Mihkel Mutt - Eesti ümberlõikaja (2016)

Esiteks, milline keel! Tahtsin hakata esimesest peatükist alates üles märkima erinevaid lauseid, mida tulevikus oma keskkooli õpilastele harjutustesse või etteütlustesse panna. Mihkel Muti keeleline pädevus ja mitmekülgsus on lihtsalt hämmastav. Meistriklass!

Teiseks, milline iroonia ja satiir! Kõik saavad omad vitsad kätte! Liberaalid ja konservatiivid, uus ja vana Euroopa, skeptikud ja kaasajooksikud, matsid ja vurled. Kõige tähelepanuväärsem Muti romaani juures on asjaolu, et ükski osapool ei saa aru, et autor irvitab ka tema üle. Ühes kohvikunurgas seletab Konservatiiv seda, kuidas Mutt oma tekstis ikka seda multikultit naeruvääristab ja näitab Euroopa vaikset vajumist soomülkasse. Samas kiidab kõrvallauas Vasakliberaal õllekannu taga Muti vahedat sulge ja oskust esile kerkiva tagurluse tühisust karikeerida. Mustad mõlemad!

Kolmandaks, milline mõttemängude katalüsaator! Võtke "Eesti ümberlõikaja" kätte, lugege ja mõelge süvenenult kaasa. Kuhu läheb Euroopa? Kuhu jääb Eesti? Kas meil on ühist tulevikku või üleüldse ka minevikku? Mis on suurim oht eestlusele või Eestile? Kus peitub tegelikult meie tuleviku võti? Mutt kutsub meid üheskoos nende küsimuste üle pead murdma.

Andmed:

Mihkel Mutt, Eesti ümberlõikaja, Fabian, 2016, lk 208

Linke netiilmast:

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis

Valle-Sten Maiste intervjuu autoriga Sirbis

Ivar Soopan - Kõik poisid ei saa suureks (2008)

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud raamatu esimese ning viimase peatüki lugemata jätta. Samas mõistan, et ilma nendeta poleks kirjanik ilmselt kunagi kirjutanud kõike seda toredat, mis nende vahele jäi. Valus oli sellest hoolimata!

Igas tänavas ja igas hoovis on alati olnud oma poisikeste kamp, kes ehitavad onne, mängivad luurekat ning loobite kossu. Selliste kampade lahutamatuks osaks on olnud ka "veriste lahingute" pidamine naaberuulitsate ja -õuede poistega. Ühel päeval loobite üksteist kivide või käbidega, järgmine päev mängite maha tulise vutimatši. Nõnda mööduvad lapsepõlve suved ja talved.


Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.

Enamiku poistekampade lood ja seiklused ei jõua kunagi raamatukaante vahele, seetõttu on rõõm seda suurem lugedes teost "Kõik poisid ei saa suureks". Lapsepõlv ärkab neis korraks uuesti ellu ning oled uskumatult rõõmus selle üürikese taaskohtumise üle. Kamp on jälle koos!

Andmed:

Ivar Soopan, Kõik poisid ei saa suureks, Eesti Päevaleht, 2008, lk 174

Linke netiilmast:

"Kõik poisid ei saa suureks" ELLU-s

Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes

Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar (1982)

Lapsepõlve filmielamustest on mul väga säravalt meeles kaks dialoogi surma ja headuse üle - Arno ja Lible kirikutornis ning Arabella ja Aadu piraadilaeval. "Mis on surm? Miks on surm?" küsivad noored vanadelt. Nemad vastavad ausalt ja oma parema äranägemise järgi. Last ei hellitata inglite ja paradiisiga. Milleks? Laps saab ju kohe aru, kui talle valetatakse ning seda mõlemal pool ekraani.

