"Marie Underi Euroopa-reisid" (2010), "Karl Ristikivi teekonnad" (2012) & "Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid" (2017)

Kahjuks ei olnud meil sel aastal võimalik minna juba traditsiooniks saanud kevadisele puhkusereisile (näiteks Belgia ja Brüssel olid eelmine aprill lihtsalt vaimustavad). Mina istusin riigieksami komisjonis ning Evelin omandas ülikoolis uusi tarkusi tõlkimise ja saksa keele kohta. Kuigi mu keha ei saanud kodumaa pinnalt lahkuda, siis see ei takistanud mu vaimul ette võtmast üht korralikku reisi koos Marie, Arturi, kahe Karli ja Friedaga.

Kus me kõik koos ära ei käinud! Lapimaast Marokoni, Brasiiliast Tseilonini! Nõnda paljusid armsaks saanud paiku sai uuesti külastatud ning vaikselt unustusse vajuvaid mälupilte korralikult värskendatud. Sain taas lihtsalt sõnatuna seista Kölni toomkiriku trepil, kolada Malta ordu võimsates kindlustustes ning pärast mitmetunnist matka väsinuna nautida päikesetõusu Adam's Peaki tipus.

Reisikaaslaste üle ma kurta ei saa (Evelini nad muidugi asendada ei suutnud). Marie ja Artur seletasid natuke liiga palju oma printsessikestest, kuid olid igati toredad kaaslased õhtustel teatriskäikudel. Frieda pani meid igas uues linnas esiteks pargipingile istuma ja pidas kahetunnise loengu, kus võttis "lühidalt" kokku linna ajaloo. Kaks Karli olid nüüd küll üksteise täielikud vastandid. Kröits tahtis alati üksi jalutada, kuid seejuures kaebas alalõpmata oma valutavate kehaosade ning talla all oleva villi üle. Kummaline mehike! Ast omakorda ei löönud millegi ees risti ette. Läks esimese ettejuhtuva kohalikuga juttu puhuma ning meelitas meid isegi haaremit külastama (!). Ta ikka rõhutas, et kui me juba siia oleme kokku tulnud, siis tuleb kõik sülle kukkuvad võimalused ka ära proovida.

Tagasi koju jõudes hakkasin koheselt suveks uusi reisiplaane tegema. Nõnda palju on ju maailmas paiku, kuhu me pole Eveliniga veel oma rännakutel jõudnud. Tahaks juba kuskil kõrvaltänava vaikses kohvikus istuda, pidevalt kuhugi tõttavaid kohalikke jälgida ning postkaardi tagaküljele kodustele tervitusi kirjutada. Postkaarte on tegelikult põnevam saata, kui neid kaugetelt maadelt saada. Sest sel juhul oled sina ise võõrastele radadele rändama läinud.

Andmed:

Sirje Kiin (koostaja), Marie Underi Euroopa-reisid: Kuuskümmend üks kirja tütardele 17. X 1918-13. V 1930, Go Group & Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 160

Janika Kronberg (koostaja), Karl Ristikivi teekonnad: Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946-1976, Go Group, 2012, lk 208

Janika Kronberg (koostaja), Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid: Sõprade teateid rännuteedelt 1905-1950, Go Group, 2017, lk 168

Linke netiilmast:

Kairi Printsi arvustus Eesti Ekspressis

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Rein Veidemanni arvustus Postimehes

Peeter Oleski arvustus Maalehes

Peeter Oleski arvustus Sirbis

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Mall Jõe arvustus Keeles ja Kirjanduses

Piret Raud - Initsiaal purjeka ja papagoiga (2018)

Eks igaüks meist tahab, et keegi vahel märkaks sinu pingutust ja ütleks "Tubli! Vaata, kui kenasti see sul välja tuli!". Ühest sõnast või lausejupist piisab, et silma särama lööks ja terve päev järsku päikest täis saaks.

Koolis näen ma sellist reaktsiooni iga päev. Tunni lõppu tähistav kell heliseb ja möll läheb lahti. Sa peatad ühe klassist välja jooksva juntsu, võtad need paar sekundit vahetunnist, et talle mõne hea sõna öelda (Lihtsalt "Tubli!" ei tohi muuseas üldse öelda! Ülikoolis keelati rangelt ära!). Näed, kuidas järsku on tal totaalselt meelest läinud, et sõbrad ootavad või vaja on minna kehaliseks riideid vahetama. Keegi märkas, et ta täna püüdsin sellest hirmutavast käänete rägastikust aru saada ning oli tõesti mõttega asja kallal. TEMA paistis silma! 

