Voldemar Panso päevaraamat I-II (2007)

Voldemar Panso on meie teatri legend! Kuigi teater on oma olemuselt kaduv kunst, siis Panso staatust ei kõiguta miski. Panso mõju meie teatrimaastikule kestab edasi läbi tema teatrikooli, õpilaste ja õpilaste õpilaste. Kuid kust sai see teekond oma alguse?

Sellele küsimusele annavad vastuse Panso päevaraamatud, mida ta hakkas pidama 11-aastase poisikesena. Need päevikud annavad meile võimaluse teha kaasa üks teekond väikese Volliga tema suure unistuste poole - saada näitlejaks. See on täis teatritudengite koerustükke ja sisemisi kõhklusi, sõprade ja kolleegide lahkumisi (üle vee, Siberisse või toonelasse), lugematuid ovatsioone peale eesriide langemist ning muidugi põhjatuis kogustes viina. Panso peab sellel teekonnal kandma vaheldumisi mõlemat teatrimaski, kuid ta teeb seda talle omase meisterlikkusega.

Voldemar Panso ja Leida Aru 1942. aastal

Lisaks annavad need päevaraamatud võimaluse näha teatrimajade telgitaguseid ning suuri lavatähti argiste inimestena (Leo Kalmet, Kaarel Karm, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos). Ilma grimmi ja kostüümideta ei ole nähtu alati kõige meeldivam (näiteks Panso kirjeldused surivoodil Pinnast või viinakuradiga võitlevast Karmist), kuid samas annab see kunagistele suurtele näitlejatele inimlikuma mõõtme, mis omakorda aitab meil neid paremini meeles pidada, kui lihtsalt nende rollide loetelu lavastustes, mille nägijatestki pole varsti enam kedagi elavate kirjas.

Äraütlemata kahju, et hilisemate aastate päevikud on kaotsi läinud, mis annaksid uue lähenemisnurga just Panso kõrgperioodile lavastaja, teatrijuhi ja õpetajana. Kuid usun, et just nendes noorpõlves kirjutatud päevikutes (Panso on viimase sissekande ajal 35-aastane) saame teada, kuidas Panso jõudis oma eluteel välja just sinna punkti, et temast võis üldse LEGEND saada. Nagu ühele heale teatritükile kohaselt, sai sellel teekonnal nii nutta kui naerda.

Andmed:
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1931-1946: I köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 360
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1946-1956: II köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 376

Linke netiilmast:

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Heinrich Weinberg - Tõrkeotsing (2018)

On juba saanud traditsiooniks, et ma veeda juunikuud lugedes möödunud aastal ilmunud kodumaist ulmet (Stalkeri hääletustähtaeg on ju lähenemas). Kooliaasta jooksul jõuab küll midagi loetud, kuid ulmeromaanid on üldjuhul mahukamad tekstid ning seetõttu jäävad rahulikumaid päevi ootama.

Suvekuumuses rändan nüüd ringi mööda ulmelist Eestimaad. Sai külastatud sinisilmseid haldjaid Verevallas ning salapärast tehast Tamsalus. Nüüd jõudsin oma rännakutel välja Kõrvemaale, kus lisaks metsistele, rebasepoisile ja kaldapervel ojavulinat kuulavale Fred Jüssile kohtasin ka hambuni relvastatud militaare, kes valvasid eriti salajast kloonivabrikut.

Muidugi tuleb siinkohal mainida, et selleks hetkeks olin ma teada saanud, et Eestis elab 10 miljonit inimest ning hetkel on käimas KAPO ja Teabeameti suur üleriigiline operatsioon, kuhu on segatud ka kohalik allmaailm ja välisriikide salaagendid. Selle kõige keskel sain aga tuttavaks ühe vägagi sümpaatse, kuid natuke sõgeda, lätlasega, kelle roll kogu selles loos osutus lõpuks palju suuremaks, kui alguses kumbki arvata oskasime.

Nüüd, kui kõik need sekeldused kloonide ja põtradega (!) on läbi saanud, võin öelda, et Heinrich Weinbergi romaan saab 100% kindlusega minu poolt Stalkeri hääletusel esikolmiku punktid. Mõni potentsiaalne esikolmikusse pürgija on veel küll lugemata, kuid hetkeseisuga tundub, et "Tõrkeotsing" on üks favoriite kodumaise romaani kategoorias. Ega polegi muud, kui kõik ulmet lugema ja hääletama!

Andmed:

Heinrich Weinberg, Tõrkeotsing, Fantaasia, 2018, lk 286

Linke netiilmast:

"Tõrkeotsing" ELLU's

Kais Allkivi arvustus Õhtulehes

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Helga-Johanna Kuusler - Verevalla varandus (2018)

Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.

Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses. 

Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!

Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine. 

 Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:

"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.

Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.

Andmed:

Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Mairi Laurik - Novembriöö kirjad (2017)

Kas Mairi Lauriku loodud tuleviku Tamsalu puhul on nüüd tegemist utoopia või düstoopiaga? Selle küsimuse otsa satuvad ka tema loodud tegelased romaanis "Novembriöö kirjad". Nullilähedane kuritegevus, maailmatasemel arstiabi, puhas elukeskkond, hästi tasustatud ja prestiižed töökohad  - mida võiks veel üks inimhing tahta? Peategelase Keire vastus oleks lihtne ja lühike - VABADUST.