Aino Pervik ei kirjuta lastele muinasjuttu, vaid väga verise loo ulgumeredelt. "Arabella, mereröövli tütar" on jõhkralt aus ja ausalt jõhker raamat. Inimelu on väärt kõiki su kullamägesid või ei maksa punast krossigi. Vahepealset varianti ei ole! Kuid kõige kallim ja erakordsem kõigist võrku jäänud varandustest on killuke headust ja sõprus. Midagi hinnalisemat pole seni suudetud leida.

Andmed:

Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar, Eesti Raamat, 1982, lk 199

Jim Ashilevi - Kehade mets (2015)

Istusin laupäeva hommikul pooltühjas bussis, mis kesklinnast Õismäe suunas veeres ja lugesin viimast peatükki Ashilevi "Kehade metsast". Tõnismäel istus mu kõrvale üks natuke kopituse ja õlle järele lõhnav papi. Taksopargi juures hakkas ta kangesti nihelema ja märkasin, et ta uuris suure huviga mu raamatut. Järsku teavitas neiu sõitjaid heleda häälega, et saabumas on Hipodroomi peatus ja ma hakkasin end püsti ajama. Järsku kostus mu kõrvalt natuke karune hääl: "Noorhärra, millest see raamat räägib?" Bussi uksed juba avanesid ja rahvas hakkas väljuma. Sattusin korraks segadusse, vaatasin papi punetavaid silmi, vastasin puterdades "Ühe noore inimese üksinduse valust..." ja hüppasin viimasel sekundil sulguvate uste vahelt uulitsale. Ma vaatasin mõne sekundi liiklusvoogudesse kaduvat bussi ja mõtlesin korraks, kas papi hakkab nüüd selle lause peale seda raamatut lugema või mitte.

Loodan tõesti, et too papi hakkas Ashilevi "Kehade metsa" lugema ja leidis sealt ammu mälus tuhmunud hetked aastakümnete tagant. Hetked, mis tundusid toona nõnda olulistena, et võisid su maailma täielikult tükkideks kiskuda või selle paradiisina näivaks muuta. Päikeseline kevadhommik lasteaia mänguväljakul, kõmpimine koju oma elu esimese kahega koolikotis, TEMA huulte sõnulseletamatu pehmus ja sinu põse vastas olevad kergelt virsiku järele lõhnavad kuldpruunid juuksed. Kes meist ei tahaks kordki veel tajuda mõnda SIIN OLEMISE HETKE nõnda suure intensiivsusega, et ainus võimalus värisema hakanud käsi varjata on TEMAST kinni haarata ja TA tugevalt enda vastu suruda? See on veel võimalik!

"Kehade mets" võtabki vaatluse alla sellised hetked ühe Tallinna noormehe suureks sirgumise teelt. See on valuline ja üksik teekond, kus üheks põhilisemaks sooviks on lihtsalt kuuluda ning tajuda lähedust, sest üksildus on midagi kirjeldamatult kohutavat. Parem olla ori kui erak! Nõnda mööduvadki peategelase aastad lasteaiast ülikoolini sotsiaalses perifeerias, kus levivad igasugu kuulujutud "päris maailmast" ja kuhu vahel satub mõni eksinud teeline. Resignatsioon võtab küll aastatega peategelase üle aina enam võimust, kuid soov sealt pageda ei kao kunagi. Aina uuesti ja uuesti üritamine hoiabki romaani kaldumast liialt depressiivsusesse ning aitab säilitada positiivset nooti lõpuni. Sest olles leidnud teeviida, millele on suurte tähtedega kirjutatud "ARMASTUS", oled sa tegelikult juba õige teeotsa avastanud. Nüüd tuleb lihtsalt teele asuda!

Andmed:

Jim Ashilevi, Kehade mets, Libros Insanos, 2015, lk 224

Linke netiilmast:

"Kehade mets" ELLU-s

Maarja Pärtna intervjuu autoriga Sirbis

Hanna Linda Korbi arvustus Müürilehes

Maia Tammjärve arvustus Loomingus