne hämaruse saabumist tuppa ronida. Ikka pidid sa maja ees trepil istuma ja vaatama kuidas loodus vaikselt end unele sätib. Pisimutukad, linnud, lilled ja isegi tuul. Alles siis, kui esimesed tähed tuhmilt särama lõid, teadsid, et ka sinul on lõpuks õigus selle kohe igavikku kaduva päevaga hüvasti jätta.

Kahjuks tihti mõistame selle paiga väärtust alles siis, kui olema oma Paradiisist välja aetud või ise läinud nooruse uljuses mujale seda "õiget" õnne otsima. Nüüd ei julge enam isegi sinna kaotatud Paradiisi tagasi tahta, sest oled ise nõnda muutunud ning kardad ainult pettuda (endas ja Paradiisis).

Kuid mõnel vaiksel kevadõhtul, märgates taas taevas esimesi tuhmilt särama löövaid tähti, meenub sulle see kauge aeg ja paik. Järsku tunned, et sinu otsingud ei ole veel lõppenud. Sinus on veel jõudu ja tahtmist. Sest kusagil on sind ootamas üks vana trepp, millel istudes saad rahus kuulata tuule uinumist. Sinu uus Paradiis!

Andmed:

Tõnu Õnnepalu, Paradiis, Varrak, 2009, lk 192

Linke netiilmast:

"Paradiis" ELLU-s

Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses

Tanel Veerne arvustus Eesti Päevalehes

Vilja Kiisleri arvustus Sirbis

Joonas Hellerma arvustus Keeles ja Kirjanduses

Heili Sibritsa intervjuu autoriga Postimehes