Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.

Andmed:

Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

Mihkel Turmann - Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis (2020)

Ilmselt ei räägi ma ainult enda eest, kui tunnistan puhtsüdamlikult üles, et vahel leian end ikka mõtterännakutel "Kuidas küll oleks tahtnud elada aasta(te)l x". Olla osa enda ümber lahti rulluvast SUUREST AJALOOST ja äkki sinna isegi oma väike panus anda. Sihtkohtadest on olnud üheks lemmikuks eelmise sajandi esimesed kümnendid oma revolutsioonide ja vabadussõjaga.

Nende mõtterännakute katalüsaatoriks on ikka olnud head raamatud (mälestused, romaanid, monograafiad), mis viivad su silmapilguga ja täitsa tasuta soovitud sihtkohta. Kõige toredam on see, et võimalus mõne juhusliku kuuli või mürsukillu läbi hukka saada on imetilluke. Aga tõenäosus mõnel tänavanurgal kokku joosta Lenini, Churchilli või Pitkaga jällegi päris suur.

Kolm sõpra Vene kroonus (Mihkel Turmann paremal)

Üheks selliseks katalüsaatoriks oli ka aastatel 1915-1917 Mihkel Turmanni poolt peetud päevik, mis võimaldas ära käia nii idarinde kaevikutes Poolamaal kui ka tsaaririigi revolutsioonilises pealinnas. Tunda nii hinges kasvavat ärevust rindele jõudmise ees kui rõõmu uute vabaduste üle, mida pakkusid veebruarirevolutsioonile järgnenud kuud Venemaal. Turmann tajub selgelt, et on sattunud Läänemaa väikesest külast suurte sündmuste keerisesse ning üks iseenesestmõistetavana tundunud maailmakord on kokku varisemas. Turmann on ise siiski pigem vaatleja kui punalipu aktiivne lehvitaja. Vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed sütitavad tedagi, kuid samas ei kaota ta kainet mõistust ning ehk just meie rahvale omane enesealalhoiuinstinkt toob ta lõpuks tervena kodukülla tagasi.

Kõigile (aja)rännuhuvilistele või "Müstilise Venemaa" kuulajatele peaks Turmanni päevik küll igati sobilik pilet sajanditagusesse Petrogradi olema. Ka teie giid on igati usaldusväärne ja abivalmis. Ikkagi koolmeister ja omakandimees. Kuid ärge kohkuge, kui ta teile järsku mõne oma kirjutatud luuletuse ette loeb. Ütleme, et Siurusse poleks teda just Semperi asemel liikmeks võetud, kuid mõnel suveõhtul mööda Neeva kallast jalutades võib neid värsse kuulata küll.

Andmed:

Mihkel Turmann, Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis: Mihkel Turmanni päevik 1915-1917, Varrak, 2020, lk 272

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Armin Kõomägi - Perifeeria kangelased (2020)

Kooliaasta algus on alati täis nõnda palju sekeldamist, et lugemine jääb septembrikuus alati märkamatult tagaplaanile. Mõni pikem romaan jääb nädalateks seisma või lihtsalt pole õhtuti vaimujõudu uuega alustada. Pea on täis õppekäikude planeerimist, lastevanemate koosolekuid ning parandamist nõudvaid töövihikuid (pluss veel ülikool). Täielik virvarr!

See september algas eelmiste aastatega sarnaselt, kuid õnneks juhtusin üks päev mööda kõndima kõrvaltänava R-Kioskist ja märkasin silmanurgast midagi sügiskollast. Järsku oligi mul lugemisprobleem lahendatud. Armin Kõomäe 1000-sõnalised lühinovellid sobisid septembri elutempoga suurepäraselt. Jalutuskäik poodi = jutuke. Ootad rongi = jutuke. Keedad hommikul putru = jutuke. Nõnda oligi ühe töönädalaga kogumik loetud ja järgmise raamatuga alustamine läks juba palju kergemalt. Lugemisrütm oli taastunud.

Kõomäe temaatikad on aastatega aina teravamaks ja ütleks isegi, et küünilisemaks muutunud. Huumor on kohe kindlasti aastatega aina mustemaks läinud (millega ma olen igati rahul). Samas võib tegelikuks põhjuseks olla hoopis meid ümbritsev maailm, mis oma sulavate pooluste, lõputu tarbimise ja Hiinast valla pääsevate viirustega seda esile kutsuvad. Kõik need ja paljud teised päevakajalised teemad leiavad Kõomäe värskes kogumikus kajastamist, kuid unustusse pole vajunud ka "väikese inimese" elukese naeruväärsus, mida autor oskab nõnda kenasti uute vaatenurkade alt meile avada. 

Armin Kõomägi ühiskonnakriitika ja tema lugude "kangelased" pole kindlasti nüüd kõigile lugejatele meelt mööda, kuid kohtunud olete te nendega kindlasti. Mõnega õhtul televiisori ees istudes, teisega naaberaeda kiigates ja kolmandaga õhtul peegli ees seistes. Nüüd on nad lihtsalt kõik ühtede kaante vahel kokku saanud.

Andmed:

Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased, SA Kultuurileht, 2020, lk 96