Taavi Kangur - Sünk jää, otsatu põhi (2017)

Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.

Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.

Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema. 

Andmed:

Taavi Kangur, Sünk jää, otsatu põhi, Post Factum, 2017, lk 416

Linke netiilmast:

Alvar Loogi intervjuu autoriga Postimehes

Kaupo Meieli intervjuu autoriga ERR-is

Andrus Kivirähk - Ivan Orava mälestused (1995/2018)

Kõige paremini näitab ühe rahva vaimset tervist oskus/oskamatus oma ajaloo üle naerda. Vaimselt kõige tervemaks selles vallas võib muidugi pidada britte. Vaadake lihtsalt mõnda "Blackadderi" episoodi. Kuningad, paavstid ja sõjakangelased on kõik ohverdatud komöödia verisele altarile. Alles paljana mööda tänavaid patseerimine muudab need suurkujud osaks rahvast.

Meie oleme kuni viimase ajani ikka väga tugeva vaimse hälbe all kannatanud. Kõige raskemal kujul esines too haigus muidugi pagulaseestlaste seas möödunud sajandi keskpaigas. Kui sa ei pidanud Konstantin Pätsi kuningas Saalomonist targemaks ja õiglasemaks, siis löödi sind ajakirjanduses risti ning kogu su suguvõsa neeti igaveseks ajaks maa põhja.

Sarnane mõtteviis võttis ka Eestis üheksakümnendate alguses võimust. Küll ohiti ja puhiti rääkides kuldsest Pätsu ajast erinevatel koosviibimistel. Erilised ohkijad olid isikud, kelle enda sünniaasta jäi sügavasse nõukogude aega. Majandus õitses, kultuur õilmitses ja peldikuid kerkis nagu seeni pärast vihma.

Ent siis tuli üks noor mees ja keeras sellele aina totramaks muutuvale pimesi kummardamisele veel viis vinti peale. Too mees oli muidugi Kivirähk, kes võttis kogu selle süngust täis 20. sajandi ja enesehalamise ning hakkas selle üle vaikselt itsitama. Alguses itsitas ta vaikselt ainukesena nurgas ja teda vaadati nagu mõnda odratolgust. Kuid peagi hakkasid mõned üksikud temaga ühes naerma. Naerjate hulk aina kasvas ja kasvas ning peagi naeris kogu rahvas (ainult mõni üksik muinsuskaitsja ja rahvuslane toriseb vaikselt ahju taga). Ega vanarahvas ilmaasjata ütle, et naer on parim ravim. Kivirähk targa mehena teadis seda ja ravis kogu rahva mõne aastaga terveks. Soojad tänusõnad talle selle eest!

Andmed:

Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed, Varrak, 2018, lk 256

Linke netiilmast:

"Ivan Orava mälestused" ELLU's

Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru (1973)

Kuidas sai küll selline asi juhtuda, et ma polnud seda geniaalset raamatut enne lugenud? Lausa karjuv ebaõiglus ühe paarkümmend aastat tagasi ringi tuuseldanud poisikluti suhtes! See raamat on ju suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks, siniseks või lausa roheliseks rääkida. Me saime omal ajal koostöös vennaga ikka igasuguste pättustega hakkama ning neist välja nihverdamiseks oleks selline käsiraamat kindlasti marjaks ära kulunud. Me olime iseenesest täitsa osavad luiskajad (eriti mina!), kuid Agu Sihvka tasemele me küll ei küündinud. Tema oskus iga intsidendi "tegelik süüdlane" üles leida on lihtsalt fenomenaalne. Sellise peaga poiss jõudis kindlasti peale kooli miilitsa kriminaaluurijaks välja. 

Usun tõsimeeli, et Sihvka suguvõsas peab mõni Tootsi-nimeline isik eksisteerima. Kahju, et sellest kuulsast sugupuust pole viimastel kümnenditel ühtegi uut haljendavat võsu esile kerkinud. Uut koolilaste tegemisi kajastavat kultusteost pole seni ilmunud. Oodatakse seda ju pikisilmi. Iga aastaga tuleb Joosepi ja Agu lugusid aina enam lastele lahti dešifreerida. Lugude soojusest ja siirusest saavad lapsed muidugi aru, aga mis imeasjad need kapsarauad ja oktoobrilapsed nüüd küll olid, seda enam mitte. Usun siiski, et lähiaastatel jõuavad ka uue sajandi koolilood kaante vahele ja noorte lugejateni.

Andmed:

Jaan Rannap, Agu Sihvka annab aru, Eesti Raamat, 1973, lk 108

Eestid, mida ei olnud (2017)

Ajalugu on olnud läbi aegade kirjanikele põhjatuks inspiratsiooniallikaks ning lugejaskonnale tõeliseks magnetiks. Kuningad, kindralid ja kirikuhärrad on olnud lugematute romaanide tegelasteks ja üldjuhul on kirjanikud püüdnud kujutada neid suurkujusid võimalikult tõetruult. Muidu hüppab mõne põõsa tagant välja üks arhiivides kopitama läinud ajaloolane ja hakkab suure kisaga kaagutama: "Kuidas julgeb lihtlabane kirjanik seda suurmeest nõnda kujutada?!? See on pühaduse rüvetamine! Las ajalugu jääb ajaloolaste pärusmaaks!". Oleksid kirjanikud seda sõgedat sajatajat kuulanud, algaks meie ajalooline mälu uduste pildikestega lasteaiast. Ajaloo kirjutavad suureks ikkagi kirjanikud!

Alternatiivajalugu jätab kirjanikele täiesti vabad käed. Soovi korral lase Lembitul Eestimaa kuningaks saada või liitlastel II maailmasõda kaotada. Võimalused on lõputud! Ainult kirjaniku kujutlusvõime või rikutuse aste seavad käänulistele haruteedele omad piirid. Nõnda on kuraditosin kodumaist kirjanikku lasknud oma fantaasiatel lennata ning välja pakkunud tosina jagu alternatiivseid lahendusi erinevatele sündmustele meie ajaloos. Lugeja leiab ulmeantoloogiast "Eestid, mida ei olnud" realistlikumaid ja ka puhtalt fantaasiakirjanduse žanrisse liigituvaid näiteid meie niigi pöörasest ja uskumatust ajaloost. Osade tekstide puhul on südamest kahju, et tegemist on kõigest lühijutuga, sest potentsiaali ja mõttelendu kogukama teose tarbeks paistab tõesti olevat. Ehk tulevikus leiab mõni pikem lugu tee ka raamatupoe lettidele. Mida alternatiivsem, seda parem!

Andmed:

Indrek Hargla (koostaja), Eestid, mida ei olnud: Ulmeantoloogia, Raudhammas, 2017, lk 410

Linke netiilmast:

"Eestid, mida ei olnud" Elisa Raamatus

Kristjan Rätsepa arvustus "Reaktoris"