Sama tunnustusihalust kogeb Piret Raua romaanis ka kalligraaf Eda. See kiitus ei pea ilmtingimata tulema mingi KULKA preemia või auhinna näol. Eda soovib lihtsalt, et temale lähedased inimesed mõistaksid ning paneksid tähele tema otsinguid ja pingutusi. Samuti on see romaan kunstnikuks olemise raskustest praeguses kapitalistlikus ühiskonnas. Kas jääda kindlaks on nägemuse juurde või lasta tellijal/maksjal dikteerida kunstiteose valmimisprotsessi? Kas kunstnik saab tänapäeval üldse enam vaba olla või on ta seda üldse kunagi olnud?

Sellised allhoovused läbivad Raua väga ladusas keeles kirja pandud romaani ning annavad tegelikult üpriski lihtsa süžeega loole tuntava sügavuse. Mina ütlen igatahes autorile kõiki pedagoogilisi õpetusi eirates "Tubli!" ja loodan, et see toob ehk korrakski tema näole naeratuse. Minule tema romaan igatahes tõi.

PS: Mul on tunne, et romaanis Edat akna taga piilumas käinud hõbekajakal oli rohkem kui üks "ohver". Nimelt eelmine sügis jõllitas õhtuti üks kajakas nädalate viisi meie akna taga. Me tõsimeeli arvasime, et ta tuli iga õhtu kell 19.00 oma lemmikseriaali meie akna taha vaatama.

Andmed:

Piret Raud, Initsiaal purjeka ja papagoiga, Tänapäev, 2018, lk 201

Linke netiilmast:

"Initsiaal purjeka ja papagioga" ELLUs

Janika Läänemetsa arvustus Sirbis

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Piret Raud - Natuke napakad lood (2012) & Teistmoodi printsessilood (2013)

Tegelikult on 90% maailmas ilmuvatest lasteraamatutest üksteisega peaaegu äravahetamiseni sarnased. Seda muidugi põhjusel on neis kasutatakse üht vana ja äraproovitud valemit. Kirjanikul tuleb lihtsalt kirjutada natuke headusest ja natuke kurjusest, natuke kõnelevatest loomadest ja natuke salapärastest paikadest, natuke suurest sõprusest ja natuke väikestest pättustest. Seda järgides saad igati toreda ja südamliku raamatu, mida pisikesed lugejad igati rõõmsa meelega nohisedes loevad.

Aga siis tulevad kuskilt kirjanikud, kes ei järgi seda edukat valemit, vaid kirjutavad hoopis midagi teistsugust kokku. Isegi võiks öelda, et midagi natuke napakat! Need on kirjanikud kelle raamatutes seiklevad tolmuinglid, samblast habemega mehikesed ning jõehobusid meenutavad trollid. Selline kirjanik on ka Piret Raud, kellest on saamas üks mu lemmikuid. Tema mõnusa kiiksuga lood toovad lugedes lihtsalt naeratuse suule ning lõhuvad igivanasid lastekirjanduse stereotüüpe. Lihtsalt suurepärased lood, kui soovid pere pisematele outside the box mõtlemist õpetada.

Andmed:

Piret Raud, Natuke napakad lood, Tänapäev, 2012, lk 92

Piret Raud, Teistmoodi printsessilood, Tänapäev, 2013, lk 104

Linke netiilmast:

Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

Tiina Vapperi intervjuu autoriga Õpetajate Lehes

Aarne Mägi - Maru lugu (2018)

Tartul on Keränen, Karksi-Nuial Soopan, Kassisabal Janno ja Palamusel muidugi härra Luts. Igal paigal võiks olla oma lastekirjanik, kes selle linna või küla põngerjad raamatukaante vahele lahti laseb ja neid siis sulega taga ajama hakkab. Iga kirjandusõpetaja oleks sellise omakandi raamatu eest äraütlemata tänulik.

Kuressaares töötavad algklasside õpetajad võivad seda nüüd küll olla, sest hiljuti ilmus Aarne Mäe lasteraamat "Maru lugu". Südamesoojust, siirast rõõmu ja ka väikest jõuluimet sisaldav teos sobib suurepäraselt detsembrikuus klassiga läbi lugeda. Samuti saab klassiga jalutada Kaevu ja Uue tänava nurgale, kus raamatus mainitud vana kaevumaja siiani püsti on. Kindlasti tahavad õpilased nüüd oma kõrva vastu seda suruda või mõnest praost sisse piiluda. Kas nendega juhtub niisamuti kui Maruga raamatus? Mida healt lasteraamatult veel tahta, kui elu ja kirjanduse reaalset põimumist.

