Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral").
Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks.
Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.
Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!
Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et
noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.
Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!
Andmed:
Maniakkide Tänav,
Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir,
Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368
Linke netiilmast:Elar Haljase arvustus
ReaktorisElar Haljase arvustus
Reaktoris
