Viimasel ajal on aina enam hakanud kasvama mu huvi varajaste 1990. aastate vastu Eestis. Ehk on tegemist lihtsalt ealiste iseärasustega ja nostalgiarakukeste tõusuga vereringes. Järsku tundub võrreldes praegusega tollane rohumätas palju rohelisem ja oma tegemistes vabam. Vastukaaluks polnud muidugi see mätas eriti seadusekuulelik ning alatihti oli ta määrdunud verepritsmetega. Selline ülbe nolk!
Ilmselt võis väljend "Ülbe nolk" vabalt ka üle lugupeetud kirjanikehärrade huulte lipsata, kui nad noorest (:)kivisildnikust isekeskis kohvitassi taga juttu tegid. See Rakverest pärit mees ei tahtnud kuidagi sobituda nõukaajal tavapäraseks saanud kirjaniku halli ülikonda ning mingist kirjanikkonnas valitsevast hierarhiast ja kirjutamata reeglitest ei soovinud ta midagi kuulda. Õnneks oli tal küllaga mõttekaaslasi (Sinijärv, Ehlvest, Ränik, Kauksi Ülle) ning vaevu hingitsev Tartu kirjanduselu oli järsku suminat ja teravaid sutsamisi täis. "Ülbe nolgi" staatus oli küll visa kaduma, kuid peagi tõusid selle kõrvale palju säravamad aunimetused. Tuhandete Lemmik oli sündinud!
Kauksi Ülle kummalise saatuse ja poolikuks jäänud teos "Ülim tõde" vaatlebki seda eredat perioodi meie kirjandusloos. Lugedes tunduvad kõik need reaalselt aset leidnud sündmused ning värvikas tegelaskond lausa müütilistena. Tekib tunne, et oled sattunud mõnda Kiviräha maailma, kus inimesed mõistavad liblikate keelt ja iga nurga tagant võib mõni tont välja astuda. Tegelikkuses kollitavad noori kirjanikke toonases Tartus tontide asemel hoopis Runnel ja Lõhmus, kes pole seejuures üldsegi vähem hirmutavad. "Ülim tõde" pakubki meile võimaluse kuulda tolleaegsetesse kõlakaid, kohtuda lugejatega ja viibida isegi kohtuprotsessil. Kõik, milleta üks normaalselt toimiv kirjanduselu läbi ei saa.
Andmed:
Kauksi Ülle, Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 142
Linke netiilmast:
Vikerraadio saade "Ülbed üheksakümnendad" kirjandusest
Joosep Susi intervjuu (:)kivisildnikuga Müürilehes
