Mait Mikelsaar - Küünlakorjajad (2022)

Ilmselt tuleb kõigil vahel mõne teatrikülastuse, kinos nähtud filmi või raamatu puhul ette, et rääkides tuttavale sellest kultuurikogemusest on kõige sobilikum omadussõna, mida sa leida suudad IMELIK. Tavalistest HEA-PAHA, MEELDIS-EI MEELDINUD skaaladest jääb nagu väheks. Sõna IMELIK võtab kogu su kogemuse palju paremini ja täpsemalt kokku.

Sama omadussõna kasutaksin ka Mait Mikelsaare debüütromaani "Küünlakorjajad" kohta. Romaani teema -  imelik, aga samas intrigeeriv (kord tundus, et tegemist on krimkaga, siis ulmeromaaniga ja lõpuks müstikasse kalduva tekstiga). Romaani tegelased - omajagu imelik kamp külainimesi, kes osa olid täitsa sümpaatsed. Romaani stiil - ma ei tea, mis see oli, aga leidsin end tihti lauseid üle lugemas, et mõtet kätte saada. Romaani lõpplahendus - tundus, et nõnda palju kõrvalliine jäi lihtsalt õhku rippuma ja vastused saamata.

Ehk kõige imelikum oli see, et ma lugesin raamatu tegelikult suhteliselt ühe jutiga läbi. Kõik eelmises lõigus välja toodud punktid ilmselt isegi soodustasid seda, sest tekkis tõesti huvi, kuhu kirjanik oma looga välja tahab jõuda. Mina jõudsin igatahes sinna välja, et järgmine kord kalmistul jalutades pean vareseid ja ronki palju pingsamalt silmas. Nõnda imeliku mõttega ongi vast paslik lõpetada. :)

Andmed:

Mait Mikelsaar, Küünlakorjajad, Eesti Raamat, 2022, lk 184

Kaia Raudsepp - Kui ainult (2022)

Sel nädalal sattusime koolis kolleegiga arutama populaarsete teemade üle tänapäeva "klassikalises" noortekirjanduses (ühe kooliõpilase eluraskustega võitlemise ja eneseleidmise lugu). Tõdesime, et väga paljud raamatud, mida olema viimastel aastatel lugenud, on ikka üpris tumedates toonides. Näiteks tundub et, koolikiusamise kujutamine on muutunud pigem "kõrvalnähtuseks" muude noort peategelasest rõhuvate probleemide kõrval. 

Meie vestluse ajendiks oli Kaia Raudsepa värske noorteromaan "Kui ainult", milles autor kujutab aasta vältel 18-aastase Helena võitlusi leina, enesesüüdistuste ja küsimusega "MIKS?!?" peale traagilist autoõnnetust, milles hukkus ta parim sõbranna. Arutasime kolleegiga, kui lihtsalt noored lugejad kõigi nende raskete teemadega suudavad samastuda või otsivad nad raamatutest hoopis pääsu nende eest. Kuigi kirjanike poolt taolistesse raamatutesse sisse pandud probleemid ja temaatikad on elulised, siis nad kujutavad ju ikkagi suhteliselt erandlikke situatsioone, millega suur osa noori inimesi loodetavasti ei pea kokku puutuma mujal, kui just nimelt raamatukaante vahel.

Ütlen ausalt, et endalgi oli kohati päris raske lugeda Helena nõiaringi kinni jäänud mõtteid ja tundeid, kuigi olen aastaid tagasi kõrvalt näinud natuke sarnast juhtumit. Tekkis soov sarnaselt Mirjamile Raudsepa raamatus raputada Helenat ja karjuda: "Sina oled ju elus! Miks sa sellest aru ei saa ja edasi ei suuda minna?" Kuid eks siin tuleb tõdeda sama asja, mida me ka sel nädalal koolis arutades tegime - meie, kes pole neid olukordi ise kogenud (kliiniline depressioon, söömishäired, sügav lein), ei suuda kunagi lõpuni mõista nende inimeste sees olevaid tundeid. Meie ülesandeks on lihtsalt proovida neid enda kõrval märgata, mõista ja neile toeks olla. Et selle ülesandega paremini hakkama saada, on raamatud nagu "Kui ainult" kindlasti suureks abiks.

PS: Selliste raamatute lõpus või tagakaanel peaks olema tekstilõik, kus oleks kirjas erinevad võimalused abi saamiseks leinaga toime tulemiseks (nõuandetelefon või veebilehe aadress).

Andmed:

Kaia Raudsepp, Kui ainult, Varrak, 2022, lk 232

Monica-Linde Klemet - Küpsete pirnide kuma (2022)

Vahel kaotan end raamatutesse, mis räägivad "väikese inimeste" "lihtsatest eludest". Appi, kui snoobilt see nüüd kõlas! Proovin natuke oma välja käidud mõtete täpsemalt selgitada. :) 

Mõtlen neid raamatuid, mis jäävad laias kirjanduspildis üldjuhul tähelepanuta nii meediakajastuse kui ka kriitika mõttes, kuid on nii linnade, aga eriti väiksemate kohtade raamatukogudes lugejate seas väga populaarsed. Raamatud, mille tegelasteks võiksid vabalt olla sinu kolleeg Sirje või naabrimees Risto. Neid raamatuid lugedes tunned end äkki nõnda turvaliselt ja koduselt, et peatükk järgneb peatükile ja õhtu või kahega ongi raamat läbi loetud.

Sellisesse "tsooni" olin ma ka Monica-Linde Klemeti "Küpsete pirnide kumaga". Terjena oli silme ees abikaasa kolleeg kontorist, Marguseks hõimlane ja Hardiks kunagine kamraad kaitseväest. Tegelased elust enesest. Isegi Harksil leidsin kohana paralleeli reaalsest elust, kuhu olid kõigi nende "vanade tuttavate" eluteed nad kokku toonud.

Kuigi raamatusse oli kokku kuhjunud hulga teemasid, mida autor 200 leheküljel käsitleda püüdis (noore naise eneseotsingud, väikese asula kiiksud, kummitavad minevikuvarjud, traagiline armukolmnurk), siis Klemeti voolav ja selge stiil lubas looga väga lihtsalt kaasa minna. Usun, et sellest raamatust võiks just maaraamatukogudes korralik hitt saada, sest Terje ja tema kaasteeliste lugu pakub äratundmisrõõmu ja ohtralt võimalust samastuda. Kuigi raamatud lubavad meil põgeneda kaugetesse aegadesse ja võõrastele maadele, siis vahel otsime just seda oma inimeste ja oma paiga lugu.

Andmed:
Monica-Linde Klemet, Küpsete pirnide kuma, Eesti Raamat, 2022, lk 192