Lille Roomets - Üks väike valge tuvi (2019)

Kõik viimasel noorteromaanide võistlusel esikolmikusse tulnud tekstid lõpuks läbi loetud. Viimaseks jätsin sihilikult võidutöö, milleks oli Lille Roometsa debüütromaan "Üks väike valge tuvi". Kui kahe teise koha pälvinud romaanist olen juba blogis kirjutanud, siis nüüd on aeg võidutöö käes.

Roomets on suutnud teksti mahutada kolm põhiliini (krimka, koolikiusamine, üksindus/leinaga toime tulemine), mis üksteist toetavad ning lugu kenasti tempokana hoiavad. Kriminaalne element tekstis oli muidugi natuke liiga lihtsakoeline (mul oli juba 20 leheküljeks süüdlane teada), kuid kõrvalliinina siiski piisavalt huvitav. Tunduvalt põnevam ja ainulaadsem temaatika oli selektiivse mutismi sisse toomine meie noorekirjandusse ning selle lahkamine koolikiusamise varjus. Muidugi see tekitas suuri küsimusi kooli juhtkonna ja õpetajate pädevuses.

Lõpuks väärib kiitust ka tegevuspaiga valik. Ei ole mindud anonüümse Eestimaa väikeasula ehk Kapa-Kohila teed, vaid raamatukaante vahel ärkab ellu reaalne Karksi-Nuia, koos oma koolimaja, ürgoru ja kalmistuga. Karksi-Nuiast on kujunemas täiesti arvestatav ja omanäoline tegevuspaik meie noortekirjanduses. Ega muud, kui Karksi-Nuia kooli viiendikele ja kuuendikele Soopan ning seitsmendikele ja kaheksandikele Roomets kätte ja asi ants! :)

PS: Groot ja "Star Wars"???? No kuulge!!! Lubamatu apsakas! :)

Andmed:

Lille Roomets, Üks väike valge tuvi, Tänapäev, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

"Üks väike valge tuvi" ELLUs

Alice Lokki arvustus Sakalas

Allan Aan & Tiit Karuks - Jooksja. Enn Selliku lugu (2019)

Pole paremat aega Enn Selliku raamatust kirjutada, kui pärast hommikust jooksuringi terviserajal. Paarkümmend kilomeetrit mändide all vuditud. Pea selge ja keha algavaks päevaks energiast pakatamas. Meeldivamat algust laupäevale annab ikka otsida.

Enn Sellik ei olnud minu nooruspõlve kangelane või noorte kergejõustiklaste eeskuju. Tema sportlaskarjäär oli juba tükk aega enne minu sündi lõppenud ning saanud statistikaks vanades olümpiaraamatutes. Minu põlvkond kasvas Erki Noole ja kümnevõistluse vaimus (Erki! Erki! Erki!). Võitude sära tuhmub tegelikult ju üpris kiiresti ning ainult väga väga erakordsed saavutused ja sporditähed jäävad rahva mälus üle aegade kestma (näiteks Kristjan Palusalu oma kahe olümpiakullaga).

Rahvaste spartakiaadil 1974. aastal

Rahva mälu värskendamiseks ning inspiratsiooniks noortele on üks hea raamat siinkohal igati abiks. Iga noorsportlane, kes unistab olümpiamängudel osalemisest või medali võitmisest, peaks Enn Selliku raamatu läbi lugema (jooksjatele kohustuslik!!!). Kuidas üks Alutaguse metsade vahel treenimist alustanud poiss jõudis suure töö ja tahtega kahel korral olümpiamängudele ning kelle rekorditele (5000 m ja 10000 m) pole keegi Maarjamaal aastakümneid ligilähedalegi saanud.

Raamat võtab kenasti kokku Selliku sportlaskarjääri. Kõigile, kes on vähegi kursis jooksualadega, on raamatus mainitud treeningmahud vägagi kõnekad. Ainult suur armastus ala vastu ja kindel soov maailma paremikku jõuda paneb kedagi ennast sellisest kadalipust läbi roomama. Pluss veel karm olelusvõitlus koha eest Nõukogude Liidu koondises, kus mitte-venelane pidi olema selgelt parem, et ta üldse jutule võetaks. Kahju, et mitu põlvkonda  tugitoolisportlasi on pidanud üles kasvama ilma oma keskmaajooksu täheta, kellele tulihingeliselt kaasa elada. Ehk satub see raamat siiski mõne noore jäärapäise poisi või tüdruku kätte ning näeme kunagi taas Eesti värvides staierit olümpiafinaalis staadioniringe võtmas.

