Contra - Tugitoolitšempioni eined (2012)

Eestlased armastavad ja vihkavad oma sportlasi tõelise kirega ning tugitoolisport on vaieldamatult spordiala number üks meie riigis. Staadionile või korvpallihalli veavad end kohale ikka täielikud fanatid ning suusa- või ralliraja ääres seisab juba üldse poolsõge kontingent. Normaalne inimene võtab olümpiamängude esimesel päeval sinise lehe ja põeb järgmised neli nädalat raskekujulist läkaköha, mis imekombel kaob olümpiatule kustudes.

Contra on oma raamatusse kogunud kokku selle sajandi suurimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti ning maailma spordist. Usun, et väga suur hulk meist on täpselt samadel hetkedel istunud koos Contraga väreleva ekraani ees ja tundnud adrenaliinitaseme tõusu oma organismis. Mina heldisin korduvalt seda raamatut lugedes ning nooruspõlve mälestuspildid kerkisid aina uuesti ja uuesti. Ohh, olid ikka ajad! Odakaared olid pikemad, klassikasamm klassikalisem ja Andorra võidetavam. Ja kui palju oli meil tollal noori ja andekaid sportlasi! Muidugi nüüdseks on selgunud, et tegemist oli kõigest noorte sportlastega. Andekuse on nad kõik nende paari aastaga kuhugi ära kaotanud. Kes suusarajale, kes Ameerikasse, kes kaugushüppekasti. 

Vahel on ikka tore saada kinnitust, et sa pole ainuke "hulluke", kellele mingid sentimeetrid ja kümnendiksekundid korda lähevad. Rääkimata kümnevõistluse punktidest! Loodetavasti tuleval suvel saan esimest korda alates koolipõlvest kergejõustiku maailmameistrivõistlusi südamerahuga jälgida. Ei saa salata, et möödunud kevadel koolipapa ametit vastu võttes ka see väike boonus meeles mõlkus. Suvi ja London juba paistavad!

Andmed:

Contra, Tugitoolitšempioni eined, Tänapäev, 2012, lk 304

Juhan Voolaid - Tartu õuduskaupmees (2016)

Kummastavad kohtumised veelgi kummalisemate tegelastega ning seda muidugi legendaarsetes paikades - Kivisild/Kaarsild, vana kaubamaja ja Vanemuise teater. Juhan Voolaid jätkab oma Tartu (ajaloo) konstrueerimist ning kutsub meid sellesse unenäolisse linna koos jalutama.

Kolmes loos heidetakse pilk Tartu märgilistele paikadele. Kõigil neil paikadel on oma ajalugu, aga samas on igal tartlasel nende paikadega oma isiklik lugu ja seos. Nõnda kuulemegi verisest saladusest, mida Kivisild varjab; hingame sisse vana kaubamaja kopitanud õhku ja saame Vanemuise teatris toimunud "etendusetuselt" põneva elamuse.

"Tartu õuduskaupmeest" lugedes saad sa kiiresti aru, millise soojusega Voolaid oma kodulinna armastab. Umbes poole raamatu peal meenus mulle korraga Aleksei Turovski ja see õhin, millega tema on neljajalgsetest sõpradest räägib. Midagi sellist tajusin ma ka selle raamatu juures. Nõnda lugesingi raamatu teist poolt nõnda, et jutustajahääleks mu peas oli Turovski. Järgmine kord panen peas mängima Hillar Palametsa hääle! :)

Andmed:

Juhan Voolaid, Tartu õuduskaupmees, Hea Lugu, 2016, lk 200

Linke netiilmast:

Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes

Katrin Pauts - Politseiniku tütar (2016) & Tulekandja (2016)

No olgem ausad, seda oli ju oodata! Indrek Hargla fenomenaalse edu tuules pidi lõpuks ka kodumaine krimikirjandus elavnemismärke näitama hakkama. Eestlane armastab verd ja surma! Eestlasele meeldib üle detektiivi parema õla piiluda hambad irevil surnukeha ning oma halle ajurakukesi treenida. Meie viimaste kümnendite tõlkekirjandus ja telekavad on selle selgeks tõestuseks. Mitu korda oleme rahvusringhäälingu vahendusel Hercule Poirot jõulupeost osa võtnud?

Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!

Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.

Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.

Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!

Andmed:

Katrin Pauts, Politseiniku tütar: Saaremaa põnevik, Varrak, 2016, lk 312

Katrin Pauts, Tulekandja: Muhumaa põnevik, Varrak, 2016, lk 264

Linke netiilmast:

"Politseiniku tütar" ELLU's

Raul Vinni arvustus Saarte Hääles

Raido Kahmi arvustus Saarte Hääles

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Juhan Voolaid - Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Mööda Tartu kesklinna kakerdab südaööl hokirõivastuses purupurjus onkel. Vajadusel ronib mööda köisredelit teele jäävate majade katustele ja laskub teisel pool maja köit mööda taas maapinnale. Väikeste vaheaegade tagant kummardab ja karjub: "Tömptorn", "Veretorn" või "Pasatorn". 

Siht on tal tapvast viinahaisust hoolimata võrdlemisi sirge ja eesmärk üllas. Ta tahab oma kunagist Tartut tagasi! Selleks tuleb täita iseendale ja kodulinnale antud lubadus ning teha üks jalutuskäik mööda linnamüüri. Probleemiks on muidugi sulaselgelt see, et linnamüürist ja kunagistest tornidest/väravatest on säilinud ainult mõni üksik jupp. Siin tulevadki mängu köisredelid ja hokikaitsmed.

Ma ei imestaks kõige vähemalgi määral, kui mulle tuleks selline kiivris onuke Toomemäel või Raekoja platsil vastu. Tartus kehtivad teistsugused normaalsuse normid ja elavad teistsugused inimesed. Ma ilmselt arvaks, et Tartu vaim on jälle liikvel ning seekord ainult temale teadaolevatel põhjustel sellisel kujul materialiseerunud. Legendaarsete vanameistrite otsustes ei kahelda ning ollakse tänulikud, et võidakse nende tegudele kaasa elada.

Juhan Voolaiu teos ongi kummardus sellele legendaarsele linnale ja seal ringi hõljuvale vaimule. Järgmine nädal taas Tartus olles võtan kindlasti Voolaiu raamatu giidiks kaasa ning teen ka ise väikese tuuri kunagisel linnamüüril. Köisredelid, kaitsmed ja hokikiivri jätan siiski veel seekord koju, küll tuleb ka nende aeg.

PS: Saadikud, kes 1763. ja 1775. aastal Peterburi jõudsid, et teatada maatasa põlenud Tartust, oleks viidud ikka keisrinna ette (mitte tsaari)!

Andmed:

Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril, AS Atlex, 2014, lk 140

Linke netiilmast:

Rasmus Rekardi arvustus Tartu Ekspressis

Aapo Ilvese arvustus Eesti Ekspressis 

Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes

Raimu Hansoni arvutsus Postimehes