Andmed:

Aarne Mägi, Maru lugu, Varrak, 2018, lk 132

Linke netiilmast:

Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERR'i kultuuriportaalis

Urmas Vadi - Kohtumine tundmatuga (2008)

Urmas Vadi tekste lugema asudes pead sa valmis olema, et satud mingisse kummalise nihkega paralleeluniversumisse. Kõik tundub alguses normaalne ja mõistusega seletatav, kuid järsku hakkab koer sinuga rääkima või kilpkonn pisaraid valama. Ära satu paanikasse! Ja kindlasti ära löö raamatut hooga kinni! Hoopis sule korraks silmad ning hinga paar korda sügavalt sisse. Silmad avades räägib koer sinuga ikka edasi, kuid nüüd on temaga liitunud ka päikeseprille kandev delfiin, kes sulle kõik kenasti lahti seletab.

Nimelt ongi vadimaailm (Janek Kraavi termin kogumiku järelsõnast) natuke omamoodi. Mänguline, groteskne ja vabast mõttelennust tiine. Vadi pole end kunagi lasknud segada ei ajaloolistel faktidel ega ka suurmeest pühalikul hiilgusel. Vajadusel tatsab Valdo Pant alukates mööda tuba ringi või nokib president Päts nina. Ja ärge tulge ütlema, et siin ajaloolise tõe vastu eksitakse!

Vadimaailma lainetesse sukeldudes jäta eelarvamused ja koolist kaasa võetud faktid kaldale sõbra hoolde. Lihtsalt lase hoovustel endaga mängida ja avamerele kanda. Järsku tundub sulle, et hoopis maha jäänud maailm on kummaline ja kohati ikka täitsa sõgeda võitu. Nõnda lasedki imekaunil näkineiul endal käest kinni võtta ning lasta maailma näidata sellisena nagu ta olema peaks.

Andmed:

Urmas Vadi, Kohtumine tundmatuga, Jumalikud Ilmutused, 2008, lk 312

Linke netiilmast:

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis

Margus Mikomägi - Kaksteist armastavat naist (2017)

On teatriõhtuid, mis kaovad su mälust juba järgmiseks hommikuks. Said end korraks välismaailmast lahti haakida, natuke ehk naerdagi ning vaheajal koridorides kohustuslikke tiire tehes mõnd vana sõpra näha. Kuid on teatriõhtuid, mida sa mäletad oma elupäevade lõpuni. Minu puhul on see üldiselt seotud kindla näitlejatööga või mõne stseeniga, kus teater lihtsalt minu üle võimust võttis ja enam lahti ei lasknudki. Margus Mikomäe intervjuud kogumikus "Kaksteist armastavat naist" tõid mitu sellist õhtut taas eredalt meelde.

Esimene oli muidugi Ita Ever ja "Augustikuu". Kui ma esimest korda käisin seda lavastust vaatamas, siis ikka hing jäi kinni, kui meie teatri grand old lady mööda neid treppe, noore gaselli kiirusel, üles ja alla tormas. Ja siis see lõpustseen! See kriipis nõnda teravalt.

Teine mälestuspilt on pärit Ohtu mõisast, kus 2012 aasta suvel mängiti "Suveunistusi". Selline lihtne ning positiivsust täis komöödiake. Aga Ülle Kaljuste ajas meid Eveliniga seal nõnda naerma, et meil tõesti pisarad jooksid. See "Tsip-tsip-tsip"! Me seniajani tsiteerime seda üksteisele ja  naeratus on kohe näol.

Viimasena tahaks mainida ära Marika Vaariku rolli Ene-Liis Semperi lavastuses "El Dorado: Klounide hävitusretk". Kuidas ta seal mängis ja juhtis kogu seda peadpööritavat ja sõgedat maailma. See "Tule, tule! Mis sa kardad! Tule, tule!" oli lihtsalt meelitav ja rõve üheaegselt. Seal taipasin, et praegu olengi tunnistajaks suure algustähega Näitleja mängule.

Ega nüüd polegi muud, kui tuleb jälle sammud teatrimaja poole seda ja loota, et täna on üks nendest õhtutest, mida ma eales ei unusta.

Andmed:

Margus Mikomägi, Kaksteist armastavat naist: Koguja raamat 4, SE&JS, 2017, lk 240

Linke netiilmast:

Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes
Sulev Olli arvustus Maalehes
Tambet Kaugema arvustus Sirbis