PS: Ma tahaks lugeda mõne Nõukogude Liidu kergejõustikukoondisesse kuulnud venelase nüüdsel ajal ilmunud mälestusi. Meie sportlaste juttude järgi olid nemad lõpuni puhtad poisid ja ütlesid alati kõigile dopinguainetele "EI!" (Sellik muuseas tunnistab raamatus, et kogu jooksukoondis, tema kaasaarvatud, pani veredopingut, kuid tollal see veel reeglite vastane ei olnud). Aga venelased neelasid alati pakutud pillid kohe alla ja küsisid veel lisaportsjonit. Huvitav, kas vene sportlaste mälestustes panid kõik baltlased alati dopingut ja nemad ise olid puhtad? Ega polegi muud, kui tuleb "uhkust tunda", et maailmas eestlastest ausamaid sportlasi pole ning mulgikapsad ja kõva töö võib ka olümpiamedali tuua.

Andmed:

Allan Aan & Tiit Karuks, Jooksja. Enn Selliku lugu, Hea Lugu, 2019, lk 224

Linke netiilmast:

Erik Gamzejevi arvustus Põhjarannikus

Liina Vagula - Keegi teine (2018)

Väiksena oli üks mu lemmikuid mõttemänge "Mida ma teeksin, kui ma satuksin oma praegust teadmistega tagasi noorema mina aega". Jah, ääretult pika ning lohiseva nimega mäng, aga 5. klassi juntsuna oli tore fantaseerida, mida teeksin, kui ma homme ärkaksin ja oleksin jälle 2. klassis, aga kolm aastat targemana. Tavaliselt lõppesid need mängud tõdemusega, et oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi korralikult ja süstemaatiliselt treeningutega alustama, mitte niisama lulli lööma. Oli ju 8-aastase minu unistuste töökoht kümnevõistleja.

See mäng tuli mulle meelde, kui lugesin Liina Vagula romaani "Keegi teine". Nimelt ärkab 15-aastane Eliise üks hommik üles 1995. aastas, kuid mitte noorema minana, vaid oma ema 15-aastases kehas. Minu esimene mõte raamatu tagakaanelt tutvustust lugedes oli muidugi "Freaky Friday", kuid seda rada Eliise lugu siiski ei lähe. 

Üldse jätakski nüüd raamatu loo uutele lugejatele ise avastada (NO spoilers!!!) ning märgiks siinkohal ära mõned teksti plussid ja miinused:
1) Kindlasti võib plussiks lugeda nostalgialaksu, mille tekst mingis vanuses lugejatele annab. Aeg, kui elu oli lihtsam, muru rohelisem ja taevas sinisem. Õhtuti ei jõllitanud iga pereliige vaikselt oma ekraani diivaninurgas, vaid vaadati üheskoos "Santa Barbarat" või "Metsikut roosi".
2) Romaan annab võimaluse praegustele teismelistele heita pilk oma vanemate noorusaega ning kõrvutada seda enda rõõmude ja muredega.
3) Ma ei tahtnud kuidagi uskuda Eliise reaktsiooni, kui ta ärkas esimesel hommikul oma ema kehas. Liiga rahulik ja kaalutletud käitumine. Ei hirmu ega paanikat? Küsimused miks ja kuidas ei tulnud üldse teemaks.
4) Eliise vaatenurgast kirjutatud peatükke lugedes oli kogu aeg tunne, et need on kirjutatud vanema ja kogenenuma inimese poolt. Liiga ratsionaalne ning isegi õpetlik suhtumine.

Tore, et ka noortekirjanduses leiavad 1990. aastad kajastamist, sest tollal ju tegelikult selliseid klassikaks saanud ja oma aega hästi edasi andvaid tekste ei ilmunud. Samuti on mul sügiseks nii mõnelegi 7. ja 8. klassi tüdrukule jälle üks lugemissoovitus varnast võtta. Ehk tuleb neile ka väike loeng "Santa Barbarast" enne pidada, et nad mõistaksid seebikate kultuurilist tähtsust tolles ajas. Küll on tore, et mõned asjad on minevikku jäänud!

Andmed:

Liina Vagula, Keegi teine, Tänapäev, 2018, lk 196

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda." 

või

"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)

Andmed:

Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Agur Tänava arvustus Reaktoris