Marek Kahro - Seal, kus näkid laulavad (2016)

Minu rännakud mööda kodumaise kriminaalkirjanduse radasid jätkuvad endiselt. Seekord jõudsin Rakvere lähistel asuvasse väikesesse Luivere asulasse, kus on aset leidnud rida lahendamata mõrvu, mis kõik on kuidagi seotud paarkümmend aastat tagasi kummalistel asjaoludel kohaliku järve uppunud noormehega. Kahtlaseid isikuid on muidugi palju, kuid niidiotsi pea üldse mitte. Kes ütles, et sogases vees on lihtsam kalu püüda?

Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.

Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.

Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.


Andmed:

Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad, Pilgrim, 2016. lk 264

Linke netiilmast:

"Seal, kes näkid laulavad" ELLU's

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis

Elina Allase intervjuu autoriga Lõunalehes

Katrin Pauts - Hull hobune (2018)

Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.

Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.

PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)

Andmed:

Katrin Pauts, Hull hobune: Hiiumaa põnevik, Varrak, 2018, lk 232