Eia Uus - Tüdrukune (2019)

Seda raamatut lugedes tekkis mul korduvalt tunne, et seda peatükki või lõiku tahaks ma oma tunnis õpilastele ette lugeda või neil ise lugeda lasta. Lõpuks läks see tunne juba nõnda valdavaks, et hakkasin märkmikusse lihtsalt peatükkide numbreid üles kirjutama. Raamatu lõpuks olin jõudnud otsusele, et järgmine aasta peaks andma õpilastele ühe kuu kodulugemiseks valida Jim Ashilevi "Kehade metsa" või Eia Uusi "Tüdrukuse" vahel. Äkki poisid peaks lugema Uusi ja tüdrukud Ashilevi raamatut? Et paremini mõista teise sugupoole hirme ja soove? Ei, las loevad ikka mõlemad teosed läbi! Saavad siis paremini ka enda hirmudest ning "häbidest" aru, mis nõnda paljusid meist terve elu saadavad.

"Tüdrukune" võtab vaatluse alla mitmed meie ühiskonna põletavad teemad, kuid kõige keskmeks on ikkagi naise roll ja tema vabadus/võimalused seda ise defineerida. Olgu selleks siis eraelu (Lilian ja tema suhted) või karjäär (peaministriks kandideeriva Triinu Tuhala valimiskampaania juhtimine Liliani poolt). Just poliitmaastikul toimuvat olelusvõitlust ning selle kajastamist ajakirjanduses kasutab autor näitematerjalina, et tuua esile silmakirjalikkus, mis valitseb meie ühiskonnas sugude võrdsuse osas (naispoliitik kalli käekotiga vs. meespoliitik kalli käekellaga).

Ühe olulisema kõrvalliinina lisanduvad hirmud ja kompleksid, mis on seotud keha ja seksuaalsusega. Seda neiueast kuni iseteadliku täiskasvanud naiseni välja. Liliani kooliaegsed mälestused kiusamisest olid selgelt romaani kõige hingekriipivam lugemine. Ütlen ausalt, et ma olin päris rõõmus, et neid mälupilte oli nõnda vähe, sest see alandust ja häbi, mida see noor tüdruk pidi läbi elama, kutsub karjuma: "See ei ole lihtsalt võimalik! See on ülepingutatud fiktsioon!". Kuid miski minus ütleb, et see on kellegi olevik või minevik. Kellegi reaalsus! Ma olen lihtsalt isekalt õnnelik, et mitte minu õpilaste.

Kuigi romaanis on tunda natuke kiirustamise märke ja kohati ehk liiga palju manitsevalt jutlustamist ning õigele teele juhatamist (täpselt sama viga, mida Lilian ka Mona puhul tegi), siis "Tüdrukune" on kokkuvõttes üks valusalt vajalik romaan meie praegusesse aega. Olen oma raamatut juba kahele inimesele lugeda andnud ning ilmselt läheb see veel nii mõnelegi ringile. Usun, et algaval veerandil teen ikka väikese tutvustustunni ka oma õpilastele. Kui nad veel teose lugemiseni ei jõua, siis vähemalt teemasid, mida koos tunnis arutada, peaks tekkima meil kohe küllaga.

Andmed:

Eia Uus, Tüdrukune, Kirjastus Postimees, 2019, lk 272

Linke netiilmast:

Intervjuu autoriga saates "OP"

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292

Joel Jans - Tondilatern (2019)

Vaikne ja rahulik väikelinn. Eramajad suurte aedade ja kõrvaltänavad peaaegu olematu liiklusega. Igale poole jõudmine võtab aega täpselt ühe paraja jalutuskäigu jagu. Isegi kohalik pumpsu on pooltuttav ja lihtsalt selline meie kandis elav natuke kummaline onuke. Mis saaks sellist idülli küll rikkuda?

Tegelikult piisab ainult sellest, kui mingid paralleeluniversumist pärit jorsid hakkavad keset linna meie maailmu ühendavat portaali püstitama ning järsku tuleb välja, et see meie sõbralik pumpsu on tegelikult hoopis üks ärakaranud sõjaroimar/vabadusvõitleja (oleneb, kelle mätta otsast muidugi vaadata). Ja mitte kuskilt Süüriast või Afganistanist, vaid tollest samast eespool mainitud paralleelmaailmast. Järsku on kõik tänavad ringi sagivaid laigulisi tüüpe täis ja kaugel need NATO tankidki on.

