Andrus Kivirähk - Rehepapp (2000)

Kultusromaan "Rehepapp" ei kujuta eestlasi ja meie elu kõverpeeglis, vaid annab vägagi vahetu pildi meist ning meie tõelisest loomusest. Võtame nüüd hetkeks aja maha ja mõtleme rahulikult oma tutvuskonna ning laiemalt kogu meie ühiskonna peale. Ma olen kindel, et igaüks meist tunneb/teab mõnd tegelast "Rehepapist". Olgu selleks Imbi ja Ärni, kes ainult võimaluse tekkides isegi sipelgapesast okkad ära varastaksid või Muna Ott, kes täna sülgab südamerahus risti peale ja homme vajadusel vanakuradi pildi peale. Vahest tunnete hoopis natuke lihtsameelset ja romantilise hingega kubjas Hansu või särtsakat ja sirgeselgset Räägu Liinat. Äkki olete kokku puutunud oma ahnusest lõhki mineva Aida-Oskari või toapoiss Intsuga, kes kööginurgas on kõige suurem isamaalane üldse. Õnnega olete muidugi koos juhul, kui esimesena tuleb teil meelde krutskeid ja elutarkust täis Rehe-Sander. Kui te tõesti mõnd romaani tegelasega sarnast kuju oma ringkonnast ei suuda meelde tuletada, siis lööge lahti värske ajaleht ning küll juba mõni tont, Kiil, koll, Kaljurand või mumm teile põlevate silmadega vastu jõllitab.

"Rehepappi" on juba viimased viisteist aastat kiidetud oskuse eest eestlaste tüüpilisemaid iseloomuomadusi (ahnus, ihnus, uhkus) koomilises võtmes kujutada. Seetõttu proovin alljärgnevalt romaani natuke teise nurga alt lahti mõtestada ja mõnda uut lähenemisnurka Kivirähki teksti lugemisele pakkuda.

Prantsuskeelse "Rehepappi" kaanekujundus

Lõputult on räägitud 700-aastasest orjaööst ning selle seni kestvast mõjust eestlaste mentaliteedile ja orjarahvaks olemisest. Pigem on see orjarahva sildi kleepimine vabatahtlikult endale otsaette üks isekas ja kasuahne tegu. Mängime aina märtreid ja kannatajaid, kellele peaks ajalooliselt ja ka mõne humanitaarabi pakikese näol vankumatut toetust ning kaastunnet avaldama. Tahame olla lihtsalt Põhjala juudid oma püha kannatustelooga. Teine äravalitud rahvas.

Ungarikeelse "Rehepapi" kaanekujundus

"Rehepapp" avab selle orjarahvaks olemise juures veel ühe huvitava tahu, mis tavaliselt kannatajat simuleeriv eestlane kiiresti ära unustab. Nimelt orjade suhe neid endid teenivatesse orjadesse ehk talurahva vahekord krattide ja puukidega (tegelikult sulaste/teenijatüdrukute allegooria). Talurahvas on ise tegelikeks orjapidajateks muutunud ning esimese astme orja piits plaksub palju halastamatult teise astme orja turjal. Just kilter, kubjas ja aidamees (põrgu järjekorras eesõiguse omajad) olid külaühiskonnas kõige vihatumad isikud. Mitte mõisahärra! Kõige selgemini tuleb see ülema-alluva suhe esile kratt Joosepi ja Rehe-Sanderi vahelises vestluses:

""Nojah, puugi ja krati hädad teid ei huvita," urises kratt. "Nemad peavad teid ainult orjama, aga kui siis selle töö eest õiglast tasu nõuavad - hinge, nii nagu kokku lepitud, siis on pahad pealegi. Te olete vargad! Varastate parunilt, varastate teineteiselt ja varastate põrgult, aga maksta ei taha kunagi." 
"Meil pole millega maksta," vastas rehepapp. "On vaid seesama, kokku näpatu. Ja siis veel elu - mis kõigub niigi pidevalt ämblikuniidi otsas. Mets on täis tonte ja hunte, tõved luuravad põõsastes, katk võib iga hetk sisse astuda, mõis kamandab oma tahtmist mööda. Meie elu on samuti varastatud, ja iga päev peame seda igasugu vigurite ja trikkide abil uuesti näppama, et homseni hinges püsida. Kui me hakkaksime ausalt kõige eest maksma, mis meist siis saaks? Meid polekski, ja poleks ka sind, Joosep, sest keegi teine ei viitsiks vanadele luudadele ja saunavihtadele Vanatondilt hinge sisse kaubelda. /.../ Ja parem on olla varas, kes püsib hinges vaid näppamise najal, kui aus maksja."".

Suhtumine "Kuna nemad varastavalt meilt, siis meil on õigus varastada teilt!" on vist ainus orjapõlvest pärit jäänuk, mis kahjuks seniajani on eestlaste seas püsima jäänud. Õigustus tuleb ju kuidagi oma kuritegudele leida. Juhul, kui muu ei aita, siis lapselikult hüüda "Aga kõik teevad nii!!! Miks peaks ma ainus loll olema, kes ilma jääb!?". Sellise mentaliteedi vohamine ei muuda meid äravalitud rahvaks, vaid üheks tavaliseks pätikambaks.

Lõpetuseks tahaksin veel mainida, et iga kord "Rehepappi" lugedes hakkab mu peas Aarne Üksküla oma kergelt kragiseva häälega rääkima. Aarne Üksküla on tänu teatrilavastusele ning audioraamatule minu jaoks olnud senini see üks ja ainus Rehe-Sander. Ootan põnevusega järgmisel sügisel esilinastuvat filmiversiooni ning loodan, et eesti teatri grand old man saab väärika järglase.

Andmed:

Andrus Kivirähk, Rehepapp ehk November, Varrak, 2000, lk 199

Linke netiilmast:

"Rehepapp" ELLU-s

Ott Rauni arvustus Sirbis
Andrus Noraki artikkel Sirbis
Argo Riistani arvustus Postimehes