Keire on nimelt Tamsalu linna ainus "sunnismaine" kodanik (seda muidugi suuresti enese nooruspõlve lolluse tõttu) ning linnast juba paariks päevaks lahkumine põhjustab talle automaatselt raskekujulisi tervisehädasid. Nõnda tulebki Keirel suurem osa oma elust veeta ühes arenenumas, kuid poolkinnises linnas, mille ainsaks eesmärgiks on seal paikneva nanotehnoloogiaid tootva tehase teenindamine 24/7. Küsin uuesti: utoopia või düstoopia?

Kuid inimene harjub ju kõigega! Tegelikult elab Keire oma "sunnismaisusest" hoolimata tavalise inimese üpriski tavalise elu. Ta armastab, abiellud, saab lapsed ning saadab nad ellu. Oli rõõme ja oli kaotusi, kuid oma elule kokkuvõtvalt tagasi vaadates võib Keire rahuliku südamega tõdeda, et vähemalt on mida mäletada ja meenutada novembriöö hilistel tundidel. Düstoopia puhul see nõnda ei oleks.

PS: Mulle piisas ainult Enderi raamatupoe kirjeldustest. Kui see on düstoopia, siis sellises düstoopias ma tahangi elada. :)

Andmed:

Mairi Laurik, Novembriöö kirjad, Tänapäev, 2017, lk 240

Linke netiilmast:

"Novemnriöö kirjad" ELLU's

Leila Tael-Mikešini arvutsus Reaktoris

Triinu Merese arvustus Algernonis

Triinu Meres - Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Triinu Meres on viimaste aastate jooksul jäärapäiselt roninud meie ulmekirjanduse tipu suunas. Selgeks märgiks oli muidugi juba romaan "Lihtsad valikud", mis 2017. aastal leidis tunnustust nii ulmeringkondades (Stalker parima kodumaise romaani kategoorias) kui ka "tavakriitikute" hulgas. Eriti said kiituse osaliseks autori karakteriloome ning oskus ulmeromaanis, sarnaselt "päriskirjandusele", ka sügavamaid teemasid lahata. 

Nüüd on Mereselt ilmunud uus jutukogumik, mis tutvustab meile Kuuevalla kuningriiki. Kui lugeja ootab mõõkadega vehkimist ning meeletuid lahinguid, siis tuleb tal kahjuks pettuda. Tõsi, vägevad võitlused on selles kogumikus olemas, kuid lahinguväljaks on tegelaste hingesopid ja vastasteks elu suured küsimused.

Valusaid valikuid on see raamat kaanest kaaneni täis. Kas minu õnn või kuningriigi vajadused? Kuidas teha heaks andestamatu kuritööd? Kas lasta traditsioonidel end juhtida või luua uusi traditsioone? Nende otsusteni jõudmise ja nendega edasi elamise raskused ongi Merese tekstide keskne võlu. Kui siia lisada juurde veel ka väga selged valikud juttude keele ja õhustiku osas, siis saamegi kinnituse, et Meres ei ole käänuliselt teekonnalt tippu eksinud, vaid sammub kindlameelselt edasi.

Andmed:

Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea, Varrak, 2019, lk 248

Carolin Kuuskmäe - Ekraani taga (2019)

Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥

See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema … armastan! 

Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust …

Sellised näited kommentaaridest on trükitud Carolin Kuuskmäe verivärske noortepõneviku tagakaanele. Need on pärit ajast, kui teksti esialgne versioon oli netiavarustesse üles riputatud ning seal ka ohtralt lugejaid leidnud. Nüüd on romaan "kurjade" toimetajatädide käe alt läbi käinud ning poelettidele jõudnud. Usun, et ühe noore kirjanikuneiu suur unistus on lõpuks teoks saanud.

Mina kahjuks nende eelpool toodud kommentaaridega nüüd küll päris nõus ei ole. Kindlasti pole meil tegemist "maailma parima raamatuga" (sellise tunnustuse latt on ikka natuke kõrgemates sfäärides), kuid pean tunnistama, et kerged sõltuvustunnused tekkisid ka minul ning järje lugemisest ei ütleks samuti ära.

"Ekraani taga" puhul on ju tegelikult tegemist origin story või prequal'iga, kus me näeme alles peategelase väljakujunemist ja esmast kondiproovi "kurjuse" vastu võitlemisel. Sara teeb läbi kõik vajalikud küpsuseksami osad (lähedase kaotamine, reetmisega toimetulemine, pöörane tagaajamine maanteel, viimasel sekundil surmasuust pääsemine) ning raamatu lõpuks võib ta International Woman of Mystery tunnistuse auga vastu võtta. Aga kui palju sai Sara uusi vaenlasi sellel teekonnal juurde? Vaenlasi, kes soovivad teda surnuna näha ning ei kahtle päästikule vajutades sekunditki. Sara teekond alles algab.

Muidugi on Kuuskmäe romaan täis naiivsusi, liigset sirgjoonelisust ja lihtsakoelisust (eriti tuleb see esile näiteks võitlusstseenide kirjeldustes). Samas usun, et kui ma sügisel annan selle raamatu lugeda mõnele oma põhikooli viimaste klasside õpilasele, siis saan tagasisideks postituse alguses olnud kommentaaridega sarnaseid lauseid. Lugemisest saadav positiivne elamus ongi ju see, mida me otsime nii maailma parimast kui ka mõned kohad tagapool olevast raamatust.


Andmed:
Carolin Kuuskmäe, Ekraani taga, Varrak, 2019, lk 320