Joel Jans

Sellise möllu panebki Joel Jans oma kodulinnas ehk Elvas püsti. Sinu asi on ainult lehti lapata ja sündmustega kaasas püsida. Vahel tekib muidugi ka moment veidi hinge tõmmata ning natuke tõsisemate teemade üle pead murda (las need püssid pauguvad, aga vahel peab ikka mõtlema, miks nad seda üldse teevad). Nende hetked olemasolu muudavadki Jansi romaani nauditavaks (ulme)kirjanduseks ning jäid ilmselt ka romaanivõistluse žüriile, kes "Tondilaterna" käsikirja viimasel võistlusel teise koha vääriliseks pidasid.

Loodetavasti on nüüdseks Elva tänavatel lahingutegevus lõppenud ning tädikesed saavad jälle rahuliku südamega Maximasse leiva-saia järele minna. Samuti võib kirjanikuhärra jätkata tööd järgmise teksti kallal ning ei pea muretsema üle maja vuhisevate mürskude pärast. Pealinnas jääme igatahes ootama järgmise Jansi raamatu ilmumist raamatulettidele.

Andmed:
Joel Jans, Tondilatern, Lummur, 2019, lk 262

Linke netiilmast:
Jüri Kallase Meie Maas

Tuul Sepp - Allikahaldjas (2019)

Mis saab unustusse vajunud kangelastest või müütilistest olenditest? Või hoopis meid kunagi kimbutanud tõbedest? Kuhu nad kaovad, kui neist on meie maailmas saanud ainult sõnad vanades ja paksudes raamatutes? Mina neile küsimustele seni küll vastust ei osanud, aga õnneks kohtusin ma Hõbe ja Kaarnaga, kes mind natuke selles osas valgustasid.

Tuleb välja, et on olemas selline müstiline paik nagu Unustusemaailm. Hõbe ja Kaaren käisid seal täitsa omapäi ära ning selleks ei pidanud keegi neid isegi ära unustama. Vaja oli hoopis suurt ajaloohuvi ning usku, et vanades muinasjuttudes ja muistendites on ikka terake tõtt ka sees. Need kokku segada pealehakkamise ja uudishimuga ning oledki valmis väikeseks rännakuks Unustusemaailma.

Hõbe ja Kaaren rääkisid, et kohtasid seal tervet rida kummalisi kujusid: "lahtise peaga" Suurt Tõllu ja ratastoolis Kalevipoega, sõbralikku Saunavaimu ja alati näljast Kaevunäkki, eestlaste iidseid kuningaid ja ennast meist kõvasti targemateks pidavaid neandertallasi. Kahjuks nad väga kaua seda maailma uudistada ei saanud, kuna sealt oli meie juurde kolm tegelast möllama pääsenud. Ei saa ju lasta Halltõvel 21. sajandil mööda Eestimaad ringi kollitada.

Kui sul tekkis soov Unustusemaailma elanikke natuke unustusest päästa ja nendest rohkem teada saada, siis soovitan Hõbe ja Kaaren üles otsida. Kindlasti küsige neilt, mis värk selle verise härjapeaga oli ja kuidas metsas ära eksides kodutee taas üles leida. Neil on kõik kenasti oma päevikutesse kirja pandud ja võivad sulle sealt nii mõndagi põnevat ette lugeda.

PS: Natuke tegi kurvaks, et raamatu illustratsioonid olid mustvalgetena ära trükitud. Juba natuke hele- või tumerohelist värvi (sarnaselt kaantele) oleks raamatu müstilisele kogupildile kõvasti juurde andnud.

Andmed:

Tuul Sepp, Allikahaldjas, Varrak, 2019, lk 232

Edgar Valter - Pokuraamat (1994)

Mõni aeg tagasi sai seitsmendikega kirjanduse tunnis arutatud selle üle, mis tüüpi rahva hulka keegi meist kuulub. Õpilased said valida mere-, metsa- ja maarahva vahel. Ütlesin neile vihjena, et valige see paik, kus te end kõige kodusemalt ja mugavamalt tunnete. Tuli välja, et suurem osa klassist (kaasa arvatud mina) tunnevad end kõige kodusemalt just metsas.

Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.

Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.

Pokud kevadpäikest nautimas

Ära nüüd kohe väga ära kohku, sest üks poku tähendab tavaliselt ikka paarikümmet pokut. Nemad metsas juba üksi ringi ei uita. Järsku hakkab sinu ümber otsekui maa liikuma ning oledki ümbritsetud väikestest "mätastest", kes sind huviga silmitsevad.

Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.

Andmed:

Edgar Valter, Pokuraamat, Ulvi Postkaart, 1994, lk 144

Linke netiilmast:

Ingrid Puki artikkel ajakirjas Pro Folkloristika

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium (2019)

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2019, lk 486

Linke netiilmast:

Gerda Kordemetsa intervjuu autoriga Õhtulehes
Aarne Seppeli arvustus Postimehes